Tahtsin täna Poisuga suhet lõpetada...
Andsin talle ka vihje - palusin, et ta võtaks meie (juba ammu tänaseks kokku lepitud) kohtumisele kaasa ühe minu CD, mis tema käes on, ja omalt poolt lubasin ära tuua tema DVD'd, mis minu käes on.
Hommikul vastas Poisu telefonile veel reipalt, et tal on seda teist veel teha, aga siis kindlasti kohtume.
Siis hakkas ta tunni, pooleteise kaupa kohtumist edasi lükkama, põhjendused läksid aina jaburamaks, mina sain kurjaks... Nüüd ei võta ta enam telefoni vastu.
No ma ütlen, ma ei kujuta ette, et maha jäetud olemine võiks olla nii raske, kui püüd maha jätta kedagi, kes sugugi ei taha 'maha jääda'.
(Aga VT ütleb: maha jäetud olla on raskem, sest siis pole sul mingit kontrolli ega võimu, sind puudutava otsuse on ära teinud teine inimene ja sul jääb üle vaid sellega leppida; mahajätja pole ohver ja tal ei sobi ka sellena käituda.)
Lihtsalt, ei saa ju nii, et elan Mehega siis, kui Poisul raha pole ja Poisuga, kui tal raha on.
Nii oleks väga kole.
Nii ei saa.
Loodan, et Poisu saab sellest varsti ise ka aru.
Pildid: izismile.com
6 kommentaari:
Jah... Ega asi polegi vist tegelikult niiväga rahas, kui et selline noorusesse tagasipöördumine on rohkem hukatuslik. Jääd tasakaalukana ootama millal teine tasakaalukaks saab ja seda ei juhtu. Oli tore kuni kestis, aga...
Jaa! Just! Ma mõtlen ka, et oli ju tore, kuni kestis. Minu meelest oli ikka väga-väga-väga tore! Milleks seda lõppu siis mossitamisega ära rikkuda?
Ja üldsegi - miks mina pean alati see olema, kes välja ütleb, et nii see asi kesta ei saa? :D Mina ei taha kogu aeg See Paha olla :D
Ma hakkan juba kartma, et olen päriselt ka täielik mõrd, kuna alati olen mina see, kellele miski enam ikka üldse ei sobi :D
Ilmselt olen ma liiga vanamoeline ja ei saa üldse asjale pihta.Ma ei kujutaks ette, et peaksin sõltuma ainult mehe rahast, et oma tundeid, armastust ja kõike muud välja elada.Meie abielus oli ka ühine rahakott,aga alati oli sinna ka mingi minu panus.Ei kujutaks ette, et peaksin ootama, et mees mulle raha ulataks.
Samuti ei mõista ma seda, et elate ühes korteris nagu korterinaabrid ning mõlemal on oma elu ning mees lepib sellega, et naine teeb vahel kõrvalhüppeid, tuleb rõõmsa meelega koju ja kõik on nagu hästi.Loomulikult elab iga inimene just nii nagu talle meeldib ja õigeks peab, aga minu silmis on see ammu juba kummaline ja võõrastav.
No mis Sa nüüd mossitad, kujutlusvõime pole oma teha :)... vist.
Aga tead, mina ka ei oota raha ulatamist, raha(kaart) ongi suurema osa ajast minu käes, kuna tavaliselt käin mina poes. Kui mehel on vaja, siis ta tuleb ja küsib.
Ma ei mossita sugugi. Olen küllaltki elurõõmus ja positiivse ellusuhtumisega.Loomulikult ei peagi ma sind ju mõistma.Minu jaoks on see lihtsalt imelik, et mees sellega lepib.
Miks mitte leppida? Ta teab väga hästi oma rolli sellise olukorra kujunemisel. Tal on selleks piisavalt tark ja avar hing.
Kui ta ei lepiks ja mul lahkuda paluks (- läheksin ühte venna kahest majast, ilmselt praegusele kodule lähimasse, siis Valgamaa-majja; vend juba mitu aastat ütleb, et kui mul SEAL üle viskab, siis tema võtaks mu alati oma katuse alla), siis oleks ta ju üksikisa - see poleks talle sugugi kerge, kuna meie lapsuke on selline elava kujutlusvõimega ja tihedat suhtlemist vajav tegelane - mees aga tahab, et teda rahule, oma maailmasse jäetaks.
Ilmselt on meie abielu olnud küllalt pikk ja ilus, et saame olla teineteist mõistvad ja läbinisti tundvad, väga head sõbrad. Tänaval koos käies hoiame ikka käpust kinni. Vaat, punaste fooride taga ajaviiteks musitamine on küll ära jäänud...... aga muidu on kõik armas ja kena.
Kuid objektiivsemalt vaadatuna: jah, ta on mul täitsa ime-mees :),
olen tema üle väga õnnelik :)
Postita kommentaar