Jõuluks koju

Ja mitte ainult jõuluks. Olengi juba kodus tagasi. Surprise! :D

Ma arvan, et see pole tegelikult kellelegi (peale vbl Poisu) üllatuseks, kõige vähem mulle.
Tõsi küll, ma arvasin, et kopsan koju tagasi, kuna Poisu ei leia üüri maksmiseks raha, ja ma arvasin, et sellega läheb suti kauem aega. Tegelikult aga kaotasime me oma kodu ... eee... rüüstamise pärast või nii... :p

Nimelt kandus Poisu ühe sõbra juba mitu päeva kestnud sünnipäevapidu ühel 'ilusal' õhtul meie koju. Mina lasin jalga kusagil 11 paiku õhtul, kui mulle juba teist korda kukkus otsa minust kaks korda rohkem kaaluv inimene, kusjuures viimasel korral ei õnnestunud mul oma kokteiliklaasi õigel hetkel käest visata, nii et kallasin oma püksid ja sokid täis. Vannitoas pükse vahetades hakkasin mõtlema, et kui nüüd nendega ka midagi juhtub, ja ma ära tahan minna, siis pean pidžaamades mööda linna uhama. Noh, on pime ja minu meelest pole hullu :D, aga mõneti ebamugav ikkagi. Niisiis hiilisin hoopis minema ja saatsin pärast Poisule SMSi.

Järgmisel hommikul oli aru saada, et on mingi jube jama, millest mulle rääkida ei taheta. Läksin kohale ja tuli välja, et öösel oli ... hm... mööbel kannatada saanud. Alumises korteris aga elasid meie korteri omaniku tuttavad, kes kohe varahommikul korteriomanikule helistasid. Tema kihutas kohale ja polnud just õnnelik, nähes eest ära kukkunud kapiust, katkist klaaslauda, täismodrutatud vaipa ja täissuitsetatud tuba.
Õigesti tegi, et sellistel üürilistel kiiremas korras kaduda käskis.

Ega midagi, võtsin siis oma asjad ja takso ja - ongi läbi see nunnu episood.

Küsin endalt, kas olen Poisus pettunud?
Ja ei leia kusagilt pettumuse varjugi.
Ta on lihtsalt üks lõputult nunnu suur lontu ja sellisena just kohutavalt armas...
Ilmselt hakkan vanaks memmekeseks jääma, sest 'mitte üheski varasemas vanuses' pole mulle 'nunnud poisid' meeldinud ega minus üleüldse mingeid tundeid tekitanud, ma ei märganudki neid. Meeldisid mulle ikka vaimselt intrigeerivad, sõnaosavad poisid ja no 'kaake' märkasin ka, aga need otseselt ei meeldinud.
(Muide, kui Poisu ükskord püüdis mind ühe sõnaga määratleda, siis ta jõudis lõpuks samuti sõnani 'nunnu'. Ju ma vist temaga olengi, sest ta ise on selline...)

Ma ei saa aru, mis minuga on, aga ka seda juhtumit ei näe ma sugugi traagilisena. Hakka või uskuma, mida 'targad mehed' juba mõnituhat aastat räägivad: et sündmused iseenesest pole ei head ega halvad - nad on sellised, millise tähenduse me suvatseme neile omistada.

VT on väga rõõmus, et olen kodus. Pealegi on ta tõbine, nii et... ma põhimõtteliselt peaksingi nagunii tema juures olema. Ja nüüd ei pea ma selle hullu külmaga kahe majapidamise vahet jooksma - mõtlesingi sellele viimasel ajal jubedusega esimese asjana pärast hommikul silmade avamist -, kuna see traali-vaali asjad paika loksutas. Kuna jõulud on meie ateistlikul maal ikka eelkõige laste püha, siis tundub nii õige, et olen siin, et mul on lausa kahtlane tunne, et siin täitusid mu enda sügavad salalootused.



Poisu... on ikka selline väike poisu. Ta ei väsi kordamast, et tema pole üldse süüdi ju! No hea küll, ütleme, et pole Poisu süüdi - mis isu mulgi on kedagi süüdistada... Aga asjadel on tagajärjed. Kuna külalised väljusid kontrolli alt, jäime üürikast ilma. Kuna üürikast jäime ilma, olen jälle kodus. Kuna loomulikult ei saa poisu ettemakstud üüriraha tagasi ja hea, kui ei pea juurde maksma, siis kohe pole ka uut korterit võimalik üürida. Pealegi on ka Poisul väga palju sõpru ja sõprade vanemaid (kes ka mulle on pisaraid pühkides korrutanud, et Poisu on neile kui oma poeg), kellele jõulukinki teha ja midagi külakostiks viia, nii et... ei mingit peatset taasühinemist, see on selge. Ei peagi keegi süüdi olema. Aga rutt enda osa endaga juhtunud äpardustes olematuks rääkida on muidugi - poisikeselik... Samas, Poisu õnnetut nägu nähes mõtlesin ka mina kiiresti järele, kas ma ka milleski süüdi olen, et tal järjekordne 'peenike plaan' läbi kukkus ja mina ära lähen. Ja olin kohe rahul, kui ma endal mingit süüd ei näinud.
Ehh, kesse ikka niiväga tahab süüdi olla?!

Üks Poisu sõber ütles sügisel mulle ettevaatlikult, et tema arvates on Poisu inimene, kes ise endale s***a kaela tõmbab. Tookord ma naersin, et loodetavasti pole mina üks julk selles laadungis. (Sri!)

Minu endaga on aga vastupidi: teen siin igasuguseid 'pahandusi' ilma igasuguse häbitundeta, ja ikka käänduvad asjad nii, nagu mulle tegelikult kõige parem on. Muidu oleks see jõuluaeg kulunud VT, Mehe ning Poisu & CO vahel joostes - mis päris kindlasti oleks olnud nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt kurnav.

Niikuinii oli meil VT'ga palju plaane jõuluajaks: küpsetada tema lemmikpirukaid, teha suur hunnik piparkooke ja sel aastal neid ka glasuuriga kaunistada, panna kokku mitu suuremat ja väiksemat puslet, mängida monopoli ja üht huvitavat viktoriin-lauamängu... Nüüd saame kindlasti seda kõike täie rahuga teha, nii et mul pole muret, et pean jõudu säilitama ka kojujõudmiseks ja äkki veel söögitegemiseks või millekski...

Poisu, muide, kolis sünnipäevalapse juurde... Tal oleks võimalik elada ka oma kunagise tüdrukuga kahepeale muretsetud korteris, aga talle ei meeldi seal olla, pigem mõne sõbra juures siin või seal. Sünnipäevalapsel on toredad vanemad, kes Poisut hoiavad. Aga ikka kahju temast... eriti kuna ta ise ju üldse pole süüdi (muig).

Mees aga suhtub mu tagasitulekusse sama rahulikult, sõbralikult ja osavõtlikult kui äraminekussegi - ta on nii noobel inimene, et pole näidanud mingit parastamise või üleoleku märki. See on hirmus tore! Ta on ikka täiesti üle mõistuse suurepärane inimene. Muidugi ei arva ma, et ta on haavamatu, kuid kui temas ka on pisut põlgust, siis on ta piisavalt väärikas ja pragmaatiline, et seda mitte demonstreerida, ning piisavalt tugev, et sel kogemata välja paista mitte lasta.
Good! Good! Good!
Peace on earth!

Pildid: weheartit.com