See on lugu kolmest orvust: kahest India tüdrukust ja Etioopia poisist.Tüdrukud on õed, kelle ema sureb peagi pärast teist sünnitust. Neid kasvatab tädi, kellel endalgi on parajasti beebipoiss, nii et ta saab ka väiksemat tüdrukut imetada. Vanem õde on noorema sündides viiene, ning hakkab kohe emarolli täitma: seob aga õenatukses endale selga ja töötab nii kodumajapidamise hääks. Kui noorem tüdruk on kahe-kolmene, antakse ta nunnade kasvatada, sest pere ei jaksa toime tulla. Vanem tüdruk on sellest üsna murtud.
Peagi müüakse temagi maha - perel on vaja härgi ja muud. Tüdruku tädil on kurb - pealegi lubas ta kadunukesele tüdrukute eest hoolitseda, kuid need on meeste otsused ja temal pole sõnaõigust.
Vanem tüdruk pannakse tikkimisvabrikusse, kus lapsed teevad 14 tundi päevas vaipu. Kord on karm ja süüa vähe. Õnneks viiakse ta sealt mõne kuu möödudes India perre teenijatüdrukuks, kus ta töötab küll tasuta (kosti eest), kuid elab siiski peres ja tal on vaheldust. Pealegi sõbruneb ta varsti peretütrega, neist saavad sõbrannad. Ka majapidajanna on tema vastu väga lahke.
Vanem tütar abiellub lõpuks peremehe poja sõbraga ja temast saab kuulus Bollywoodi näitleja. Viimaks hakkab ta ajama oma väikese õe jälgi ning saab teada, et too adopteeriti Barcelonasse ning elab seal siiani. Nad saavad kokku ja hakkavad taas suhtlema - kahjuks pole nooremal õel, kes on lastearst, oma vanemast õest mitte mingeid mälestusi.
Etioopia poiss viiakse koos paljude teiste Etioopia lastega Kuubale õppima. Temast saab arhitekt. Ta tutvub noorema India õega, nad armuvad ja lähevad Etioopiasse elama.
Selles raamatus näib maailm tõesti väike olevat, sest kõik tegelased on mingil eluperioodil olnud miskitlaadi kokkupuutes teise tegelase tuttavatega.
Justustus kulgeb kuidagi rahulikult, kaalutletult. Nii suures hädas lapsed on alalhoidlikud, ei visku poepõrandale kõhuli röökima, kui kommi ei saa. Seega - sümpaatsed lapsed! Kas peaks lapsed õnnetuks ja elu pärast hirmul olevateks muutma, et nad hästi käituksid - selles on küsimus, irw :)
Tegelikult, kui minu tibu virras, siis mina vaatasin teda alati huvi ja heldimusega - kuidas ta julgeb? mina küll ei julgenud! kuidas ta teab, et ta võib niimoodi käituda, ja ma armastan teda ikka ja midagi halba ei juhtu? Ja mul oli hea meel, et ta julgeb viriseda. Tõesti naljakas! Aga tegelikult ta oli ikka üsna hea laps ja mingeid avalikke stseene ei teinud ta iialgi. Teinekord mõnes autos virises... aga mitte poes, tänaval, raamatukogus, lasteaias... Hea laps oli.
Raamatu suurimaks plussiks aga olid suurepärased eluolukirjeldused. Mida me siin ikka teame sellest, kuidas Etioopia ja India vaesed elavad? Mida nad söövad ja millest (papist ja plastikaadist, muide) nad oma ubrikud linnas ehitavad... Kuidas poliitilisi võimuvõitlusi kogevad, kuidas armuvad või abielluvad... See kõik oli eriti huvitav!
Väike tsitaat ka:
* Mida vanemaks inimene saab, seda paremini tunneb ta elus ära tõelised asjad.
Kas see on nii? Ma enda pealt arvan nii, et tõeliste asjade ära tundmiseks on vaja pigem meelerahu kui vanust... 'Kes otsib, see leiab' kehtib ka selles mõttes, et kui väga vajad midagi ja otsid seda, siis võid enda jaoks midagi moonutada, eirata vasturääkivaid signaale ja üle tähtsustada soodsaid vihjeid. Vanus võib abiks olla selles mõttes, et mõndagi kogenuna sa lihtsalt juba taipad, et pole mõtet midagi paaniliselt taga ajada, sest pea igal asjal on oma 'head ja vead'.
Varasem tsitaat sellest raamatust minu blogis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar