Autor on vilunud eneses-surkija ja enese tundmaõppimise protsessist juba varem raamatu(id?) kirjutanud. Seega, kui ta end nüüd jälle ummuksis tunneb - pole kindlat töökohta, abikaasat, hingerahu, rõõmu, armastatud partneriga ta mingisuguste salapäraste olude tõttu kokku jääda ei saanud, noorus libiseb sõrmede vahelt välja -, ei ole vaja kaua nuputada, mis ette võtta: tuleb end mitmel eri moel turgutama hakata, ja kui sellest muud ei saa, siis raamatu ikka.
Esimeses osas üritab ta ravida ja puhastada oma kodu. Selleks kutsub ta kohale feng shui spetsialisti. Esimene annab ubropsu diagnoose elanike kohta, mitte ei ütle, et pane peegel sinna - siis elujõud voolab, või et pane münti suus hoidva konna kuju tänna - siis hakkab raha tulema. Ta ütleb hoopis selliseid asju, et - sul on magamistuba nii sinine ja valge, paistab, et sa oled oma isa peale kuri. Igatahes ei meeldi autorile need diagnoosid sugugi ja tema meelest räägitakse liiga vähe Asjast, nii et ta helistab feng shui meistrite liitu ja tellib endale uue asjatundja. Miks see talle ei meeldinud, seda ma isegi ei mäleta - rääkis värvidest liiga palju? Lõpuks tuli organisatsiooni juhataja ise tema koju. Nende visiitide tulemusena juurib autor välja chi'd takistava heki ja värvib välisukse kärtsroheliseks, toob kööki kausi kividega, aga... tolku ei miskit.
Teises osas võtab ta osa kallist 4-päevasest motivatsiooniseminarist, mida viib läbi Anthony Robbins. ("Kas me saame rikkaks?" "Jaaa!" :D). Autor kirjutab Robbinsi filosoofiast ja õpetamislaadist nii palju maha, et mul oli lugedes tõsine mure, ega ta mingit copyright'i ei rikkunud? Mingi energiavahetus sellistel üritustel kindlasti toimub, inimesed kütavad end üles... kui kauaks ja mille jaoks seda auru jätkub, on iseasi. Igatahes - autorile meeldis.
Kolmandas osas läheb ta 10 päeva kestvasse meditatsioonilaagrisse, kus iga päev tuleb 10 tundi mediteerida ja suurem osa ajast vaikselt liikuda ja vaikida. Omavahel ei tohigi rääkida, ega isegi silmadega märku anda või tervitada - häda korral võib juhendajalt nõu küsida, kuid juhendaja annab ainult kokku lepitud instruktsioone ja mingit individuaalset lähenemist, südamlikke vestlusi pole. Ka arvuti-telefon-märkmik on keelatud, sest see pole päriselt ka Vaikimine, kui kirjutad. Isabel nihverdas märkmiku ja pliiatsi ikkagi sisse, sest ta soovis ju raamatu jaoks märkmeid teha. Kahjuks võttis ta sellega endalt kogemuse, mida see laager pakkuda soovis.
Üldse, vahemärkusena, kui inimene läheb kusagile elamuste keskele tööd tegema, siis ta jäädvustaja rollis kahjuks ei saa seda elamust, mis ta saaks seda sündmust vabalt läbi elades ja kõige olulise mällu või mälukaardile salvestamise pärast muretsemata. Olen ka ise, kuigi vähemoluliste asjade puhul, seisnud mõnikord tõrke ees, kas nautida, või püüda sündmusi peatada jäädvustamise tarvis - et hiljem ka nautida.
Põhiliselt andis see vaikuselaager talle hirmsa kondivalu ja teadmise, et tema pole tema mõtted ega tema keha, tema on see, kes jälgib. Aga olen täiesti kindel, et ta teadis (oli kuulnud) seda juba ka varem.
Neljandas osas võtab ta osa jamaikalasest guru vestlustundidest. Ka Mooji räägib sellest, mis me pole ja mis me oleme, ja nagu ikka, tuleb välja, et me pole õieti mitte midagi, nii et ka muretseda pole vaja mitte millegi pärast. Eks mõni asi on tore ka, näiteks lugu sellest, kuidas keegi mees Moojilt mantrat palus ja Mooji soovitas mantrana kasutada lihtsalt sõna "tänan!". Ma arvan, et see on küll kena. Elu toob nii palju kogemusi, mis on just meie jaoks meie ette toodud - seda usun mina ka. Hea on need kogemused võtta vastu usus, et need tõesti on meile õppimiseks ja hea on selle võimaluse eest "eksistentsi" tänada.
Mulle (ja mitte ainult mulle vaid ka autori tütrele ja kirjastajale) jäi siiski mulje, et guru Mooji sensuaalne aktsent ja atraktiivne välimus jätsid Isabel Losadale tugevama mulje kui tema õpetused.
Viiendas osas rändab autor Amazonase vihmametsa, eraldatuna elava hõimu juurde, kuhu tuuakse aastas vaid nii 3-4 inimest, ja joob kohaliku šamaani keedetud narkootilist leotist. Põhiline, mis see temaga teeb, on ajab ta südame nii pahaks, et teejuht, kes on seal käinud 30 aastat, pole veel kedagi selle joogi füüsiliste mõjude all nii rängalt kannatamas näinud. Isabel räägib ilmekalt, kuidas kordamööda ja ühekorraga ta öökis ja... ennast kergendas, aga et tal mingid ilmutuslikud visioonid oleksid olnud - seda päriselt mitte. Siiski tundis ta, et kui tal väga paha oli, siis ühel korral ilmus ta tütar teda lohutama, ja teisel korral südamerõõm, kellest elu ta lahku oli viinud. (Sellest armuloost, kui ma õigesti aru sain, rääkis Isabeli eelmine raamat.) Aga ilmselt kasu sellest kogemusest pole, sest kõige eredama mulje jättis, kuidas autor palus oma kehalt selle mürgitamise pärast vabandust ja lubas, et ei tee seda enam iialgi.
Palju kära, vähe villa, öeldakse sellise asja kohta.
Samas - lugeda on ju ikka huvitav, aga ma kardan, et kuna autor pidi kogu aeg asju mällu talletama, ei saanud ta ISE täit elamust üheltki ürituselt ja sellest on küll hirmus kahju...
Häid mõtteid on ka, näiteks et kui te ise oma asjades suurpuhastust ei tee, siis peavad teised teie träni konteineritesse kühveldama, kui te kord sussid püsti viskate, või et mõni inimene kasutab oma puudust või haigust teiste inimeste kontrollimise vahendina, aga need pole nii sügavad ega ka nii ilusasti lahti kirjutatud, et tasuks üldse tsiteerima hakata. Autor on asja eest 'flirtiv'/meeldidapüüdev ja vigurdav: see pole heal tasemel teos mitte kuskilt otsast. Mina lugesin siia vahele kaks muud raamatut, sest - ei haaranud, lihtsalt.
Kogu aeg meenub kahekõne autori ja väljaandja vahel:
Isabel: "Mul on raamat valmis."
Väljaandja: "Kas sa toimetasid seda nii hästi kui vähegi suudad?"
Isabel: "Minu meelest küll."
Väljaandja: "Tubli. Mine siis ja hakka uut kirjutama."
Umbes selline dialoog siin kusagil oli, aga ma otsima küll ei taha hakata...
Kui seda raamatut juba algusest peale niimoodi võtta, siis meelelahutust võib ta ikka pakkuda - see on (minu meelest) ka kõik.
Tõlkes oli ka üks hirrrrrrmus apsakas. Stanfordi vanglaeksperiment oli tõlgitud kui "Stanfrod Prisoni uurimus. (Jah, nimes Stanford olid r ja o vahetuses ja Prison oli suure tähega nagu perekonnanimi.)
Mh, kes teeb, sel juhtub. Kõike ei saa iga tõlkija teada. Aga hirmsasti häiris...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar