Hakkan nüüd jäädvustama ka neid raamatuid, mis ma lapsele loen,... et poleks kobinat kunagi hiljem, et ma temast iialgi välja ei teinud ja ainult omi asju ajasin alati. Siis plõksan aga blogi lahti ja voila!
Tegemist on siis seltsimees Madonna järjekordse moraalilookesega, millel väga ilusad pildid juures. Elab kord koeranoorsand Pailu de Pappi kellel on pailu pappiä... see tähendab, et ta on rikas. Rikas, aga rõõmutu. Ja hakkab see rikas koerasaks siis otsima õpetusi, kuidas õnnelikuks saadaä. (Hr. de Pappi paneb otsekõnes paljudele sõnadele 'ä' lõppu - eks siis ka mina, ikka eheduse pärastä!) Üks kaugekolka öökullionu ütles talle, et õnnelikuks saadakse nii, et seda mis on, jagatakse teistega, ja hoolitakse teiste soovidest rohkem kui enda omadest.
Nuh, natu kahtlane värk minu meelest - ja ka Pailu de Pappi meelest.
Ei saa lihtsalt karata kellegi teele ja andma kukkuda.
Ehh, andma peaks vajajale, ja ainult juhul, kui see ei seo. Näiteks kui me toidame kõiki Nigeeria nälgivaid lapsi ühel päeval ja teistel enam mitte, siis pole see ju heategu isegi juhul, kui me ka solidaarsusest teisel päeval nälgime, kuna pappi sai otsaä. Pole mõtet karata kandma midagi, mille kandmiseks tegelikult jaksu pole, aga tont seda teise inimese koormat kohe näeb........
Nii et keeruline lugu!
Siiski toimib see soovitus absoluutse täiuslikkusega võrdsete partnerite ja (ajutiselt) jagatud elu puhul. Mis soov ei ühti, tuleb ära ajada lahus, kui sellest midagi pole. Aga kui teist haavata, siis saad tagasi nii et tolmab. Kuidagi, kunagi. Reedetusetunnet, mis tekib, kui teine ei arvesta sinuga, on raske minema noomida või õpetada. Suhte sees on selge, et sa ei saa kahjustada teist, kahjustamata ennast. Pole sellist varianti.
Nujah, aga Pailu siis kolas pärast kullionu juurest lahkumist ringi ja sattus röövlite kätte. Ta päästis Härjaisand, kellest ta enne vankriratast alla aitamata mööda läks. Härjaisand nõustus teda 10 päeva kaugusele kodulossi viima, kui Pailu de Pappi teda tee peal teenib. Tee peal jagas Härg oma vankrist rahvale nidinodi ja Pailu nägi kui rõõmsad ja tänulikud inimesed olid. See tegi ta meele rõõmsaks. Ka Härg ütles, et sai õnnelikuks kuuldes tarkust, et seda mis sul on, jaga teistega, ja sea teiste soovid enda omadest ettepoole. Nüüd hakkas ka Pailu matsu jagama, ja jõudis oma lossi muutunud inimesena... eee... koerana ikka.
Tegemist on siis seltsimees Madonna järjekordse moraalilookesega, millel väga ilusad pildid juures. Elab kord koeranoorsand Pailu de Pappi kellel on pailu pappiä... see tähendab, et ta on rikas. Rikas, aga rõõmutu. Ja hakkab see rikas koerasaks siis otsima õpetusi, kuidas õnnelikuks saadaä. (Hr. de Pappi paneb otsekõnes paljudele sõnadele 'ä' lõppu - eks siis ka mina, ikka eheduse pärastä!) Üks kaugekolka öökullionu ütles talle, et õnnelikuks saadakse nii, et seda mis on, jagatakse teistega, ja hoolitakse teiste soovidest rohkem kui enda omadest.
Nuh, natu kahtlane värk minu meelest - ja ka Pailu de Pappi meelest.
Ei saa lihtsalt karata kellegi teele ja andma kukkuda.
Ehh, andma peaks vajajale, ja ainult juhul, kui see ei seo. Näiteks kui me toidame kõiki Nigeeria nälgivaid lapsi ühel päeval ja teistel enam mitte, siis pole see ju heategu isegi juhul, kui me ka solidaarsusest teisel päeval nälgime, kuna pappi sai otsaä. Pole mõtet karata kandma midagi, mille kandmiseks tegelikult jaksu pole, aga tont seda teise inimese koormat kohe näeb........
Nii et keeruline lugu!
Siiski toimib see soovitus absoluutse täiuslikkusega võrdsete partnerite ja (ajutiselt) jagatud elu puhul. Mis soov ei ühti, tuleb ära ajada lahus, kui sellest midagi pole. Aga kui teist haavata, siis saad tagasi nii et tolmab. Kuidagi, kunagi. Reedetusetunnet, mis tekib, kui teine ei arvesta sinuga, on raske minema noomida või õpetada. Suhte sees on selge, et sa ei saa kahjustada teist, kahjustamata ennast. Pole sellist varianti.
Nujah, aga Pailu siis kolas pärast kullionu juurest lahkumist ringi ja sattus röövlite kätte. Ta päästis Härjaisand, kellest ta enne vankriratast alla aitamata mööda läks. Härjaisand nõustus teda 10 päeva kaugusele kodulossi viima, kui Pailu de Pappi teda tee peal teenib. Tee peal jagas Härg oma vankrist rahvale nidinodi ja Pailu nägi kui rõõmsad ja tänulikud inimesed olid. See tegi ta meele rõõmsaks. Ka Härg ütles, et sai õnnelikuks kuuldes tarkust, et seda mis sul on, jaga teistega, ja sea teiste soovid enda omadest ettepoole. Nüüd hakkas ka Pailu matsu jagama, ja jõudis oma lossi muutunud inimesena... eee... koerana ikka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar