06.03.2014 - 36 aastane!

Ja ongi juba 36 aastat siin maa peal oldud! :)

Me pole kunagi sünnipäevi väga oluliseks pidanud.
Tõtt-öelda ma pole saanud aru, miks õnnitletakse? :D  Mille eest või puhul?
Mõtlen, et küllap see on jäänuk neist aegadest, kui iga uus eluaasta oli tõesti ime ja iga surmalt kättevõidetud aasta oli tore ninanips maailmakorrale, sest surra võis nii mitmel viisil ja mitmel põhjusel, et iga lisanduv aasta andis põhjust juubeldamiseks. Palju õnne - sa oled ikka veel elumängus! :p
Tänapäeval tundub see veider, vähemalt nooremate inimeste puhul...

Aga see sünnipäev on eriline!
Tunnengi just seda, et olen ikka veel elus, going strong, ja see on Hea Uudis! :D

Ma ei oska kirjeldadagi, kui palju rõõmu mulle inimeste osavõtlikkus ja soojus viimase kuu aja jooksul teinud on. Igaüks peaks elama vähemalt nii kaua, et midagi sellist kogeda...

Tänu mu blogi lugejate heldele hoolitsusele sain VT'le kinnitada, et me ei pea kodu maha müüma ja ära kolima - et ta saab jätkata käimist oma koolis, oma klassis ja ei pea endale uues kohas uusi sõpru otsima hakkama. Aga ise olin juba 4 aastat elanud äratundmisega, et kui Mehe tervis lõpuks käriseb, siis on kuuse alla minek.
Läks teisiti - ja ma ise ei korraldanud seda :)
Kui see pole ime, siis mis üldse on? :)

Nii et vaatan oma eelmisel eluaastal juhtunu peale lõputu imestuse, imetluse, rõõmu ja tänutundega...

Aga üks huvitav nüanss, millest tahaks rääkida.
Nimelt ootasin, et mul tekib inimeste helduse osaliseks saades tunne, et lõõõpetage äääära - ma ei vääri seda!, - aga ei tekkinud! Muidugi ei olnud ka seda tunnet, et jah, andke aga - ma olen selle kõik ära teeninud ja rohkemgi veel :D, aga sellist põgenemise tunnet ka ei tekkinud... Väga imelik! Ma ei oskagi seda seletada... Olin lihtsalt nii meie pere kui ka inimeste pärast õnnelik, et nii paljud on valmis aitama.

Ja kirjad, mis ma sain - need teevad veel siis ka rõõmu, kui ma 50 aasta pärast kiiktoolis möödunud päevi meenutan.



Seevastu VT asus mind juba eile lõuna ajal piirama, et tohutusuurele taldrikutäiele makaronidele on tal kindlasti vaja torti peale süüa. "Sünnipäev pole ju mingi eriline päev," veenis ta mind. "See sünnipäev on!" kaitsesin mina oma torte - olin toonud kaks tiramisu šarlotti.

Loomulikult jäin ma alla ja lammutasime ühe koogi juba eile laiali:

See on hästi kohvikreemine, rammus ja maitsev kook. Šokolaadipärlid on ka kohvimaitselised ja siirup seal peal. Pildid ei tee sellele koogile küll au...


Ja muidugi tegin ka makrasalati... - 10-liitrisesse supipotti :)

Ma ei tea, pildil tundub see pott kuidagi väiksem, aga tegelikult oli see nii suur ja raske, et ma hoidsin natuke aega käsi klaasriiuli all toeks, kartes et see puruneb

Aga nüüd kavatsen lulli lüüa ning salatit ja kooki süüa :)

Öelgu VT mis tahab - tänane päev on siiski eriline...