esmaspäev, 1. aprill 2013

Parem-olemise illusioonist

Lustakas artikkel ajakirjast Scientific American
The superiority illusion: where everyone is above average.


Much as we all like to think we’re modest, most of us really aren’t. We might try to be humble and say “we’re just some guy, you know?“, but most often, we actually think we’re better than average. Maybe we think we’re smarter, or better looking, or nicer, or maybe even all of the above.
(Tõlge, umbes...)
Niivõrd, kui meile ka meeldib mõelda, et oleme tagasihoidlikud - enamik meist tegelikult pole. Me võime küll tagasihoidlikult öelda, et "olen tavaline inimene nagu kõik, tead küll?," kuid sageli peame end salamisi keskmisest paremaks. Ehk me usume, et oleme keskmisest arukam või nägusam või meeldivam - võibolla koguni kõike eelpoolnimetatut korraga.

And it turns out that thinking we’re above average (even though, statistically, only half of us CAN be above average) is actually good for us. People who suffer from depression usually show a symptom called “depressive realism”. They actually see themselves MORE REALISTICALLY than other people do. And seeing yourself in the harsh light of reality…well it’s pretty depressing (you don’t really want to know how average you are in a sea of over 6 billion people. You don’t). Thinking that you are better than you actually are is sometimes called the Dunning-Kruger effect (though that usually refers specifically to how competent you think you are…when really you’re not), but in psychology it’s called the Superiority Illusion: the belief that you are better than average in any particular metric.
(tõlgin huvitavaid juppe...)
Ja tuleb välja, et enda keskmisest paremaks pidamine (kuigi statistiliselt on ainult pooltel meist võimalik üle keskmise olla) on meile tegelikult kasulik. Depressiooni all kannatavatel inimestel ilmneb sageli sümptom, mida nimetatakse "depressiivseks realismiks". Nad näevad end tegelikult realistlikumalt kui teised inimesed. Üldiselt aga peavad inimesed end mistahes alal või kategoorias keskmisest paremaks.

***

(nüüd enam ei tõlgi!)
Jah, ma mäletan ammusest ajast mingit küsitlust, milles paluti 10-palli-süsteemis hinnata oma välist atraktiivsust. Keskpärane/keskmine välimus oleks siis 5 palli, kole oleks 1 ja kõige kaunimad oleks 10 punkti väärilised. Aga keskmiseks tuli 8 palli. Seega neid, kes oma välimust keskpäraseks hindasid, oli ikka päris päris vähe - ka kõige 'kahvatumad kujud' olid enda arvates veidi üle keskmise...  Ei tea, kas mõni üldse pani alla 5 palli...?

Huvitav on see, et depressiivikud on realistlikumad :)
Aga katsu sa terapeudile öelda, et oled jõuetu või liiga hajameelne või... - kohe saad enda halvustamise ja endale halva sisendamise pärast pahandada. Realistlikkus on ebapopulaarne. Tuleb öelda: ma saan, ma suudan, ma väärin! Igaüks on meil ju 'üle keskmise' - kus siis minagi?! :p

Ma arvan, et on hea mõte endale oma 'voorusi' meelde tuletada, aga ei maksa nii jubedalt karta tunnistada, et mõnel alal ma ehk olen saamatu käpard. Ja olen kuulnud ka sellist ütlust: "Kõige õiglasemalt on siin maailmas jagatud mõistust: kõik on enda aruga rahul."  Ainult statistiliselt peab keegi loll ka olema...
Aga meie siin kindlasti mitte! :)

*

Artiklis oli veel bioloogilist tausta - et mida tugevam 'närviring' frontaalkorteksi ja striaatumi vahel, seda kainem ja karmim enesekriitika; juttu oli ka sellest, mis tüüpi dopamiiniretseptorid mida teevad - aga keda see huvitab, saab vast ingliskeelse tekstiga ise hakkama.


Laisik: ilus, tark ja hea!
izismile.com

2 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Tõsi-tõsi.KUI LEIDSIN KORISTADES RAAMATU VAHELT hÄRRA X-I MINGI TERVISEKAARDI,OLI TA TESTIS OMA TOIMINGUID JA TUNDEID JA ÜLDSE KÕIKE KIRJELDANUD HOOPIS TEISITI,KUI MINA SEDA KÕRVALT NÄGIN...(Appi,jälle kisa taevani,sorry)

karikate emand ütles ...

"kisa taevani" :D