Aga neljapäeva hommikul avastasin ukse alt sellise kirja (parandasin komavigu ja ühe veidra sõna :D):
"Tere, ema!
Ärkasin ööselt kell 04.10 üles kurguvaluga mis, mulle tundub, on tugevam sellest, mis oli mul eile. Kurk on väga väga valus...
Kui üles ärkasin, ei suutnud enam uinuda. Võtsin oma taskulambi ja vaatasin oma kurku - kõik oli väga punane ja nägi halb välja...
Iga kord, kui ma hingan, käib kurgust läbi valjult kuuldav kähin. Rääkida ei saa ma enam ka, isegi mitte sosistada...
Ma olen väga kurb, lootsin, et mul on juba parem. Kui ma õhtuks terveks ei saa, pole ma kindel, kas suudan homme kooli minna."
Heh, kui VT'd kallistasin, sain kohe aru, et tal on korralik palavik.
On alles vapper piiga, et tema muudkui läheks kooli, ka ima mõistuse ja hääleta.
Aga nüüd suutsime ikka kojujäämise kokku leppida, kuid ta tahab ilmtingimata täna õppida.
Ullukene! :)
 |
| -VT viimane kooli-käsitöö- |
---
Minul on sel nädalal olnud palju suhtlemist ja üks Mehe sõber tuleb täna-homme veel külla, nii et pole see veel läbi ka, kuid imekombel olen absoluutselt kõiki käike nautinud ega ketra ka neid asju peas, mis veel teha tuleb. Ma ei usu, et mul elus on olnud nii rahulikku aega. Kahjuks pole ma ise - vähemalt mitte sellisel määral - tugevamaks ja targemaks saanud, vaid siin raskematel aegadel kuu-poolteist tagasi lihtsalt tõstsin oma rahustava ad-koguse kahekordseks ja seadsin arsti sündinud fakti ette.
Nii paljud inimesed muretsevad ajalehtedes, et antidepressante kirjutatakse välja liiga kergekäeliselt.
Minu kogemused on täpselt vastupidised.
Olen kaks korda kogenud seda, et mu tervislik seisund on tohutult paranenud, kui tõstan ise oma ad kogust, kui arst pole sellega nõus olnud. Näiteks märkasin 30-aastasena, et valu vaigistavad ja und toovad antidepressandid, mis mul 14-aastaselt töötasid nagu imerohi, ei mõju mulle enam. Uurisin 3 arsti käest, kas oleks mõttekas kogust suurendada? Kõik arvasid, et mitte, et võtku ma ikka 1 või äärmisel juhul 2 tabletti. Ja siis, 5 aastat hiljem, tõstsin ma meeleheites seda kogust 4-le tabletile, sest suutsin magada vaid 3 tundi ööpäevas - ja mis juhtus? Sain raskest depressiooniepisoodist 3 kuuga täiesti üle ja mu peavalud vähenesid kolme kuuga kusagil 300-400% - ja muide, jäidki niimoodi! Nüüd ma juba üle aasta ei võtagi seda rohtu üldse enam! Kui 1-2 tabletti 5 aasta jooksul ei aidanud, siis 4 tabletti 3 KUU JOOKSUL oli tõhus!!! Miks ma pidin 5 aastat kannatama?
Nii et pole midagi nii, et liiga kergekäeliselt kirjutatakse välja.
Igatahes on ülimalt meeldiv tunda end lõpuks iseendas ja enda päevades täielikult kohal olevana.
Ma pean oma arstilt küsima, millise hirmu tõttu ta mulle seda 6 aastat keelas.
Aga pean leidma selleks mitteründava viisi...
Esmaspäeval kohtusin pizzarestoranis Taverna oma Elva-sõbrannaga ja viisin ta vahetumalt kõigega kurssi, mis talve jooksul juhtunud oli.
Eile kohtusin "Anna Edasis" (hakkasin mõtlema, millest selline imelik nimi? nagu mingi kasutatud kookide pood :D) oma Tartu-sõbrannaga ja rääkisin talle kõik samad jutud ja veel rohkemgi, sest kui Elva-sõbrannaga me kord kuus või veidi harvem ka kirjutame, siis Tartu-sõps ei taha arvutis suhelda. Tal oli just olnud väike operatsioon, nii et kohtusime võimalikult tema kodu lähedal, sest ta tahtis kodust välja - nagu minagi :) -, aga kaugele ei julgenud minna. Kuid kui laua vabastasime, sest olime juba mõnda aega jutustanud ilma midagi tellimata ja söömata, siis jalutasime ikka ringiratast tema kodupiirkonnas, sest juttu ikka jätkus ja selgus, et ei sega ei vill minu päkas (panin natu õhukese soki ja saabas hakkas loksuma ja tegi mulle villi) ega tema pealekippuv hingeldus :)
Ja ikkagi... ka pärast väga toredaid kohtumisi olen ma palju aastaid ennast judistanud ja mõelnud, et PÄÄSESIN ELUGA. Ja nüüd on lihtsalt rõõm ja rahu!
Ja vahepeal, kolmapäeval, astus läbi mu Vend, kes käis Valgamaa-majas elektrivärki uuendamas. Ma muidu mõtlesin, kui Mees haigeks jäi, et nüüd peame korteri maha müüma ja hiilima kerjustena sinna Venna Valga-majja. Kahjuks pole seal vett sees. Juba enda pesemine (eriti juuksed) on raske ja veekulukas protseduur, aga mõtlesin, et pean veel ratastoolis Meest ja kogu majapidamise pesu käsitsi kaevust vinnatud veega ka pesema. Õnneks paistab, et nii need asjad ei lähe. Väljendasin kõigile oma headmeelt selle üle, kuidas asjad on kujunenud ja kinnitasin kõigile, et ma ei muretse. Üldse!
Kõik olid üllatunud :)
Aga pärast mu näo uudistamist mahenesid ja rõõmustasid koos minuga :)
Vend oli esimene sugulane, kes nägi Meest pärast insulti.
Tema mulje Mehest oli mulle jube oluline, sest KÕIK Mehe sõbrad muudkui kiidavad ja ütlevad, kui suurepärane ta välja näeb ja kui suurepäraselt ta räägib ja kõik on nii suurepärane arvestades seda, kui vähe aega insuldist möödas on.
Nii et neljapäeva hommikul ootasin suurivaevu kella üheksani, et Vennale helistada ja küsida, mis mulje jäi?
Minu suureks kergenduseks ütles Vend, et eelkõige täpselt see, mida ma olen kirjeldanud kui lapselikkust: et ta näib häbeliku ja kohmaka väikese poisina, on sellisena kuidagi abitu ja hirmus armas (ok, see viimane on nüüd minu lisandus :D). Aga Venna esmamuljete hulka kuulub ka see, et Mees olevat märksa kõhnem ja märksa vanem. See viimane on ehk pikemate juuste tõttu, kust hall paremini välja paistab...? Ja muidugi on ta kehahoiak varasemast rohkem köötsus.
Igatahes. Mis iganes toredad kohtumised mul ees on, saadab seda ALATI ka mingi närvilisus, kui see ei jõua mõtetesse, siis keha on ikka pinges. Aga seekord - kõik nii puhas, vaba, lihtne.
Kui kahju, et ma (veel?) ei oska ise piisavalt vajalikke hormoone-neurotransmittereid toota või oma retseptoreid ajus neile ainetele vastuvõtlikuks muuta ja vajan selleks tabletiabi!
Aga kõik inimesed ei arene hüpetega ja ma loodan, et jõuan sinnamaani tasapisi, kasvõi mõnes järgmistest eludest.
Ja nüüd vist kõige suurema mõjuga juhtum
Igatahes saime oma jutud räägitud, nii ehk naa.
Asi lõppes siiski sellega, et viimaseks teoks oli tema poolt e-kaart, et oli tõesti toredaid aegu ja temagi soovib mulle kõike head ja südamest! :)
Aga 'järelteona' ma siiski blokeerisin ta e-aadressi, sest oleme mõlemad küllalt emotsionaalsed inimesed, nii et kui ta peaks mulle poole aasta pärast hetkeuiu ajel kirjutama, et "tšau, kallike, mõtlesin et uurin, kuidas sul vahepeal läinud on!", siis ma kindlalt vastaksin ja varsti algaks vana jama :D
Nii et jah, igaks juhuks blokkisin ka.
See oli küll hetketrauma.
Aga läksin Mehe juurde lohutust nuruma :) ja ta lohutaski mind ülimeeldivalt ja ülimalt tähelepanelikult.
Õieti, nagu tema on - ta hoopis õnnitles mind suurepärase otsuse tegemise eest! :D
Nüüd on mul siis ainult kaks sõbrannat. Nemad on mõlemad äärmiselt rahulikud ja delikaatsed suhtlejad... :) Elva-sõbranna on Rakvere-ajast ja teda tunnen siis... 20 aastat. Tartu-sõbranna on Viljandi ajast ja teda tunnen 29 aastat! :) Ja mõelda vaid, et nüüd on mõlemad koos minuga siin Tartus ja - mõlemad töötavad Tartu Ülikoolis!
Kuna sõbrannaga, kellest loobusin, oli meil intensiivne igapäevane (et mitte öelda PIDEV) kirjasuhe, siis - JUBA tunnen, kuidas saan rahulikumalt oma asjadele keskenduda. Eilne jooga juba oli teistmoodi, kui ma sain olla kindel, et postkastis ei oota mind lustilisena näida püüdev kirjake, kuhu kusagile on peidetud hammustus või väike halvustus. Ja mul on teadmine, et ma ei pea ootama 3 päeva, kuni ma olen unustanud ja andestanud, ja võin vastusekirja kirjutada juba muudest asjadest...
Kevad ongi puhastumise aeg!
Soovin teile rõõmu ja armastust enda sees,
ja eelkõige, et erinevalt minust leiaksite selle igasuguste droogide abita!
Love, xoxo
:)
8 kommentaari:
Anna Edasi kohviku nimi on pandud omaniku-perenaise (kes on ühtlasi põhiline kokk ja kondiiter) vanavanaema järgi. Hiiumaal olidki sellised toredad nimed. Vanavanaisa nimi olevat olnud August ja kusagil mainis kohvikuomanik, et kunagi võiks teha vanavanaisa-nimelise abifondi ajutistesse raskustesse sattunud inimestele.
Neil on see nimevaliku põhjendus kuskil seina peal kirjas ka, aga vist üsna kribukirjas.
Koogid on seal ikka täitsa uued.
Huvitav oleks tõesti teada, mis oht varitseb 4-s antidepressandis? Kuigi see kogus on muiudgi päris märkimisväärne ja esimese hooga ehmatav.
See VT viimane käsitöö on minu arvates väga ilus. Ma vist raamiksin ära.
Soodoma,
ma ei tea, kas mina raamiks, aga igatahes ma ütlen VT'le edasi, et Sina vist raamiks :D - see teeb talle rõõmu :)
Eh, tead, see tablettide arv ei ütle midagi, ka milligrammide arv tabletis ei ütle võhikule midagi. Näiteks Cipralexi tabletis on 10mg toimeainet, Ibumetinis aga 400mg.
Cipralexi võtan 1 terve (10 mg), Ibumetiini aga 3 korraga 1200 mg).
(ja tugevate peavalu aegadel võtsin 4+4+4 tbl = 1600+1600+1600mg =4800mg; Cipralexi pole ma kunagi üle 10 mg vajanud :D)
Tegelikult kui nüüd veebruaris arstile ütlesin, et ravisin end oma peaga siin aasta tagasi ja võtsin 25-50 mg Amitriptylini asemel 3 kuud järjest 100 mg ja ennäe, sain peavaludest peaaegu lahti, siis ta noogutas täiesti rahulikult ja ütles, et 100 mg ongi depressiooni puhul täiesti sobilik annus.
Olin natuke aega veidi segaduses...
Aga kuna Amitriptylin on selline ad, mida kirjutatakse ka krooniliste valude all kannatajatele, siis mõtlen, et küllap mulle seni kirjutati see kroonilise valu kogus.
Lihtsalt ma meenutasin kõikidele arstidele korduvalt, et kui olin 14 ja 15, siis võttis just see ravim ära kõik sümptomid, millega mind haiglasse pandi (tugevad igapäevased peavalud, totaalne unetus, igapäevased palavikud ja sagedased minestamised). Kuna SEE ravim tollal aitas, siis mõtlesin, et tasub ju doosi tõstmisega katsetada - 3 nädala pärast on ju selge, kas aitab või ei aita. Selle asemel kannatasin 5 aastat täiesti asjatult selles mõttes, et olin juba abi otsinud ja kõik info edasi andnud. Siiski pidin tegema keelatut, ja ise oma ravimidoosi tõstma, et abi saada.
Peavalu on ebameeldiv asi, aga pidevad tugevad peavalud on lihtsalt õudsed. Seega arvan, kui mingigi võimalus aidata on, tuleks seda ikka proovida.
Muidugi olen ka seda märganud, et ilma testi tegemata ei usu mitte keegi, et mul depressioon on :D
Ja võibolla polegi.
Võibolla on lihtsalt krooniline teatud ainete puudus kehas. Vaim on mul vapper aga keha nõder ;)
Aga milliste ainete? Kas dopamiini? Kas seda kõike ei saaks testida?
VT käsitöö on tõesti väga ilus.
Nii tublid olete te 3, ausalt :-)
Aitäh, Mari! :)
Eks need ained ole serotoniin ja dopamiin. Kuna kasu pole ainult teadmisest, kas keha produtseerib neid liiga vähe, vaid tuleb vaadata ka seda, kas retseptorid on suutelised neid tagasi haarama, siis ilmselt on see test liiga kallis. Seda minu teada ei tehta mitte kusagil maailmas lihtsalt selleks, et see kinnitaks diagnoosi/-e ja aitaks valida sobilikku ravimit ja kogust.
Uurimistööd ikka käivad ja ma loodan, et kunagi on see võimalik. Praegu jääb ravi sõltuma patsiendi veenvusest või haledusest ja psühhiaatri isiksusest.
Fakt on ka see, et kõik inimesed ei saagi abi! Ravimid ei toimi neile (küllaldaselt).
Küllap sellepärast arstid ei kiirustagi koguseid tõstma.
Aga ma küll mõtlen, et kui suurem kogus ka ei aita, siis võib koguse ju alla tagasi lasta - ma ei saa aru, mis siin kaotada on, aga võita on nii palju. Mina näiteks võitsin arsti keelust üle astumisega 15-18 peavaluvaba päeva kuus! See on väga väga suur asi ja parandas mu elukvaliteeti tohutult! Ja otse loomulikult ka minu perekonna elukvaliteeti!!!
Niimoodi juhtubki, et kui keegi pakub sulle oma ravimit, mida ta ise enam ei kasuta, siis võtadki vastu. Keegi ei taha leppida sellega, et teda pole võimalik mingist punktist edasi aidata - isegi nendel puhkudel, kui see on tõesti tõsi! :)
Reet, Sinu kommentaar pani mõtlema, ma olen nii pikatoimeline :D
Nimelt, kuna mu sõbranje on seal püsiklient, siis jäi leti tagune naine meiega mingil hetkel lobisema. Jutust jäi mulje, et ta ongi omanik ja kondiiter kindlasti ("ma ei saa ju ilma rahata head asja teha!" jms). Mõtlesin ka sellele, et ta ütles, et kohvik üksi ei tasuks end ära - sissetulek tuleb tortide tellimuse peale valmistamisest.
Koogid näisid tõesti väga hõrgud. Meie võtsime kohupiima-marjakoogi, mis oli küllaltki tavalise tordi nägu, aga nii maitsev, et otsustasin ka VT jaoks lõigu kaasa osta. Ja siis tuli meelde, et kuigi ta hindaks mu žesti, ei tunne ta praegu maitset. Otsustasin, et teen seda mõnel teisel korral...
Ma usun,et ravimikoguseid ei tõsteta sellepärast,et see järab siis maksa nagu tuumaseen.
Jah, aga tuleb ju kaaluda ka teisi tagajärgi, nt - kui Amitriptylini võtsin liiga vähe, võtsin mõnikord 12-14 tugevat valuvaigistit, et peavalu ära lõppeks!!! Ja pea valutas mul 2/3 päevadest! Nii et valuvaigisteid kuritarvitasin ma 16-17 aastat, pausideta, kuni tõstsin valu vaigistava ja uniseks tegeva Amitriptylini doosi, ning siis sain 3 kuuga peavaludele tohutu leevenduse, mis kestis ka terve aasta. Nüüd, paar nädalat tagasi hakkasin jälle võtma, sest pea hakkas jälle pooltel päevadest valutama, mis tähendas suuri väljaminekuid valuvaigistitele.
Ja ma vist tekstis ei maininud, aga kui ma ütlesin arstile, et vaat, võtsin 25 asemel 100 mg Amitriptylini päevas ja sain oma peavaludest lahti, siis ta noogutas rõõmsasti ja ütles, et 100 mg ongi depressiooni puhul normaalne annus.
Ilmselt ravis ta enda arvates mul varem midagi muud. Temalt sain ma varem diagnoosiks sotsiaalfoobia, mis oli lihtsalt üks kõrvalharukene minu seisundil. Üritasin seda seletada, aga ... ega ma viitsi rääkida, kui teine inimene ilmselgelt pole huvitatud mu jutust :D
Postita kommentaar