Imestasin eelmise teema kommentaarides kõvasti käitumisteraapia nõrkade ja patsientidele sageli tõsiselt kahjulike 'nõksude' üle, kus kommenteerija N meenutas, et psühhoteraapiaid on ju erinevaid.
Ja tõesti ju on!
Aga minu juurde tulevad ikka jutud ja kirjad/internetivestlused inimestega, keda pole kuulatud ja keda on sunnitud, ehk siis kellele on tehtud kognitiiv-käitumisteraapiat - "ära sellele mõtle ja võta ennast kokku, just do it!". Ja olen kunagi paaris kinnises foorumis postitusi jälginud - nii suur viha, solvumine ja hirm on inimestel terapeutide suhtes!!! (Samas, kuuldavasti on foorumites kõigil ja kõigel halb maine :D!) Lisaks töötasin pool aastat psüühikahäirete ja vaimse puudega inimestega, seda juba rohkem kui 10 a tagasi, ja seal käis täpselt sama - ikka kõik peavad kohal käima ja koos asju tegema ja tollal ma isegi ei kahelnud, et see on õige! Ikka ju tuleb töövõtteid omandada ja kohalkäimisharjumust kujundada - kuidas sa muidu tööl käid ja normaalne oled? Koolis õppisin ise ka, et kodusistujad lähevad segaseks ja ei meeldi kellelegi - tuleb ikka suhelda! :D Miks ma poleks pidanud seda uskuma? Isegi ajalehtede sotsiaalleheküljed räägivad suhtlemise vajalikkusest. Pole ime, et ma alles 38 aastasena aimu hakkasin saama, et olen normaalsem ja õnnelikum võimalikult üksi, liikumatult ja vaikselt.
Ja ma mõtlesin, et ju siis lihtsalt need inimesed, kes päriselt ongi hea psühholoogi juurde jõudnud ja abi saanud, pole jutukad.
(Ma jätaks täitsa kõrvale need probleemid, kui abivajajal on mingi väga spetsiifilise juhtumi või inimese pärast kriis, enne mida ta sai kenasti hakkama. Siin saab tõesti aidata pea iga psühholoog. Räägin siiski inimesest, kelle probleemid on 'segasemad': depressioon, ärevus, foobiad, ocd jne, ehk siis näha on väljendumine, probleem tuleb alles välja selgitada.)
Aga ma arvan, et ma nüüd sain aru, kuidas need 'vaimse ahistamise' kogemused nii levinud on.
See on tegelikult ainus, mida riik tasuta pakub.
Ja miks peakski riik tasuta pakkuma muud teraapiat kui see, mis inimese tagasi kooli / tööle / muid kohustusi täitma suunab, oma ängistuse peale mitte mõtlemise ja füüsiliste reaktsioonide alla surumise teel? Ma mõtlen just ärevikele - kehal on nii palju võimalusi inimesele põrgut teha, ja psühhiaater ütleb lihtsalt umbes selliseid 'elumuutvaid tarkusi', et hinga aeglasemalt, mine samal kellaajal magama ning enne ettekannet kujutle ennast imelisele aasale.
Ma mõtlen seda tõsiselt: riik ei peagi maksma selle eest, et inimesed leiaksid ennast väljaspool töökeskkonda.
SEE on riigile kahjulik ja rumal oleks riigilt seda nõuda, aga mina nagu oleks nõudnud ikka! :D
Jeerum, mul on nii hea meel, et ma sellest aru sain :D
Nii tobe on oodata midagi valest kohast täiesti ........ või noh, eks ma tagant järele siin kaagutasingi just seetõttu, et sain alles tagantjärele aru, et mul polnud sealt kunagi lootust abi saada, aga ma käisin ja kuulasin sõna ja mõtlesin, et äkki on seekord õigus ja ma võtan ennast kokku ja proovin ja teen ja kõik kukkus alati läbi ja ma mõtlesin, et kui loll ma olin, et ennast ei kuulanud ja siis ... proovisin aga uuesti! ... :D
Samas, kuni äärmiselt kahtlevatki lootust on, tulebki ju proovida, nii et ma ei ole enda peale pahane, et nii loll olin ja uskusin oma saiki, kuigi kogemus ja enesetunne ütles, et ta ei tea, millest ta räägib.
Niisiis, kui on ärevus, depressioon, eksistentsialismus-pessimismus ja üldse ei taha midagi konkreetset või üleüldse mitte midagi, siis minge parem heaga tasulisse erapraksisesse!
Kahju küll!
Samas tallinlastel tasub kindlasti tuttavate käest uurida - ka riigisüsteemi võib mõni südametunnistusega inimene sattuda, ning aidata seda osavõtlikumalt, et ta näeb selle süsteemi inimvaenulikkuse läbi! Väiksemates kohtades jälle väga palju valikut pole. Samas, Valgas näib isegi politsei nunnutav olevat, nii et äkki just väikestes kohtades on pisarad ja kallikalli psühholoogi juures ... :D
Ehh, mul nii hea meel - musid Notsule, kes mind aitas! :D
Ahsoo, tablett võib ikka aidata, selles mõttes ei tasu riigipsühhiaatrit välistada.
Appi, kui palju kergem mu elu oleks olnud, kui oleksin lihtsalt tabletid kätte saanud ja poleks end togima pidanud laskma...
Aga praegu ma ise jätan tablette ära: neli õhtust on ära jäetud ja kõik on super!
Uni küll veidi logiseb, aga täiesti ilma õhtuste tablettideta olemine on nii uus asi, et ... Ja pealegi olin ma lapsenagi väga niru unega, nii et ma hakkan uuesti võtma alles peavalude ägenedes.
Ja kui olen 3 nädalat ilma õhtusteta olnud, proovin ka hommikust ära jätta! :)
Eks näis! :)
Ma endale absoluutselt mingeid eesmärke ja nõudmisi ei sea - kui natukegi tunnen, et oleks ikka vaja tablette, hakkan kohe jälle võtma!
Aga äge ju ikka! :)
Selline kõrvaleksperiment siis! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar