Mees kui sein

Ehk duetid ooperist "Kuidas ma seinaga räägin", milles minul on kandev roll.


Nüüd on Mees ligi 1,5 kuud kodus olnud ja paljud asjad on paika loksunud.

Nagu olin juba ette kindel - oleme ju üle 15 aasta koos olnud - ei viitsi ta trenni teha.

Mina: "Kuule, sa peaksid ikka iga päev natuke trenni tegema!"
Tema: "No kuidas ma praegu teen? Ühe käega kätekõverdusi? Hakkan kindlasti tegema - siis, kui terveks saan."

Mina mõtlen:
Terveks?
Kas selliseks nagu enne?
Sa ei saa tõenäoliselt mitte kunagi päris endiseks.

Mina: "Aga haiglas tegid sa kogu aeg trenni - tee selliseid harjutusi!"

Mees muigab, nagu teaks midagi minust paremini...

Mina: "Oh hea küll, hea küll!"

Ja nii umbes kord nädalas.


Mõtlen: tema keha, tema otsustab. Mina olen väga rahul, et ta kodus juba kõigega ise hakkama saab. Õues võin teda kasvõi elu lõpuni saata - mulle on alati meeldinud koos temaga käia...

üks võimalik trenn: kirjuta pepuga õhku oma nimi
izismile.com

Aga ka käimisega on probleem.
Nimelt on ta leiutanud sellise hüpleva kõndimisviisi, mille puhul ta halvatud jalga eriti ei kasuta, vaid viskab seda terve jalaga kikivarvukile tõustes edasi. Samas põlvest kõverdada ja tõsta suudab ta halvatud jalga küll - lihtsalt see tundub talle ebakindlam. Julgem on kogu pinge panna tervele jalale ja halvatud jalale vaid korraks toetada.
Probleem aga on selles, et ta peaks harjutama sellist kõnnakut nagu ta lõpuks saavutada tahab.
Kui ta harjutab end osavalt lonkama, siis lonkama ta jääbki, sest aju ei õpigi jalga õigesti kasutama.

Aeg-ajalt võtan selle jutu jälle üles...

Mina: "Sa oled hakanud vaat niimoodi kõndima."
Demonstreerin. "Aga jalga tõsta sa ju suudad! Peaksid proovima õigesti kõndida."
Tema: "Kui ma ära paranen, küll ma siis kõnnin. Praegu on mul niimoodi lihtsam ja saan kiiremini edasi."
Mina: "Su jalg ON terve. Närvi juhtteed on terved. Need ajurakud, mis jala liikumist juhtisid, on surnud. Sa pead vanaviisi jalga liigutama, et aju teised rakud õpiksid ära, mida sa neilt ootad ja jalga õpiksid liigutama need rakud, mis enne muuga tegelesid. Kui me täna (-eile oli see kõnelus-) poodi läheme, siis kõnnime aeglasemalt, aga püüa ikka õigesti astuda."
Tema: "Ma vist ei tulegi täna poodi."
Mina: 0_0


Aga täna peame ikka raamatukokku minema! Hehe! :)
Ja homme linna, insuldiõe juurde.

ajukirurgia
-izismile.com-

Mehe käed on katki. Tal on nahk kätel juba ammust ajast kehv. Algul me mõtlesime, et see on sellest, et ta talvel märgade kätega vett tassib (abielu alguses elasime ilma veeta majas). Siis, et stressist. Nüüd oleme juba harjunud, et nii lihtsalt on.
Haiglas läksid ta käed hoopis hulluks - tekkisid sügavad lõhed, mille servad läksid lausa mustaks.

Ainus kreem, mis aitab, on Elizabeth Ardeni 8 Hour Creme, aga see on kallis - üks tuub maksab 32-34 eurot. Tegime ta käed kodus korda ja ma ütlesin, et nüüd tuleb käsi ikka igal õhtul tavalise (Neutrogena) kreemiga kreemitada - nii saame vältida päris lõhede teket. Käte tervis jääb parem ja on soodsam ka!
Tema eriti ei viitsi end kreemitada, nii et ma aeg ajalt küsin, kas kreemi õhtul ikka panid?
Tema: "Aga mu käed ei ole praegu katki."
Mina: "See on väga tore! Kui sa neid ilusasti igal õhtul kreemitad, siis vast ei lähegi!"

Ja nii umbes kord nädalas.
Mina küsin, kas ta kreemi pani, tema vastab, et AGA käed ei ole praegu katki, ja mina selgitan, et profülaktika mõttes on vaja kreemitada.

Viimasel ajal on nii, et mina küsin: "Kas sa kreemi ikka paned?"
Tema: "Aga mu käed ei ole praegu katki."
Mina teen etteheitvat nägu.
Tema: "Oh, hea küll, hea küll."


Algul kreemitasin teda ise, aga nüüd läheb ta ühe paiku magama, ja mina hullan siis juba ükssarvikutega unemaal, kui tema duši alt tuleb - enne dušši pole mõtet kreemitada.

Ja üldiselt ma ei tee sellest enda probleemi.