teisipäev, 11. september 2012

Üks ingliskeelne tsitaat, mille just leidsin...

“Compassion hurts. When you feel connected to everything, you also feel responsible for everything. And you cannot turn away. Your destiny is bound with the destinies of others. You must either learn to carry the Universe or be crushed by it. You must grow strong enough to love the world, yet empty enough to sit down at the same table with its worst horrors.” 

Andrew Boyd


Kuidas on lood minu kaastundlikkusega, mis alati nii tugevalt tiksunud on, täna?
Ei tea...
Võiksin põdeda mõnegi asja pärast, aga ei põe.
Kuulen hoiatusi ja süüdistusi, kuid nüüd olen mina see, kes ütleb lihtsalt: "No vaatame, mis saab."
Ma pole elu sees nii häirimatu olnud kui praegu ja samas olen tegemas midagi vägagi taunitavat.
Aga tõesti, eks näis, mis saab, kuidas saab ja kas üldse saab...
Mul on tunne, et olen kogu täiskasvanuelu (kui seda minu puhul niimoodi vanusest hoolimata nimetada saab) elanud teistele, aga nüüd... ma lihtsalt liigun sooja poole  :)
Ma ei saa kuidagi endale selle pärast pahane olla.


Pilt izismilest:


5 kommentaari:

helle ütles ...

Paistab, et teil on väike kodusõda või kriis.

karikate emand ütles ...

Oh, ei mingit sõda, helleke, seda kunsti ma ei valda :D
ja isegi kriisike sai ilma igasuguse kriiskamiseta juba mõni aeg tagasi läbi :p
Eks ma tasapisi kirjutan, kui arvuti juures olen ja jututuju on :)

Hundi ulg ütles ...

Tundub siiski, et hakkad täiskasvanuks saama. Sellest annab tunnistust Su terve ja arukas tõdemus, et elu tuleb elada eelkõige iseendale, arvaku teised sellest mistahes. Mul endal on selles osas ikka veel kasvuruumi...

karikate emand ütles ...

Armas järeldus! :)

Küllap jääb seda kasvuruumi mullegi veel paljudeks eludeks. Kui ruum ka maakera pealt otsa saama hakkab, siis arenguruumi jagub veel kõigile küllaga ;)

Ingrid ütles ...

Mul on ka tunne, et mingi muutus on toimumas... Jään huviga ootama:)