Ahvide kasvatatud laps

Eile tulin VT'le kooli juurde vastu, sest pidime prillipoe silmaarstile minema.
Jaanuari alguses panin riigi-arsti juurde aja kinni - sain alles 22. aprilliks.
Paraku on VT nägemine kiiresti kehvemaks läinud ja paar nädalat tagasi tunnistas ta mulle, et tal on väga raske nii kaua oodata. Õpetasin talle küll seda nippi, et keerad (miinus)prillid veidike ülespoole viltu, kui midagi hoolega vaatad. Aga see on ikka väga ajutine lahendus.

Eile siis sõitsime liinibussiga prillipoe poole ja kuna VT kott oli väga raske, siis suskasin ta ühe vanatädi kõrvale istuma ja istusin ise üle vahekäigu.
VT pole muidu nõus võõraste kõrval istuma ja ägaks parem, kott seljas, seista.

Ühel hetkel küsis tädi VT käest vaikselt, kas ta läheb järgmises peatuses maha?
VT, kes pole bussikultuuriga tuttav, sattus segadusse :D
Miks pärib võõras vanatädi temalt, kas ta läheb maha?
Ja kui ta nüüd eitavalt vastab - kas ta hakkab seda igas peatuses küsima?
Ma tegelikult ei kuulnud tädi küsimust ega VT vastust, kuna mõtlesin omi mõtteid ja ei vaadanud sinnapoole, aga eks ma ilmselt tajusin kasvavat pinget oma 'paremal küljel', nii et sinnapoole vaadates sain sekundi jooksul aru, mis stseenike seal just maha mängitud oli - kusjuures sain täiesti õigesti aru, mis nimelt oli VT segadusse ajanud. Kuna tõesti oli tulemas meie peatus, siis krapsasin püsti, panin käe VT õlgade ümber ja ütlesin sõbralikult: "Tuleb küll meie peatus!" ning me kebisime ukse ette.

Kui olime bussist välja saanud, siis selgitasin VT'le, et küsimusega "Kas te väljute siin?" annavad inimesed märku sellest, et nad soovivad, et neid mööda lastaks, sest nemad väljuvad. (Vaat - just eilses postituses mainisin, et VT ei käi eriti kunagi kusagil üksi, ja seega pole tuttav mõningate käibefraasidega.)
VT oli väga imestunud :D
Tema meelest tuleks lihtsalt öelda: "Kuule, mine eest!" :D
Hea, et ta tädile ei nähvanud: "Mis see teie asi on, kus mina väljun!" :p


***


Mul on käekotis üks taskupeegel.
See on väga jõhker peegel, sest ta kuidagi suurendab ja teravdab - ja kuna ta on nii tilluke, siis ei näe sealt kogumuljet vaid ainult ... kortse ja poore ja kuiva naha laike ja...
Koukisin eile linnas korra selle peegli välja, et näha, kas tuulepisarate pühkimine on mu silmapliiatsijoont kohatult laiendanud sinna kuhu pole vaja, ja muidugi nägin jälle, et nahk on kuiv ja poorid ja ketendamine ja... Ütlesin VT'le ohates, et küll mu nahk näeb täna vana välja. VT vaatas mind ja ütles napilt, et tema meelest küll mitte.

Kodus läksin vannitoapeegli ette ja sain aru, et see oli see hirrrrrmus väike peegel, mis näitas mulle inimese asemel kolli ja minuga on kõik ok! :D

Siunasin VT'le seda käekoti-peeglit, et milline õelusehunnik sellise teravdava ja suurendava taskupeegli küll välja mõtles? Ja VT, kes ju kohe ütles, et pole mu nahal häda midagi, osatas mind dialoogiga:

(Hüsteerilise ema-häälega) - "Issand-issand! Oi jumal küll! Nii suured poorid...!"
(Paluva väikelapse häälega) - "Emme..., need on su nina-augud!"

:D

On alles pärdik! :D