Üks ingliskeelne tsitaat, mille just leidsin...

“Compassion hurts. When you feel connected to everything, you also feel responsible for everything. And you cannot turn away. Your destiny is bound with the destinies of others. You must either learn to carry the Universe or be crushed by it. You must grow strong enough to love the world, yet empty enough to sit down at the same table with its worst horrors.” 

Andrew Boyd


Kuidas on lood minu kaastundlikkusega, mis alati nii tugevalt tiksunud on, täna?
Ei tea...
Võiksin põdeda mõnegi asja pärast, aga ei põe.
Kuulen hoiatusi ja süüdistusi, kuid nüüd olen mina see, kes ütleb lihtsalt: "No vaatame, mis saab."
Ma pole elu sees nii häirimatu olnud kui praegu ja samas olen tegemas midagi vägagi taunitavat.
Aga tõesti, eks näis, mis saab, kuidas saab ja kas üldse saab...
Mul on tunne, et olen kogu täiskasvanuelu (kui seda minu puhul niimoodi vanusest hoolimata nimetada saab) elanud teistele, aga nüüd... ma lihtsalt liigun sooja poole  :)
Ma ei saa kuidagi endale selle pärast pahane olla.


Pilt izismilest: