Eckhart Tolle väike mõttemärkmik "Meelerahu hääl" on nii palju mõnusat äratundmist pakkunud! :)
Olen ju ise siin ka nii palju rääkinud sellest, et olevikus pingutamisega ei saa sa luua mugavat tulevikku (tsitaat selle kohta allpool).
Kui pingutad olevikus, lood endale tulevikku, kus samuti pingutad.
Ainus võimalus tulevikus puhanud, rahul ja õnnelik olla, on - olla seda praegu.
Aga kas me üldse tohime õnnelikud olla?
Kui näiliselt eluga jännijäänuna kuulata psühhiaatreid, psühholooge, sotsiaaltöötajaid, tööbüroo ametnikke, tundub, et inimesed kas ei usu, et üldse on võimalik õnnelikuna elada, või arvavad, et õnn on ainult tugeva tervisega inimeste jaoks, kellel riigiteenimisest jaksu üle jääb.
Inimene nagu peakski kogu aeg murdumise piiri läheduses rabama.
Kogu aeg pressitakse, et kas sa seda ikka suudaksid ja äkki sa toda ikka saaksid teha.
Aga milleks, kui seda on halb teha?
Mulle tundub, et inimesed on uskuma jäänud, et neil pole õigust otsida eluviisi, mille juures nad end hästi tunneksid ..., et selline asi on üksmeelselt 'utoopiaks' loetud.
Hämmastav!
Ma pole leidnud päris head viisi ametnikele selgitada, kuidas mul jätkub jultumust näruse füüsilise tervise ja 'närvihaiguse' asemel valida väga vähese tegevusega elu, mis vastab täpselt minu aktiivsusvõimele ja mis laseb mul olla õnnelik. Mulle tundub, et "õnn" on täielik tabusõna..., et kui ma välja ütlen, et kavatsen jäädagi valima õnne rügamise ja paanika asemel, siis peetakse mind täielikuks kaabakaks :D
Kuid mida rohkem elu edasi kerib, seda rohkem tean, et praeguse minuti heaolu on olulisem tulevikunägemustest...
... muidugi ainult juhul, kui oled mingil põhjusel elu suhtes usaldavaks muutunud ja ei hirmuhigista voodis tulevikule mõeldes, kui oled väsimust tundes pikali heitnud. No see ka pole hea! Parem teha seda, mida tunned, et on vaja teha, ja tasapisi õpetada ennast nägema, et neid asju, mida päriselt ka vaja teha on, on õige vähe.
On raske ümber õppida, et meie elu kuulub meile, mitte riigile, lastele, tuttavatele ja sugulastele ...
Ja neil, kes seotusest palju tuge saavad, vast polegi seda õppida vaja - tunded loevad, sealhulgas vajadus turvatunde järele.
Mõtted/arvamused siiski reeglina loevad märksa vähem, kui me arvame!
Huvitav oli lugeda, kuidas Tolle sidus virisemise ja kritiseerimise egoga.
"Nii tehes muudad teised või mõne olukorra "valeks" ja iseenda "õigeks". Olles "õige", tunned sa üleolekut, ning üleoleku kaudu tugevdad oma enesetaju. Tegelikkuses tugevdad sa muidugi ainult ego pettekujutlust."
Kui sa tunned end teistest paremana, siis on sul illusioon.
Kui tunned end teistest halvemana, siis ka see on illusioon.
Kui sa võitled selle eest, et sinul oleks õigus, siis tugevdad oma ego ja kahjustad sellega kõiki, ka ennast.
Paraku seltskonnas ja ühiskonnas sageli läheb kuidagi enesepromoks, millegi/kellegi kritiseerimiseks, halvustamiseks ja mõnikord lauslaiamiseks.
Näiteks lugesin kusagilt, et inimesel on palju erinevaid valdkondi, millega ta oma staatust määrata saab. Tema ise esitleb ennast selle valdkonna kaudu, mis annab talle kõrgeima staatuse - kasvõi näiteks välimuse kaudu. Teised aga reageerivad tema madalaimale staatusemäärajale - näiteks et tema vend on tuntud retsidivist ja istub kogu aeg vangis. Ainus põhjus, miks inimesed reageerivad teise madalaimale staatusemäärajale on see, et neil on vaja võrdluses enda staatust võimalikult heana tajuda ja paista lasta... Ebakindlus, mitte 'parem olemine' on see, kust kriitika pärineb.
Siis, helge tuleviku nimel rügamisest:
"Kas käsitled olevikuhetke kui takistust, mis vajab ületamist? Kas tunned, et on vaja jõuda mingi hetkeni tulevikus, mis on olulisem?
Kuna tulevik jõuab kätte ainult oleviku kujul, toimib niisugune eluviis halvasti. Sellest tekib pidev rahutuse, pinge ja rahulolematuse allhoovus. Sel moel ei austata elu, mis on Praegu ning iialgi mitte-Praegu.
/.../
Lõppude lõpuks ei võta sa elu eest vastutust enne, kui võtad vastutuse olevikuhetke, Praeguse eest."
Imelik on, et kui me võtame vastutuse praeguse hetke eest, siis me enam ei vihastu teiste peale.
Meie VT'ga oleme selles mõttes küll täielikud antisotsiaalid, et meie vihataluvus on 0.
VT'l oli viha kohta huvitav tähelepanek, et vihastuv inimene näitab oma vihaga, et peab ennast teisest paremaks (tema küll poleks olnud nii loll, laisk, lohakas, saamatu, vähese enesekontrolliga jne). Ja see paratamatult alandab teist inimest, ning ta vihastab vastu, kuna ta ei taha olla madalamale surutud.
Hmm!
Hea märkus!
Sellest, et elu on alati täiuslik:
"Praegu on, nagu on, sest teisiti olla ei saa. Tänapäeval kinnitavad füüsikud seda, mida budistid on alati teadnud: pole olemas eraldiseisvaid asju ega sündmusi. Välispinna all on kõik omavahel seotud, moodustades osa kosmose terviklikkusest, mis on kutsunud esile olevikuhetke vormi."
"Hetkel, mil su tähelepanu siseneb Praegusesse, mõistad, et elu on püha. Kõige juures, mida tajud, kui oled kohal, on teatud pühadus. Mida rohkem elad Praeguses, seda enam tunnetad Olemise lihtsat, kuid sügavat rõõmu ning kogu elu pühadust."
Kui sa elad mõtetega koos hoitud elu, mitte eeskirjadevabas tunnetuses ...:
"Nii unustad sa oma Olemisse ulatuvad juured, oma jumaliku tegelikkuse ning kaotad end maailmas. Kui inimesed unustavad, kes nad on, kerkivad esile segadus, viha, masendus, vägivald ja vastuolud."Jah, asi pole selles, et elu oleks halb või keegi käitus valesti, kui oled kuri või solvunud, siis sellepärast, et oled ennast kusagil hüljanud ja pead enda taas leidma.
Veel oli nii äge lugeda, et Tollel käivad ka rõõm ja rahu käsikäes.
See on asi, mida olen juba üle kümne aasta rääkinud: kui olen rahulik, siis olengi rõõmus. Rõõmuks pole mul muud vaja kui rahu.
"Kui tead, kes sa tegelikult oled, saadab sind alaline elav rahutunne. Võid kutsuda seda rõõmuks, sest just see ongi rõõm: ärksalt elav rahutunne. /.../ See ongi Olemisrõõm -- rõõm, et oled see, kes sa tegelikult oled."
"Sa ei leia rahu mitte oma elu asjaolusid ümber korraldades / parem töökoht, kaunim kodu, nägusam partner /, vaid aru saades, kes sa sügavaimal tasemel oled.
/.../
Kui sa ei tea, kes oled, lood sa mõttemeelel põhineva mina, mis asendab sinu ilusat ja jumalikku olemust, ning klammerdud selle hirmunud ja januneva olemise külge.
Seeläbi muutub sinu peamiseks edasiviivaks jõuks võltsi enesetaju kaitsmine ja edendamine."
Ambitsioonidest ja püüdlemisest:
"Vaimsuse poole püüdlejad otsivad eneseteostust või valgustust tulevikus. Püüdlemine tähendab, et vajad tulevikku. Kui usud sellesse, saab see sinu jaoks tõeks: sa jääd vajama aega, kuni mõistad, et ei vaja aega, olemaks see, kes sa oled."
Muide, ka Osho ütles, et tema peab vaimseks inimest, kellel pole enam aega juurde vaja.
Anyway, 44. leheküljele olen jõudnud kolme päevaga :p
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar