Kuidas seda nüüd öeldagi...

Ma pole leidnud sõnu, et rääkida, kuidas mul läheb...

Kui ma hakkan oma mõtteid kirjutamiseks sobivasse vormi sättima, siis tundub, nagu toimuksid pöörased ja keerulised asjad, kuid see ei peegelda sugugi seda, mis minu sees toimub, mida ma ise tunnen ja läbi elan. Kõigi nende pööraste elumuutuste keskel, mis kõigile mu lähedastele ja sõpradele muret teevad, olen mina rahulik ja muretu, nagu õnnis vaimust vaene ennemuiste.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama kusagilt ... uhh... vast kahe aasta tagant, mil ma märkasin, et Mees ei võta enam minu soove ja soovitusi eriti arvesse. Siis märkasin, et kuigi ta on endiselt laitmatult viisakas ja sõbralik, hoiab ta pea pidevalt omaette. No mina vaikselt omaette ei põe ega oleta, ja olen julge ka nagu vana mees - niisiis käisin muudkui küsimas, kas Mees ikka armastab mind veel, ja protesteerimas, et mina pole rahul.

Aga seepeale oli Mees alati  üllatunud, segaduses ja kohmetu ning ütles õrnalt, et kõik on ilus ja kõik saab korda. Ta tunnustas mind alati, sellest ma puudust ei tundnud – ma olin alati kõige ilusam, targem, parem, osavam, nutikam, naljakam jne jne... – tema silmis. Aga ma tundsin end temast liiga eraldi olevat, nagu ta hindaks hästi tehtud riiulit, mida tal ilmtingitama enda elutuppa vaja pole, aga kui see kord juba on, siis OK, kena riiul, sobib küll.

Ja juhtus see, mis ikka juhtub – mulle hakkas meeldima üks poisu, kes mulle tähelepanu pööras.

No ta pole üldse minu tüüp tegelikult..., aga paistab, et praegu on. Ta on suur ja tugev (ta on 192 cm pikk, niisiis kutsun ma teda Pisikeseks; kuna mina olen alakaaluline, kutsub tema mind Paksukeseks), teeb tööd põhiliselt kätega, pole eriline eluplaneerija, on selline tuulepäine lapsuke (kuigi sealjuures ka küllaltki tõsine teinekord). Minust 1 aasta ja 3 kuud noorem ka veel peale selle. Ja üles kasvas ta venekeelses keskkonnas, nii et meil on veel keelbarjäär ka :D – tema räägib küll oluliselt paremini eesti keelt kui mina vene keelt. Mis mulle tema juures meeldib: tal on mõnus madal hääl, aktsent ja põrisev ’r’; tal on hästi suured labakäed ja ta on tugev; ta suudab end hästi vaos hoida ja ei ärple. Ja ta on esimene mees minu elus, kellel ma suudan kaisus magada: muidu mulle kaisus olla meeldib ikka, aga segapuntrasse põimumuna magamajäämise üritamist pidasin absurdseks: ma ei saanud hingata, ma hakkasin igalt poolt sügelema, mu jalad surid ära ja ma pidin neid liigutama, ma tahtsin hädasti asendit vahetada, aga ei tahtnud teist inimest segada/äratada jne...

Aga üldiselt ma tean, et Poisu pole minu tüüp ja pole mulle sugugi selge, miks mul tema juures nii mõnus ja rahulik on... aga lihtsalt on. Isegi kui ta on töölt tulnud ja magab, olen mina tema kõrval mida iganes tehes või lihtsalt lakke vahtides väga väga õnnelik.

No... me teadsime Poisuga teineteist vast 3 kuud ja olime vast 5 päeva nö ’paar’ olnud, kui ma sellest Mehele rääkisin, noh, et mul on nüüd keegi teine. Ma polnud eriti mures tema reaktsiooni pärast, sest ma tean, et Mees on üleloomulikult endast-lähtuva enesetunnetusega ja tema ego ei saa kellegi teise tegemistest eriti purustatud, ka on ta küllalt kõigutamatu eneseväärikusega. Kuid arvestasin, et ta võib kõrgiks muutuda ja minuga mitte rääkida tahta – halvimal juhul.

Mitte midagi sellist siiski ei toimunud. Esimese hooga reageeris ta küll nördinult - kui ma aga hakkasin talle oma paari viimase aasta rahulolematuseavaldusi meenutama, siis tõdes ta nukralt, et juhtunus ei puudu oma loogika.

Midagi rõõmustavat selles olukorras tema jaoks siiski polnud ja muidugi mul oli kahju, aga... kuidagi mõistusega ainult. Patsutasin teda ja ütlesin: "Ole siis tubli!" ja läksin tagasi Poisu juurde.

Lapseke oli alguses ka lausa raevunud – ja ka see ei häirinud mind, sest loomulikult ta võitleb kümne küünega selle eest, et ta pere jääks terveks..., 

aga mul on oma vajadused... 

Nüüd on VT Poisu suhtes mõnevõrra rahunenud, kuid ma ei üritagi neid kaht kokku viia või tutvustada, seda just VT pärast.

Nujaa, ja iga kord, kui ma päevadeks ära lähen ja jätan Mehe söögita ja Väikese Tüdruku õpiabita, on mul neist kahju, et neil saab raske olema, aga – ma ei oska seda seletada (oh, tegelt oskan küll, ja teengi seda kunagi, varsti) – ma ei tunne, et see oleks minu probleem. Jah, elu on raske. Vahepeal juhtub midagi eriti head või eriti halba, aga nagunii käib üks pidev võrgus siplemine.

Esialgu otsime Poisuga oma kodu ja VT jääks Mehega elama. Võibolla on see rumal plaan, aga ega ma niimoodi kahe mehe vahel joostes lõputult elada ei saa. Siiski hakkan käima VT’ga õppimas ja neid siin söögiga ja koristamisega aitamas, kuid seda päeva-ajal, kui Mees on tööl, et olukord oleks must-valgem ja keegi ei saaks midagi loota ega kahtlustada... Poisu räägib abiellumisest, aga ei mul ega Mehel ole lahutamisega kiire – suhe Poisuga on tõsine olnud vaid paar kuud ja meievaheline tõmme võib iseenesest vaibuda, ilma et ma mingit rasket otsust vastu võtma peaksin...

Pean ütlema, et Mees on kogu selle asja keskel käitunud tohutult tähelepanelikult, abivalmilt, mõistvalt, loobuvalt, suuremeelselt – olen lausa uhke, et sellise mehega oskasin vaid 21 aastaselt abielluda. Tavaliselt toob just lahkuminek ja mahajätmine inimese tõelise väiksuse välja, nagu olen korduvalt veenduda võinud. Kui Mees oleks kogu aeg minu suhtes nii hooliv, abivalmis ja tähelepanelik olnud nagu ta on praegu, poleks me iial sellisesse olukorda sattunud... - no see ON nii. Sest mina hindasin teda alati kõrgelt, ja tema oli meie eluga täiesti rahul. Ta ei teinud välja sellest, et mina pole rahul. Ma juba siis, kui ma Poisuga veel tutvunudki polnud, ütlesin sõbrannale, et vaene Mees elab oma maailmas ja talle ei jõua kohale, et ta kaotab mu. Ta on liiga mugav, et endale teadvustada, et ma mõtlen tõsiselt oma juttu, mitte ei virise niisama lõputult, nagu naised ikka.

Ja nüüd – on Mees imetore, imetubli, imearmas nagu vanasti... Aga romantiline side on lõhutud...

Ja paraku on praeguseks pildis veel üks väga tore inimene – Poisu. Ma ei saa ju talle lihtsalt teatada, et tänu talle sai mu abielu jälle jonksu ja Mees hakkas jälle märkama, et ma pole endastmõistetavalt tema kodu osa. See kukuks ju ärakasutamisena välja.

Nii et, kui ma nüüd lõpuks püüan vastata küsimusele, kuidas ma praegu elan, siis: 

- mul on üks solvunud tütar, 

- üks vaguralt minu otsust ootav, oma vitsad väärikalt vastu võtnud abikaasa 

- ja üks lootusrikas, murelik ja armunud poisu; 

ja täiesti uskumatu, aga selle kõige keskel olen mina üpris rahulik ja rõõmus. 

Mul pole tõesti mitte mingit aimu, kuidas see kõik võiks lõppeda; kas ma lahutan Mehest ja abiellun Poisuga, jätan Poisu maha ja jään Mehega, või Poisu ei kannata seda olukorda välja ja jätab minu maha, ning siis ma pean vaatama, kas Mees on nõus abielu jätkama või on ka tema nii solvunud, et tahab minust lahti saada. Ja ükski neist võimalustest ei tee mulle kõige vähematki muret. Jah, ilmselgelt on siin mängus peale minu veel inimesi ja pisikesi õrnu südameid, aga... oh, ka mina kannatasin oma jao ja edasi läks kõik nagu ettemääratud rada. Ma olen alati püüdnud kõigi suhtes võimalikult hooliv olla, samas lõpuni aus, ja mul lihtsalt pole endale mitte midagi ette heita. 

Ongi kõik.

Kõik pildid korjasin täna lehelt www.weheartit.com.