Mi-mi-mi... mina olen nii üllatunud!

Ärkasin normaalsel ajal, 6.30... aga kui aru sain, et pole tööpäev, siis keerasin end voodi sooja lohku tagasi ja magasin... kella 11-ni!

Ma ei oska mitte kunagi mitte midagi peale hakata päevaga, mis nii hilja algab.
Olen juhmistatud, "stupified" nagu Harry Potteri raamatus.

Kell 11 ärkasin ka mitte ise vaid selle peale, et VT tuli küsima minu arvamust selle kohta, kas ta peaks ühiskonnaõpetuses õppima 2 lehekülge, nagu õpetaja tunnis kodus teha jättis, või 3 lehekülge, nagu on sisevõrgus. Mina ütlesin, et õppigu 3, sest teemad on seotud.

Väsinud olin vist sellest, et käisin eile lõpuks oma sõbranje Pisikest Printsi imetlemas. Huh - nii armas väikemees oli! Ta hakkas pahaselt kägisema mingil hetkel, ma võtsin tema jalalabad oma pihku ja silitasin pealtpoolt pöidlaga ja teise käega paitasin ta pead, lagipeast üle lauba - ja ta jäi uuesti magama. Tundsin end nii uhkesti nagu beebilausuja :)


Ja nüüd loen lehte ja selgub, et Tõnu Õnnepalu hiljuti LR's ilmunud "Lõpetuse ingel" müüdi 1,5 nädalaga läbi! Eee... ma ka plaanisin seda osta, ootasin seda va pensionipäeva :D.
Pooleteise nädalaga! Wow! Ta on küllap ise ka väga meeldivalt üllatunud :)


*
Pealkirjast.
Kui VT oli nii kahe-kolme eluaasta vahel, tõi peretuttav meie koju esimese üllatusmuna.
Koorisime selle paberist välja, tegime šokolaadimuna katki ja avasime kollase plastmassmuna, kust tuli mingi lelu. VT ei puudutanud midagi, pani käed lõua all kokku ja tunnistas: "Mina olen NII ÜLLATUNUD!" :D

Ma ei tea, kust ma selle pildi sain... sri!