laupäev, 23. november 2013

Melanhoolia

Vaatasin täna sellenimelist Lars von Trieri filmi...

Loomulikult mulle meeldivad staatilised kaadrid. Mu õde ikka ütleb, et mulle meeldib kõik, mis on aeg-luubis. Vist jah! :D Ka selle filmi alguskaadreid vaadates ma õhkasin, kui kaunis oleks maailm, kui kogu värk nii aeglaselt toimukski. Või ütleme siis nii - iga elukaadri kohta tuleb mul nii palju mõtteid, et kui ma ei soovi 'kokku joosta', siis peaksid need kaadrid vahetuma aegluubis. Kuna aga elu kulgeb normaalkiirusel, siis mu pea huugab suurema osa ajast ja mõistlikku mõtet on raske välja pigistada, kuna peas on miski kädin, kokkupõrkavate mõtete pahased kräunatused.
Peale aegluse meeldis ka ere külm valgus - see kohe eriti!
Aga kui aus olla, siis soe valgus - näiteks nagu filmis Amelie - meeldib mulle ka :)!

Teema - võõras planeet/komeet lendab Maa peale - on ju vana ja erilist põnevust ei tekitanud, jällegi: kaadrid sellest Melanhoolia-nimelisest planeedist olid ilusad.



Aga üks asi ärritas mind jubedalt. Kui see Justine'i tegelaskuju nii ilmselgelt depressioonis oli, miks keegi teda arsti juurde ei lohistanud? Jumal küll! Kui kaua sa tassid inimest süles vanni? Hea küll, tema sai mõne päevaga suuremast kriisist üle - pikk poiss ei maitsenud enam nagu tuhk ja ta sai kõnnitud ja vannitud ja puha, aga kui paljudel nii hästi läheb? Enamik ei jõua sellise seisundini kriisi kaudu vaid kuude- ja aastatepisi. Ise sealt välja eriti ei tule ja kui tuledki pinnale lähemale, pärast mõningaid aastaid, on kroonilise depressiooni poolt virgatsainete süsteemid tuksi keeratud. Võid ju usinasti produtseerida oma serotoniini ja dopamiini, aga see ei jõua sinna, kuhu ta mõjuma peaks, haaratakse kohe tagasi ja aju on ikka näljast pime. Ravimata jäänud depressioon pole nalja-asi. Edaspidi võib elu olla lillemeri, aga sina ikka mõnel päeval, või ülepäeviti näiteks, ei jõua jalga üle vanniääre tõsta. Ja see ei saagi kunagi korda, kui just ei juhtu ime (ja imedesse, ka täiesti füüsilistesse, ma usun!) või ei tule maailmalõpp.


1 kommentaar:

Unknown ütles ...

Mina arvan, et Justine ei saanud üleöö oma haigusest jagu, vaid tal oligi paremad ja halvemad ajad. Minu jaoks oli filmi põhiline sõnum selles, et tavamõistes "terved" inimesed, nagu Justene õde Claire, ei pruugi kriisiolukorras üldsegi enam tervemõistuslikult käituda, vaid Justine oli just see, kes säilitas oma kaine ja loogilise mõtlemise ja tegutsemisviisi.
Muidu oli filmis naisi kujutatud siiski palju tugevamate tegelaskujudena kui mehi, sest Claire mees, kes teadis, mis juhtub, ei suutnud oma perele raskel ajal toeks olla, vaid tegi enesetapu. Naised aga pidasid lõpuni vastu :)