On jõledamalt külm. Kuna veedan nii palju ajast voodis, siis tahaks ju ülejäänud aja mehele silmarõõmuks olla, aga sellega on raskusi... Varsti kannan jälle kahte paari sokke, kahte paari pükse, kampsunit, salli ja paksu fliisist hommikumantlit veel kõige otsas.
Kassike lööb kõigile arvutitele külge, et sooja tuulekest küljekarvadesse saada :)
Väike Tüdruk aga on külmetunud. Ta tegelikult nii ootas haigeks jäämist :) - eks ta on väsinud. Praegu käib koolis ka nii tihe hindamine - eelmisel nädalal sai ta kaksteist hinnet. Kõik olid küll "viied", aga pea kõik ka sellised hinded, mille sai kogu klass, mitte nii, et kui vastust tead, siis tõstad käe ja saadki "viie". Ta tegelikult püüdis mulle esmaspäeva hommikust peale tõestada, et ta on haige, kuid laup oli jahe ja midagi kuskilt ei kärisenud silmnähtavalt. Kompasin ta hoolikalt silmade ja huultega (laup!) läbi ja saatsin eile ja täna ikka kooli. Aga nüüd on tal väike kärisev köhake ja hääl ei kannata rääkida. Niisiis on see kauaoodatud haigestumine siis käes ja võib ausa näuga koju jääda.
Minul oli täna plaan kesklinna jalutada ja uus tuub Elizabeth Ardeni 8 Hour Creme'i (Cream?) tuua, mida kulub meie peres jõletumalt palju, kuna Mehe käenahk on ikka kare ja läheb katki, ja muidugi keeldub ta naha-arstile minemast, kuigi tal on juba aastaid see probleem. Algul arvasime, et see on külmast, siis et stressist, nüüd nagu lihtsalt ongi niuke. Ja kõige hullem - ka Väikese Tüdruku käed on praegu üsna samamoodi karedad. Kuid kaks kreemitamist tegid tema käenaha palju tervemaks. Lihtsalt - kuna see kreem on nii paks ja haiseb koledasti ravimtaimede järele, siis Väike Tüdruk virab, et tema ei saa üldse liigutada ega midagi puutuda ega magada ega hingata, kui see kreem tal peal on. Kui ma ikka panen, siis ta istub nagu hunnik õnnetust minu voodis ja küsib iga kahe minuti järel, kas ta võib selle kreemi nüüd maha pesta... Ma võiks ju ta peale karjuda, et ei pese maha ja lõpeta pirin... aga üldiselt on ta ju nii hea laps, tuleb talle mõni imelik kiiks ka andeks anda.
Aga no tänase ilmaga ei tahtnud üldse nina toast välja pista.
Avastasin oma alumisest öökapisahtlist kaks nädalat tagasi avatud kõrvitsaseemnepaki. Kunagi need maitsesid mulle, aga ühel heal päeval oli isu kapitaalselt otsas. Aga ära ma ju ka toitu visata ei raatsi. Tegin siis pärmitainast ja segasin need seemned sinna sisse, küpsetasin väiksed kõrvitsaseemne-kuklikesed. Väga head olid piimaga! Aga fotoaparaadi peaks selliste eksperimentide alguses juba valmis panema, sest kui sai ahjust tuleb, siis kaob ta ruttu kõhtu. Mingile osale taignast segasin ka väga pudiks tehtud sinihallitusjuustutükid sisse - kah oli maitsev, juustu oleks võinud rohkemgi panna, lihtsalt paaril viimasel korral olen ma seda pitsa peal liiga palju pannud, see pole sugugi hea. Mõne asjaga ei saa liiale minna pitsakattes - nagu suitsukana või tavalise juustupudiga :). Sinihallitusjuust võib aga liialt domineerima hakata ja see pole hea.
teisipäev, 4. mai 2010
ISAAC ASIMOV "Alasti päike"
Ladus ulmekrimka, mille peategelasteks on detektiiv Baley ja teda abistab maavälist päritolu robot Daneel Olivaw. Nad töötasid koos ka varasemas romaanis "Teraskoopad", mille lugemist ma ei mäletanudki, kuid ilmselt olin ma seda Mehe kõrvalt siiski lugenud, sest vihjed varasemale koostööle olid kõik tuttavlikud, nagu ka roboti (aga mitte detektiivi) nimi. Ma pean oma lugemispäevikud ikka korda tegema... aga see on nii suur ja tüütu töö. Lihtsalt pole mõtet neid pidadagi, kui ma varemloetu kohta infot üles otsida ei oska.
Romaani toimumise ajaks on edumeelsemad inimesed ammu kosmose vallutanud ja neid nimetatakse välisilmlasteks. Maa aga on neist isoleeritud, välisilmlased põlastavad maalasi, kes elavad teraskuplite all ja ei suuda taluda viibimist avamaal. Kosmos kuulub välisilmlastele ja maalastel sinna asja ei ole.
Siiski kutsutakse maalasest detektiiv planeedile Solaria lahendama mõrva. Solaria on Maast veidi suurem, kuid seal elab vaid 20 000 inimest. Nad on väga privaatsed, elavad oma tohututes mõisates ja ka abikaasaga kohtumine, ühes ruumis viibimine, tundub neile jäle. Kuna inimesed üksteist näha ei soovi ja vestlevad üksteisega hologrammide näol, siis on raske mõista, kuidas keegi võiks minna kedagi mõrvama - eriti kui mõrvaviisiks on kolju katkikoksamine. Selliseid asju lihtsalt ei juhtu ja loomulikult pole neil politseid ega detektiive. Ka ei saa robotid inimesi tappa, kuna neisse on programmeeritud tarve kaitsta inimesi - seda ka siis, kui nad ise ennast ohustavad.
Detektiiv Baley soovib inimestega kõneldes ise kohal viibida, mitte nende kujutisi vaadelda. Solarialaste jaoks on see perversne, kuid nad üritavad talle vastu tulla. Varsti püütakse tappa järgmist solarialast: meest, kes kõige enam soovis juhtumi lahendamist ja kes nõudis maalt pärit detektiivi planeedile lubamist. Ta mürgitati. Baley mõtles, et kuna kedagi teist seal polnud, pidi mõrva sooritama robot, kuid ilmselt teadmatult. Näiteks nii: ühel robotil lastakse vee sisse panna mürki, väites, et see on teadusliku katse jaoks ja vesi kallatakse minema. Teisel pahaaimamatul robotil aga lastakse vesi isanda söögilauale viia.
Ka Baley't püütakse tappa - noolega, mille on mürgi sisse kastnud üks robot ja osavale vibupoisile märkilaskmiseks ulatanud teine robot.
Lõpuks Baley taipab, et asja taga on robootikainsener, kes tunneb inimliku kontakti suhtes nii suurt vastumeelsust, et on valmis hävitama välisilma teised planeedid, et nende vaikset endassesulgunud elu miski ei ohustaks. Kuna see on kuritegu, siis pidi ta tapma need, kes tema plaane aimasid. Muidugi ei teinud ta seda ise kohal viibides, vaid ikka roboteid kasutades - keegi ei teadnud temast paremini, kuidas anda käsud nii, et robotites konflikti mitte tekitada.
Mõni krimka on nii matslikult kirjutatud, et paha lugeda, sellepärast ma neid ammu enam ei loe. Aga Asimovit ma ei karda - kuigi tema tekstid on lihtsad ja loetavad, ei tekita need ebamugavustunnet mis minus tekib, kui ma loen puhtalollidele kirjutatud raamatuid. Ma vanas blogis ka kirjutasin, kui hämmeldunud ma olin, et mu toakaaslane Merike (väga arukas tüdruk) luges Barbara Cartlandi ja purtsus ja lagistas naerda... kui mina teda lugeda püüdsin, siis aina ägasin ja vingerdasin puhtfüüsiliselt, nii et Merike muutus lausa kohmetuks, et ta oli väitnud, et raamatu jaburus on naljakas, mina aga piinlesin silmnähtavalt. Ja ma ju Pean alati kõik lõpuni lugema...
Väga häirivaid vigu ma selles raamatus ei märganud. Ühes kohas oli vale nimi: mõrvatud teadlase abikaasat nimetati roboti perekonnanimega. Segadus oleks olnud suurem, kui teda oleks nimetatud mõne solarialase perekonnanimega - roboti puhul oli selge, et nimi on vale, sest robotil abikaasat muidugi polnud.
Veel häiris mind sinatamine. Teietamine peaks toimuma ka ülemuse ja alluva vahel, ammugi siis, kui vestlevad kaks eri planeetidelt pärit inimest. Ja lause "Kui sa seda soovid, härra!" on igal juhul imelik. Kui nimega koos või nime asemel kasutada tiitleid nagu "härra" või "doktor", siis oleks teietamine minu meelest sobivam.
Aga üldiselt täitsa viis! :)
Hea meelelahutuskirjandus!
Romaani toimumise ajaks on edumeelsemad inimesed ammu kosmose vallutanud ja neid nimetatakse välisilmlasteks. Maa aga on neist isoleeritud, välisilmlased põlastavad maalasi, kes elavad teraskuplite all ja ei suuda taluda viibimist avamaal. Kosmos kuulub välisilmlastele ja maalastel sinna asja ei ole.
Siiski kutsutakse maalasest detektiiv planeedile Solaria lahendama mõrva. Solaria on Maast veidi suurem, kuid seal elab vaid 20 000 inimest. Nad on väga privaatsed, elavad oma tohututes mõisates ja ka abikaasaga kohtumine, ühes ruumis viibimine, tundub neile jäle. Kuna inimesed üksteist näha ei soovi ja vestlevad üksteisega hologrammide näol, siis on raske mõista, kuidas keegi võiks minna kedagi mõrvama - eriti kui mõrvaviisiks on kolju katkikoksamine. Selliseid asju lihtsalt ei juhtu ja loomulikult pole neil politseid ega detektiive. Ka ei saa robotid inimesi tappa, kuna neisse on programmeeritud tarve kaitsta inimesi - seda ka siis, kui nad ise ennast ohustavad.
Detektiiv Baley soovib inimestega kõneldes ise kohal viibida, mitte nende kujutisi vaadelda. Solarialaste jaoks on see perversne, kuid nad üritavad talle vastu tulla. Varsti püütakse tappa järgmist solarialast: meest, kes kõige enam soovis juhtumi lahendamist ja kes nõudis maalt pärit detektiivi planeedile lubamist. Ta mürgitati. Baley mõtles, et kuna kedagi teist seal polnud, pidi mõrva sooritama robot, kuid ilmselt teadmatult. Näiteks nii: ühel robotil lastakse vee sisse panna mürki, väites, et see on teadusliku katse jaoks ja vesi kallatakse minema. Teisel pahaaimamatul robotil aga lastakse vesi isanda söögilauale viia.
Ka Baley't püütakse tappa - noolega, mille on mürgi sisse kastnud üks robot ja osavale vibupoisile märkilaskmiseks ulatanud teine robot.
Lõpuks Baley taipab, et asja taga on robootikainsener, kes tunneb inimliku kontakti suhtes nii suurt vastumeelsust, et on valmis hävitama välisilma teised planeedid, et nende vaikset endassesulgunud elu miski ei ohustaks. Kuna see on kuritegu, siis pidi ta tapma need, kes tema plaane aimasid. Muidugi ei teinud ta seda ise kohal viibides, vaid ikka roboteid kasutades - keegi ei teadnud temast paremini, kuidas anda käsud nii, et robotites konflikti mitte tekitada.
Mõni krimka on nii matslikult kirjutatud, et paha lugeda, sellepärast ma neid ammu enam ei loe. Aga Asimovit ma ei karda - kuigi tema tekstid on lihtsad ja loetavad, ei tekita need ebamugavustunnet mis minus tekib, kui ma loen puhtalollidele kirjutatud raamatuid. Ma vanas blogis ka kirjutasin, kui hämmeldunud ma olin, et mu toakaaslane Merike (väga arukas tüdruk) luges Barbara Cartlandi ja purtsus ja lagistas naerda... kui mina teda lugeda püüdsin, siis aina ägasin ja vingerdasin puhtfüüsiliselt, nii et Merike muutus lausa kohmetuks, et ta oli väitnud, et raamatu jaburus on naljakas, mina aga piinlesin silmnähtavalt. Ja ma ju Pean alati kõik lõpuni lugema...
Väga häirivaid vigu ma selles raamatus ei märganud. Ühes kohas oli vale nimi: mõrvatud teadlase abikaasat nimetati roboti perekonnanimega. Segadus oleks olnud suurem, kui teda oleks nimetatud mõne solarialase perekonnanimega - roboti puhul oli selge, et nimi on vale, sest robotil abikaasat muidugi polnud.
Veel häiris mind sinatamine. Teietamine peaks toimuma ka ülemuse ja alluva vahel, ammugi siis, kui vestlevad kaks eri planeetidelt pärit inimest. Ja lause "Kui sa seda soovid, härra!" on igal juhul imelik. Kui nimega koos või nime asemel kasutada tiitleid nagu "härra" või "doktor", siis oleks teietamine minu meelest sobivam.
Aga üldiselt täitsa viis! :)
Hea meelelahutuskirjandus!
esmaspäev, 3. mai 2010
Täna
Täna oli tore päev.
Ja kuidas saabki päev olla "mittetore", kui inimene ärkab kell seitse ja tõuseb pool üks. Ja selline ongi minu uus töövaba päevaplaan. Kui ma kuulutasin, et hommikusööki otsigu nüüdsest igaüks omale ise (jah, noh, olgu: Väikese Tüdruku piruka(d) ja kõrrejoogi panen ma talle juba õhtul koolikotti, aga seda mõistagi vaid ainult koolipäevadeks), siis Mees leppis sellega vaikselt ja veidi murelikult, laps aga üritas väita, et nüüdsest on ta siis nälga ja hooletusse jäetud - kui mina aga kummastki väljagi ei teinud, selgus, et saavad hakkama küll :)
Jajah, muidugi - kõik need hommikused tunnid voodis ma loen ja kirjutan ja joon kohvi.
Noh, ja kui mina duši alt tulen, tuleb Väike Tüdruk koolist. Siis teen mina lõunasööki ja tema vadistab. Siis ta on natuke minu toas tasa ja õpib ja mina valvan ta üle. Ta on ikka tõega jube imelik laps, sest ta soovib, et ma tema õppimise juures oleksin. Ma lapsena küll ei tahtnud, et keegi mind üle kontrolliks vms...
Siis on majapidamistööde aeg, mille käigus on Väikesel Tüdrukul jälle vaba voli minu kannul käia (kui ma just issi töötoas ei korista) ja lakkamatult sädistada. Kui mul on hetkeks vaikust vaja, siis ma tõstan sõrme püsti.
Siis on Väike Tüdruk jõudnud kõik uudised ära rääkida, laulud ära laulda, mõistatused esitada ja ta läheb telekat vaatama. Mina lähen tavaliselt õue.
Täna käisime Mehega raamatukogus.
Vanasti võtsime kõigi raamatud minu kaardi peale, aga nüüd on kõigil kolmel oma kaart ja kui raamatud on segi, siis arvuti muudkui hüppab ühe konto pealt teise peale. Kui osal meist jääb muist raamatuid ka kätte, kusjuures tagasitoomise kuupäevad on ka erinevad, siis tuleb sellest paras segadus. Et kellele mis kätte jäi, ja kas on vaja pikendada või on aega veel, ja milliste raamatute puhul siis mis???
Täna võtsin sellised raamatud:
ISAAC ASIMOV "Alasti päike"
VERONIQUE OVALDE "Üldiselt mulle mehed meeldivad"
SVEN REGENER "Berliini bluus"
MINEKO IWASAKI & RANDE BROWN "Geisha"
PATRICK FRENCH "Tiibet, Tiibet"
Nujah, aga siis tuli väike muutus päevaplaani, sest ostsime rummi, ja kodus oleks ma jälle pidanud duši alla ronima ja joogatama hakkama, aga nüüd hakkasin hoopis kokteilitama ja pannkooke praadima. Siis laps pessu ja unejutule - praegu loen talle "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlikku elu". Ja kui laps on voodis algab jälle minu raamatune ja arvutine elu voodis :)
Mina olen rahul :)
Ja kuidas saabki päev olla "mittetore", kui inimene ärkab kell seitse ja tõuseb pool üks. Ja selline ongi minu uus töövaba päevaplaan. Kui ma kuulutasin, et hommikusööki otsigu nüüdsest igaüks omale ise (jah, noh, olgu: Väikese Tüdruku piruka(d) ja kõrrejoogi panen ma talle juba õhtul koolikotti, aga seda mõistagi vaid ainult koolipäevadeks), siis Mees leppis sellega vaikselt ja veidi murelikult, laps aga üritas väita, et nüüdsest on ta siis nälga ja hooletusse jäetud - kui mina aga kummastki väljagi ei teinud, selgus, et saavad hakkama küll :)
Jajah, muidugi - kõik need hommikused tunnid voodis ma loen ja kirjutan ja joon kohvi.
Noh, ja kui mina duši alt tulen, tuleb Väike Tüdruk koolist. Siis teen mina lõunasööki ja tema vadistab. Siis ta on natuke minu toas tasa ja õpib ja mina valvan ta üle. Ta on ikka tõega jube imelik laps, sest ta soovib, et ma tema õppimise juures oleksin. Ma lapsena küll ei tahtnud, et keegi mind üle kontrolliks vms...
Siis on majapidamistööde aeg, mille käigus on Väikesel Tüdrukul jälle vaba voli minu kannul käia (kui ma just issi töötoas ei korista) ja lakkamatult sädistada. Kui mul on hetkeks vaikust vaja, siis ma tõstan sõrme püsti.
Siis on Väike Tüdruk jõudnud kõik uudised ära rääkida, laulud ära laulda, mõistatused esitada ja ta läheb telekat vaatama. Mina lähen tavaliselt õue.
Täna käisime Mehega raamatukogus.
Vanasti võtsime kõigi raamatud minu kaardi peale, aga nüüd on kõigil kolmel oma kaart ja kui raamatud on segi, siis arvuti muudkui hüppab ühe konto pealt teise peale. Kui osal meist jääb muist raamatuid ka kätte, kusjuures tagasitoomise kuupäevad on ka erinevad, siis tuleb sellest paras segadus. Et kellele mis kätte jäi, ja kas on vaja pikendada või on aega veel, ja milliste raamatute puhul siis mis???
Täna võtsin sellised raamatud:
ISAAC ASIMOV "Alasti päike"
VERONIQUE OVALDE "Üldiselt mulle mehed meeldivad"
SVEN REGENER "Berliini bluus"
MINEKO IWASAKI & RANDE BROWN "Geisha"
PATRICK FRENCH "Tiibet, Tiibet"
Nujah, aga siis tuli väike muutus päevaplaani, sest ostsime rummi, ja kodus oleks ma jälle pidanud duši alla ronima ja joogatama hakkama, aga nüüd hakkasin hoopis kokteilitama ja pannkooke praadima. Siis laps pessu ja unejutule - praegu loen talle "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlikku elu". Ja kui laps on voodis algab jälle minu raamatune ja arvutine elu voodis :)
Mina olen rahul :)
"Vikerkaar" 1990/1
Jeerum, see blogi siin hakkab raamatublogiks kujunema.
Vikerkaar pole muidugi otseselt raamat, aga... Me viskame nad ära, sest nad olid nii kaua garaažis, et nad lagunevad muidu siin tolmuks riiulile. Aga enne äraviskamist püüan neid lugeda...
1. ANTOINE VITEZ'i luuletus Tõnu Õnnepalu tõlkes.
Nukker ja ilus, meenutab Bukowskit; võibolla muidugi, et iga ekspressiivne joodik meenutab Bukowskit. Bukowski on ultimate joodik :)
Hee, aga Eestil on ju oma Bukowski - Peeter Sauter.
2. TÕNU TRUBETSKY & JUHAN HABICHT "Igavene suvi"
Siin on kirjutatud, et tegemist on rock-romaaniga. On, siis on.
Selline ulakas absurdikas, mida, ma kardan, oli kirjutada vahvam kui lugeda.
Noormehed Kaaren ja Võlur tahvad igavest suve, Piret tahab süüa ja pikemat öösärki, tema ema aga kukub UFOs purjutama, tusane pensionär varastab banaane ja energiat, sensitiivagent X-11 on seletamatu energiakao pärast mures.
Siin on öeldud: .../naiseliku intuitsiooni eripära selles ongi, et ka valedele eeldustele tuginedes võidakse tulla õigetele lõppjäreldustele.
ja:
.../nii et Regina otsustas minestamisega veel veidi oodata, et mitte millestki olulisest ilma jääda.
See on küll tore! :)
3. MÄRT LUIGE luuletused
Riimis lullad olid igavad, vabavärss köitvam.
Luuletusi on raske lugeda. Enamjaolt ma ei taipa seda tõuget, millest luuletus on ajendatud. Mulle tundub, et luuletus võiks samahästi ka olemas mitte olla - ma ei näe tunnet, kõla ilu, filosoofilist terakest, sihitult pekslevat ängi, ülepurskavat rõõmu. Nagu inimene oleks lihtsalt mänginud paberi ja pastakaga ja valmisnakitsetu nimetanud luuletuseks. Ometi usun, et nii see pole ja luuletuse impulss jääb minu eest varjule. Vähegi abstraktsemate maalidega on sama lugu - mõelda vaid, et on olemas inimesi, kes oskavad öelda, kas rohekashallile taustale laiali määritud beež värv kannab mingit ideed ja on kunst või pole. Müstika! Kunagi ma arvasin, et ma hakkan millagi kõikidest sellistest asjadest aru saama. Et segased killud moodustavad tasapisi äratuntava mustri nagu 1000killune pusle. Kuid keskiga läheneb ja arusaamist ei tule.
4. KARL MARTIN SINIJÄRVE luuletused
Noh, siin on juba üht-teist arusaadavat - jõulisi, šokeerivaid kujundeid (haisvate rasunäärmetega ingel), lustakaid lullutusi (hansulle ja gretelle; - oi, sõnade väike moonutus on lihtne ja meeldiv viis ennast ja teisi õrnalt lõbustada), ootamatuid käändelõppe (miljonein tindipottiden). Selgemad mõttekujundid, käibefraaside moonutused - see juba läheb, sellest saan aru, see on isegi minu arust luule.
5. VEIKO MÄRKA luulezyklon "Meie nooruse laulud"; "Ämber! Ämber! Ämber!"
(Daphne du Maurier' ainetel)
See oli juba väga jõuliselt lustakas ja haarav näputäis luuletusi. Kui juba nalja teha, siis hõisates ja särasilmselt.
6. TÕNU ÕNNEPALU "Kalapüük ülikooli raamatukogu kohvikus"
(Lugeda Apollinaire'i haual)
Viites aega ülikooli kohvikus, pani Õnnepalu kirja kohvikukülastajate kõnesuminast eraldunud lausekatkeid... Kas see on luule? - selles on küsimus. Kas kunst saab tekkida ilma eelneva kavandita, plaanita? Ma usun, et saab. Tegelikult ma usun, et alateadvusel on oma väljundit otsivad impulsid, millel peaks vabalt avalduda lubama, ja püüd seda voogu kontrollida ja suunata võib asja pigem ära rikkuda. Paljud luuletajad on kirjeldanud, et nemad justkui kirjutaksid üles selle, mis nende seest ise välja voolab - pole vaja otsida riime ega midagi, kõik on juba olemas. Heh, isegi mina olen sellist loomepalangut tundnud (ammu!), et pärast loed oma kirjutatu üle ja imestad, kust see tuli?!
Kas alateadvus sekkub, kui inimene valmistub selliseks eksperimendiks, nagu on siinsed luuletused. Kas alateadvus valib, mida kõrv suminast eristab? Kes teab, kes teab... (nagu mu laps mõtlikult nendib, kui ma talt küsin midagi, millele tal kohe vastust pole, nagu "kas sa midagi süüa soovid?" või "on sul õpilaspilet kaasas?" :D
Mulle meeldis igatahes autori kommentaar neile Apollinaire'i eeskujul koostatud luuletustele rohkem, kui luuletused ise. Kuigi... mulle tegelikult meeldib näha tillukest osa ja ülejäänud kohta fantaseerida. Näiteks leian ma riiulisopist paberitüki, kuhu olen aastaid tagasi kirjutanud paar numbrit või sõna - siis on tõeliselt põnev püüda seda näiliselt mittemidagi ütlevat sedelit dešifreerida. Aga Õnnepalu tekst on nii meloodiline ja loomulik, ükskõik millest ta räägib - ikka jääd kuulama.
7. PEETER LAURITS Contrapunctum. Orbis Tertius.
Fotodest, näitustest, montaažist, fotode eksponeerimisest koos muusika või sõnareaga, kollaažist ja muust sellisest millest ma mitte midagi ei tea. Taipasin üllatusega, et Toomas Kaasiku fotod olid arusaadavamad kui jutt nende kohta - minu puhul on see haruldane. Ja Borges tolksab minu jaoks siia veidra Pisuhännana sisse, kuigi Borgest (ilma Lauritsa ja Kaasikuta) ma armastan :)
8. MART MÄGER "Põhjavalguslik Visnapuu"
Ei saanud Visnapuu kohta justkui midagi uut teada. Nojah, et ta on romantiline luilutaja, kuid tegi ka pilasalmikesi...
Aga väga tore oli, et siin oli foto tema armsast Ingist (Ingest?). Seda naesterahvast ma polnudki näinud, oli teine õrnuke ja kohmakavõitu - väga armas!
9. KRISTA ARU ""Jaaksonia" ja jaaksonlased"
Oh jumal, ei viitsinud lugeda, ei saanudki aru, millest jutt üldse käib :( - ajakirjanduse ajaloost äkki? Oh, no kui see lugu on kire ja huviga kirjutatud, siis... mina küll ei tea...
10. NATAN SHARANSKY "Vaba"
Nõukogude dissidendi ja inimõiguste aktivisti vangipõlvest, vanglaolmest ja KGB ülekuulamismeetoditest. Tema enda näljastreikidest ja vabastamisest vaba maailma survel. See oli huvitav! Väga huvitav oli ka tema šokk meeletu kaubavaliku üle vabas maailmas. Tema meelest teeb sellisteks valikuteks aja kulutamine inimesed pealiskaudseks. Tuleks olulisemale mõelda kui sellele, millist pudrutangu valida. Mäletan, et ka mina ei suutnud poodides käia, kui lapsena mitu kuud järjest haiglates olin olnud - nii kirjud olid need riiulid, et ma ei näinud midagi, ei suutnud eristada.
Natan (Anatoli) oli juut ja rääkis intervjuus ka juutide olukorrast. Ka see kõik oli huvitav.
11. ALAN WATTS "Mäng ja elusund"
Lugesin kummastusega ja mõnigase võõristusega, kuidas Watts tõestab, et kõik on mäng ja mäng on kõige taevalikum ja inimlikum eneseavaldusviis. Kõik olevat mäng - muusika, tants, kirikumissad... Kõik leidis oma koha, kui tema kohta lugesin, et ta oli küllaltki endassesulgunud inimene ja suht depressiivne alkohoolik. Ta ütles, et ta ei meeldi endale kainena! Sellise inimese sulest tulnuna saan ma sellisest tekstist aru. See pole püüe teha maailmast karussell, vaid püüe mõelda maailm enda jaoks talutavamaks.
Üllatusega lugesin, et tema arust olid õukonnanarrid skisofreenikud, kes ütlesid asju, mis olid kontekstist väljas ja tuletasid sellega kuningatele meelde, et nood ei võtaks end liiga tõsiselt. Mina olen alati arvanud, et narrid olid teravmeelsed teravkeeled, kes ütlesid tõtt, mängides, nagu teeks nad nalja...
12. Mart Ummelase intervjuu Tiit Matsulevitšiga ajakirjanduse seisust ja võimalikest arengutest.
Eesti rahval olevat silmapaistvalt suur soov teadmiste järele - see oli huvitav. Ei tea, kas see on nii? Muus mõttes harilik intervjuu.
13. REIN KRUUS "Wirulasest Eesti Ekspressini"
Ei viitsinud lugeda, jälle ajakirjandusmaailma kujunemisest, õeh!
14. Anonüümne "Silmapilk kohustab"
Poliitiline mõttemäng. Ei viitsinud lugeda, sest mina ei saa aru niikuinii, millele vihjatakse.
Khmmnjah.
15. ANDRES HERKEL "Marksism ja armastus"
Erich Frommi "Armastuse kunstist". Ma tegin selle raamatu põhjal kunagi loogilise analüüsi. Muidu ju huvitav raamat, kuid loogiline analüüs tegi selle küll pihuks ja põrmuks. Lihtsalt hüüatused, ei miskit tõestust. Ka Herkeli arvates on raamat liialt üldistav ja kategooriline, ning ta leiab, et "autoril ei õnnestu ühitada ideoloogilist sugestiivsust akadeemilise korrektsusega." Sellega olen absoluutselt nõus.
Ei teagi, mis mulle selle raamatu juures alguses nii väga meeldis. Võibolla lootus, et kui mina usun, et armastus on kunst, mida tuleb õppida ja arendada, siis ei anna ka minu partner niisama alla, vaid ka püüab... - ei tea. Praegu ma arvan, et oluline on loomulik respekt oma partneri suhtes, siis sa ei hakka nõudma, et tehtaks nii nagu sina tahad, vaid oled algusest peale mõlemale sobiva lahenduse otsimisele orienteeritud. Ei usu, et armastus on töö... ja kui on, siis on see töö, mida sa armastad :)
16. BARBI PILVRE analüüsib kolme luulekogu:
- Ralf Parve "Kõik kulgeb iseenda kaudu"
- Lilli Promet "Õhtusel alleel"
- Linda Ruud "Mõte Tuulemaast"
Ühtegi neist pole ma lugenud, ja selle kirjeldava, kuid täiesti ebaemotsionaalse retsensiooni peale isu neid lugeda ei tekkinud.
17. OLEV REMSU "Aadu Hinti ei ole enam. Kollaboratsionismi needus"
Lugu sellest, kuidas AH vanuigi häbenes oma punast propagandat. Siuke asi läheb ikka hinge. Ka mina olen mõnikord midagi kahtlast välja öelnud, et teada saada, kas see kõlab õigesti või valesti. Minu puhul - see on sageli kõlanud valesti, kuid välja öeldud sõnu enam tagasi ei võta. Nendest sõnadest taganemine aga näitab sinu/minu ebausaldusväärsust... mis siiski on (minu jaoks) parem kui oma valede mõtete taga seismine. Parem juba öelda, et eksisin ja olen rumal, kui jääda truuks väljaöeldud rumalustele või ebatõdedele.
18. AIN KAALEP "Herwarth Waldeni saatusest"
Et oli üks dekadentlik juut, kes vist ei surnudki nii, nagu Kaalep kunagi arvas. Väike vigade parandus.
Vikerkaar pole muidugi otseselt raamat, aga... Me viskame nad ära, sest nad olid nii kaua garaažis, et nad lagunevad muidu siin tolmuks riiulile. Aga enne äraviskamist püüan neid lugeda...
1. ANTOINE VITEZ'i luuletus Tõnu Õnnepalu tõlkes.
Nukker ja ilus, meenutab Bukowskit; võibolla muidugi, et iga ekspressiivne joodik meenutab Bukowskit. Bukowski on ultimate joodik :)
Hee, aga Eestil on ju oma Bukowski - Peeter Sauter.
2. TÕNU TRUBETSKY & JUHAN HABICHT "Igavene suvi"
Siin on kirjutatud, et tegemist on rock-romaaniga. On, siis on.
Selline ulakas absurdikas, mida, ma kardan, oli kirjutada vahvam kui lugeda.
Noormehed Kaaren ja Võlur tahvad igavest suve, Piret tahab süüa ja pikemat öösärki, tema ema aga kukub UFOs purjutama, tusane pensionär varastab banaane ja energiat, sensitiivagent X-11 on seletamatu energiakao pärast mures.
Siin on öeldud: .../naiseliku intuitsiooni eripära selles ongi, et ka valedele eeldustele tuginedes võidakse tulla õigetele lõppjäreldustele.
ja:
.../nii et Regina otsustas minestamisega veel veidi oodata, et mitte millestki olulisest ilma jääda.
See on küll tore! :)
3. MÄRT LUIGE luuletused
Riimis lullad olid igavad, vabavärss köitvam.
Luuletusi on raske lugeda. Enamjaolt ma ei taipa seda tõuget, millest luuletus on ajendatud. Mulle tundub, et luuletus võiks samahästi ka olemas mitte olla - ma ei näe tunnet, kõla ilu, filosoofilist terakest, sihitult pekslevat ängi, ülepurskavat rõõmu. Nagu inimene oleks lihtsalt mänginud paberi ja pastakaga ja valmisnakitsetu nimetanud luuletuseks. Ometi usun, et nii see pole ja luuletuse impulss jääb minu eest varjule. Vähegi abstraktsemate maalidega on sama lugu - mõelda vaid, et on olemas inimesi, kes oskavad öelda, kas rohekashallile taustale laiali määritud beež värv kannab mingit ideed ja on kunst või pole. Müstika! Kunagi ma arvasin, et ma hakkan millagi kõikidest sellistest asjadest aru saama. Et segased killud moodustavad tasapisi äratuntava mustri nagu 1000killune pusle. Kuid keskiga läheneb ja arusaamist ei tule.
4. KARL MARTIN SINIJÄRVE luuletused
Noh, siin on juba üht-teist arusaadavat - jõulisi, šokeerivaid kujundeid (haisvate rasunäärmetega ingel), lustakaid lullutusi (hansulle ja gretelle; - oi, sõnade väike moonutus on lihtne ja meeldiv viis ennast ja teisi õrnalt lõbustada), ootamatuid käändelõppe (miljonein tindipottiden). Selgemad mõttekujundid, käibefraaside moonutused - see juba läheb, sellest saan aru, see on isegi minu arust luule.
5. VEIKO MÄRKA luulezyklon "Meie nooruse laulud"; "Ämber! Ämber! Ämber!"
(Daphne du Maurier' ainetel)
See oli juba väga jõuliselt lustakas ja haarav näputäis luuletusi. Kui juba nalja teha, siis hõisates ja särasilmselt.
6. TÕNU ÕNNEPALU "Kalapüük ülikooli raamatukogu kohvikus"
(Lugeda Apollinaire'i haual)
Viites aega ülikooli kohvikus, pani Õnnepalu kirja kohvikukülastajate kõnesuminast eraldunud lausekatkeid... Kas see on luule? - selles on küsimus. Kas kunst saab tekkida ilma eelneva kavandita, plaanita? Ma usun, et saab. Tegelikult ma usun, et alateadvusel on oma väljundit otsivad impulsid, millel peaks vabalt avalduda lubama, ja püüd seda voogu kontrollida ja suunata võib asja pigem ära rikkuda. Paljud luuletajad on kirjeldanud, et nemad justkui kirjutaksid üles selle, mis nende seest ise välja voolab - pole vaja otsida riime ega midagi, kõik on juba olemas. Heh, isegi mina olen sellist loomepalangut tundnud (ammu!), et pärast loed oma kirjutatu üle ja imestad, kust see tuli?!
Kas alateadvus sekkub, kui inimene valmistub selliseks eksperimendiks, nagu on siinsed luuletused. Kas alateadvus valib, mida kõrv suminast eristab? Kes teab, kes teab... (nagu mu laps mõtlikult nendib, kui ma talt küsin midagi, millele tal kohe vastust pole, nagu "kas sa midagi süüa soovid?" või "on sul õpilaspilet kaasas?" :D
Mulle meeldis igatahes autori kommentaar neile Apollinaire'i eeskujul koostatud luuletustele rohkem, kui luuletused ise. Kuigi... mulle tegelikult meeldib näha tillukest osa ja ülejäänud kohta fantaseerida. Näiteks leian ma riiulisopist paberitüki, kuhu olen aastaid tagasi kirjutanud paar numbrit või sõna - siis on tõeliselt põnev püüda seda näiliselt mittemidagi ütlevat sedelit dešifreerida. Aga Õnnepalu tekst on nii meloodiline ja loomulik, ükskõik millest ta räägib - ikka jääd kuulama.
7. PEETER LAURITS Contrapunctum. Orbis Tertius.
Fotodest, näitustest, montaažist, fotode eksponeerimisest koos muusika või sõnareaga, kollaažist ja muust sellisest millest ma mitte midagi ei tea. Taipasin üllatusega, et Toomas Kaasiku fotod olid arusaadavamad kui jutt nende kohta - minu puhul on see haruldane. Ja Borges tolksab minu jaoks siia veidra Pisuhännana sisse, kuigi Borgest (ilma Lauritsa ja Kaasikuta) ma armastan :)
8. MART MÄGER "Põhjavalguslik Visnapuu"
Ei saanud Visnapuu kohta justkui midagi uut teada. Nojah, et ta on romantiline luilutaja, kuid tegi ka pilasalmikesi...
Aga väga tore oli, et siin oli foto tema armsast Ingist (Ingest?). Seda naesterahvast ma polnudki näinud, oli teine õrnuke ja kohmakavõitu - väga armas!
9. KRISTA ARU ""Jaaksonia" ja jaaksonlased"
Oh jumal, ei viitsinud lugeda, ei saanudki aru, millest jutt üldse käib :( - ajakirjanduse ajaloost äkki? Oh, no kui see lugu on kire ja huviga kirjutatud, siis... mina küll ei tea...
10. NATAN SHARANSKY "Vaba"
Nõukogude dissidendi ja inimõiguste aktivisti vangipõlvest, vanglaolmest ja KGB ülekuulamismeetoditest. Tema enda näljastreikidest ja vabastamisest vaba maailma survel. See oli huvitav! Väga huvitav oli ka tema šokk meeletu kaubavaliku üle vabas maailmas. Tema meelest teeb sellisteks valikuteks aja kulutamine inimesed pealiskaudseks. Tuleks olulisemale mõelda kui sellele, millist pudrutangu valida. Mäletan, et ka mina ei suutnud poodides käia, kui lapsena mitu kuud järjest haiglates olin olnud - nii kirjud olid need riiulid, et ma ei näinud midagi, ei suutnud eristada.
Natan (Anatoli) oli juut ja rääkis intervjuus ka juutide olukorrast. Ka see kõik oli huvitav.
11. ALAN WATTS "Mäng ja elusund"
Lugesin kummastusega ja mõnigase võõristusega, kuidas Watts tõestab, et kõik on mäng ja mäng on kõige taevalikum ja inimlikum eneseavaldusviis. Kõik olevat mäng - muusika, tants, kirikumissad... Kõik leidis oma koha, kui tema kohta lugesin, et ta oli küllaltki endassesulgunud inimene ja suht depressiivne alkohoolik. Ta ütles, et ta ei meeldi endale kainena! Sellise inimese sulest tulnuna saan ma sellisest tekstist aru. See pole püüe teha maailmast karussell, vaid püüe mõelda maailm enda jaoks talutavamaks.
Üllatusega lugesin, et tema arust olid õukonnanarrid skisofreenikud, kes ütlesid asju, mis olid kontekstist väljas ja tuletasid sellega kuningatele meelde, et nood ei võtaks end liiga tõsiselt. Mina olen alati arvanud, et narrid olid teravmeelsed teravkeeled, kes ütlesid tõtt, mängides, nagu teeks nad nalja...
12. Mart Ummelase intervjuu Tiit Matsulevitšiga ajakirjanduse seisust ja võimalikest arengutest.
Eesti rahval olevat silmapaistvalt suur soov teadmiste järele - see oli huvitav. Ei tea, kas see on nii? Muus mõttes harilik intervjuu.
13. REIN KRUUS "Wirulasest Eesti Ekspressini"
Ei viitsinud lugeda, jälle ajakirjandusmaailma kujunemisest, õeh!
14. Anonüümne "Silmapilk kohustab"
Poliitiline mõttemäng. Ei viitsinud lugeda, sest mina ei saa aru niikuinii, millele vihjatakse.
Khmmnjah.
15. ANDRES HERKEL "Marksism ja armastus"
Erich Frommi "Armastuse kunstist". Ma tegin selle raamatu põhjal kunagi loogilise analüüsi. Muidu ju huvitav raamat, kuid loogiline analüüs tegi selle küll pihuks ja põrmuks. Lihtsalt hüüatused, ei miskit tõestust. Ka Herkeli arvates on raamat liialt üldistav ja kategooriline, ning ta leiab, et "autoril ei õnnestu ühitada ideoloogilist sugestiivsust akadeemilise korrektsusega." Sellega olen absoluutselt nõus.
Ei teagi, mis mulle selle raamatu juures alguses nii väga meeldis. Võibolla lootus, et kui mina usun, et armastus on kunst, mida tuleb õppida ja arendada, siis ei anna ka minu partner niisama alla, vaid ka püüab... - ei tea. Praegu ma arvan, et oluline on loomulik respekt oma partneri suhtes, siis sa ei hakka nõudma, et tehtaks nii nagu sina tahad, vaid oled algusest peale mõlemale sobiva lahenduse otsimisele orienteeritud. Ei usu, et armastus on töö... ja kui on, siis on see töö, mida sa armastad :)
16. BARBI PILVRE analüüsib kolme luulekogu:
- Ralf Parve "Kõik kulgeb iseenda kaudu"
- Lilli Promet "Õhtusel alleel"
- Linda Ruud "Mõte Tuulemaast"
Ühtegi neist pole ma lugenud, ja selle kirjeldava, kuid täiesti ebaemotsionaalse retsensiooni peale isu neid lugeda ei tekkinud.
17. OLEV REMSU "Aadu Hinti ei ole enam. Kollaboratsionismi needus"
Lugu sellest, kuidas AH vanuigi häbenes oma punast propagandat. Siuke asi läheb ikka hinge. Ka mina olen mõnikord midagi kahtlast välja öelnud, et teada saada, kas see kõlab õigesti või valesti. Minu puhul - see on sageli kõlanud valesti, kuid välja öeldud sõnu enam tagasi ei võta. Nendest sõnadest taganemine aga näitab sinu/minu ebausaldusväärsust... mis siiski on (minu jaoks) parem kui oma valede mõtete taga seismine. Parem juba öelda, et eksisin ja olen rumal, kui jääda truuks väljaöeldud rumalustele või ebatõdedele.
18. AIN KAALEP "Herwarth Waldeni saatusest"
Et oli üks dekadentlik juut, kes vist ei surnudki nii, nagu Kaalep kunagi arvas. Väike vigade parandus.
pühapäev, 2. mai 2010
Kui palju me teistest taipame?
Üks mitmesuguseid mõtteid tekitav artikkel Jeff Wise'ilt.
Tõlgin siit mõne jupi:
*
Malcom Gladwelli bestseller „Blink“ keskendus ideele, et meie alateadvus on targem kui me arvata oskame, ning et see on suuteline väga kiiresti jõudma hämmastavalt paikapidavate järeldusteni. /.../ Viimasel ajal olen ma mõtisklenud selle koha üle raamatus, kus autor ülistab meie intuitiivset võimet vaid sekundite jooksul tabada teise inimese isiksuse põhiolemust. Ta tsiteerib produtsent Brian Grazer’it, kui too kirjeldab, kuidas ta silmapilk nägi näitleja erakordset sümpaatsust, ja jätkab nii:
Ma arvan, et paljudel teist on Tom Hanksist selline mulje jäänud. Kui ma teilt küsiksin, milline ta on, ütleksite teie, et ta on heade kommetega ja usaldusväärne ja asjalik ja naljakas. Kuid te ei tunne teda. Te pole tema sõber. Te olete teda näinud vaid filmides, kus ta on paljusid erinevaid tegelasi mänginud. Sellegipoolest on teil õnnestunud vähese info põhjal, mis te Tom Hanksi filmidest välja noppinud olete, teha tähendusrikas üldistus.
Mulle tundub selline argument küll ebaveenev. Lõppude lõpuks on Tom Hanks näitleja. Tema töö on võluda vaatajaid. Näida millenagi, mida ta tegelikult ei ole. Jah, ta on selles väga osav, kuid kas edu on tõend selle kohta, et meil on sünnipärane võime kellegi iseloomu põhijoonte tabamiseks – või hoopis selle kohta, et meid on kerge lollitada? On ju Hollywood tuubil täis sarmikaid, ilusaid inimesi, kes ekraanil meid võluvad, kuid tegelikkuses käituvad nagu agulikassid.
Sest kuigi ma omal ajal olen romantilises suhtes (või kolmes) tõeline tuhmu olnud, olen ma nüüdseks jõudnud järeldusele, mis on Gladwelli omale vastupidine: me mitte lihtsalt pole suutelised ühe silmapilgu jooksul inimesest head pilti saada, vaid võime veeta mõne inimesega koos aastaid samas voodis ja sama laua ääres, ja ikkagi neid päriselt mitte mõista. (Ma tean naist, kes oli küllaltki üllatunud, saades oma mehelt pärast 40 abieluaastat faksi, milles mees teatas, et on otsustanud abielu lahutada.)
///Järgnevalt kirjeldab autor tutvust informaatiku John McAfeega, keda ta algul kirjeldas erakordselt tarmuka ja meeldiva inimesena. Hiljem aga kuulis vihjeid, mis panid ta oma arvamust muutma.///
Miks me siis oleme nii võimetud oma liigikaaslaste olemusest täpselt aru saama?
Arengupsühholoog Robin Dunbar pakub, et asi on selles, et me oleme mõneti arenenud petma. Tema „sotsiaalse aju hüpotees“ sedastab, et inimese aju arenes nii suureks seetõttu, et sotsiaalsete olenditena võistlesid meie esivanemad pidevalt oma grupisisese staatuse pärast. Oma raamatus „Ülim hirm“ kirjutan ma, et imetajate puhul nagu meie, võib hierarhiline positsioon olla elu või surma küsimus; seetõttu on meie ajus välja arenenud spetsiaalne sotsiaalseid ohtusid töötlev hirmukanal. Et jääda ellu, peame me suutma mõista, mis meie sõprade ja sugulaste hinges toimub. Niisiis on teesklus osa meie evolutsioonilisest pärandist. Me valetame samal põhjusel, miks lind lendab ja vaal vett välja purskab: see aitab meil ellu jääda.
Mõned meist on paremad kui teised. Minu naine aga, näiteks, on erakordselt vilets valetaja, mis on üks põhjustest, miks ma temaga abiellusin. (Vähemalt praegu arvan ma nii, aga küsige 30 aasta pärast uuesti.) Mõned jälle on erakordselt osavad. Ma olen õppinud oma kõhutunnet neis asjus mitte usaldama. Üha uuesti on selgunud, et inimene, kes mulle esmakohtumisel tõesti väga-väga meeldib, on tegelikult täielik tolgus.
Jeff Wise
***
See on muidugi põnev hüpotees, et meie aju arenes nii (suhteliselt) suureks seetõttu, et me petame oma hüvede nimel ja püüame samas teiste, meiega võistlevate liigikaaslaste võimalikke pettusi läbi näha.
Veelgi põnevam on näha, kuidas intuitiivne teadlane usub, et inimloomus on sekunditega läbinähtav ja püüab seda tõestada, ehk üldistab iseenda põhjal.
Ja talle astub vastu täielik tuhmuke, kel puudub oskus muljejätmise ja teeskluse läbinägemiseks, ja ka tema püüab seda tõestada, ehk - üldistab iseenda pealt.
Minu jaoks isiklikult teeb selle huvitava vaidluse veidi naljakaks see, et ma usun intuitsiooni jõusse ja usun, et on hea, kui inimene on hea "radariga", ning mul on kahju neist, kes ei taju õhust, kui midagi on kahtlane. Ja mul on kahju endasugustest, kes küll tajuvad, kui midagi on valesti, kuid ignoreerivad seda, kuna käega katsutavaid tõendeid ei ole ja see aimdus pannakse lihtsalt oma "neurootilisuse" arvele. Ja siis tuleb keegi, kes üldse ei oska, ja kinnitab, et sellist asja pole üldse võimalik osatagi. Ja et keegi ei oska, tegelikult. See on naljakas :)... miks mitte lihtsalt leppida sellega, et sa ei näe inimesi läbi? Miks püüda tõestada, et inimesi pole võimalik läbi näha? See on umbes nagu üles astumine suure "avastusega": ma ei oska kampsunit kududa ja seda ongi üldse võimatu kududa; kui keegi väidab, et tal õnnestus korralik kampsun kududa, siis oli see lihtsalt juhus.
Hmh, ja äkki oligi... Ometi on neid, kellel kampsunid välja tulevad, nagu ka neid kes ei üritagi endale täiuslikku kampsunit kududa, vaid võtavad sellise nagu poest saab.
Lõpuks - ma usun, et inimajus on piirkond, mis on teiste emotsioonidele (ja ka nende varjamisele ja varjamise võimalike põhjuste väljaselgitamisele) häälestunud, mõnel on see häälestatus peenem, mõnel jämedakoelisem. Kõik on ju rahul, et mõnel on kätt või silma mingite asjade peale, teisel jälle mitte. Väga huvitav, et on tekkinud vaidlus, kas me mõistame teisi või ei mõista - nagu neid mustmiljonit vahepealset varianti polekski.
Tõlgin siit mõne jupi:
*
Malcom Gladwelli bestseller „Blink“ keskendus ideele, et meie alateadvus on targem kui me arvata oskame, ning et see on suuteline väga kiiresti jõudma hämmastavalt paikapidavate järeldusteni. /.../ Viimasel ajal olen ma mõtisklenud selle koha üle raamatus, kus autor ülistab meie intuitiivset võimet vaid sekundite jooksul tabada teise inimese isiksuse põhiolemust. Ta tsiteerib produtsent Brian Grazer’it, kui too kirjeldab, kuidas ta silmapilk nägi näitleja erakordset sümpaatsust, ja jätkab nii:
Ma arvan, et paljudel teist on Tom Hanksist selline mulje jäänud. Kui ma teilt küsiksin, milline ta on, ütleksite teie, et ta on heade kommetega ja usaldusväärne ja asjalik ja naljakas. Kuid te ei tunne teda. Te pole tema sõber. Te olete teda näinud vaid filmides, kus ta on paljusid erinevaid tegelasi mänginud. Sellegipoolest on teil õnnestunud vähese info põhjal, mis te Tom Hanksi filmidest välja noppinud olete, teha tähendusrikas üldistus.
Mulle tundub selline argument küll ebaveenev. Lõppude lõpuks on Tom Hanks näitleja. Tema töö on võluda vaatajaid. Näida millenagi, mida ta tegelikult ei ole. Jah, ta on selles väga osav, kuid kas edu on tõend selle kohta, et meil on sünnipärane võime kellegi iseloomu põhijoonte tabamiseks – või hoopis selle kohta, et meid on kerge lollitada? On ju Hollywood tuubil täis sarmikaid, ilusaid inimesi, kes ekraanil meid võluvad, kuid tegelikkuses käituvad nagu agulikassid.
Sest kuigi ma omal ajal olen romantilises suhtes (või kolmes) tõeline tuhmu olnud, olen ma nüüdseks jõudnud järeldusele, mis on Gladwelli omale vastupidine: me mitte lihtsalt pole suutelised ühe silmapilgu jooksul inimesest head pilti saada, vaid võime veeta mõne inimesega koos aastaid samas voodis ja sama laua ääres, ja ikkagi neid päriselt mitte mõista. (Ma tean naist, kes oli küllaltki üllatunud, saades oma mehelt pärast 40 abieluaastat faksi, milles mees teatas, et on otsustanud abielu lahutada.)
///Järgnevalt kirjeldab autor tutvust informaatiku John McAfeega, keda ta algul kirjeldas erakordselt tarmuka ja meeldiva inimesena. Hiljem aga kuulis vihjeid, mis panid ta oma arvamust muutma.///
Miks me siis oleme nii võimetud oma liigikaaslaste olemusest täpselt aru saama?
Arengupsühholoog Robin Dunbar pakub, et asi on selles, et me oleme mõneti arenenud petma. Tema „sotsiaalse aju hüpotees“ sedastab, et inimese aju arenes nii suureks seetõttu, et sotsiaalsete olenditena võistlesid meie esivanemad pidevalt oma grupisisese staatuse pärast. Oma raamatus „Ülim hirm“ kirjutan ma, et imetajate puhul nagu meie, võib hierarhiline positsioon olla elu või surma küsimus; seetõttu on meie ajus välja arenenud spetsiaalne sotsiaalseid ohtusid töötlev hirmukanal. Et jääda ellu, peame me suutma mõista, mis meie sõprade ja sugulaste hinges toimub. Niisiis on teesklus osa meie evolutsioonilisest pärandist. Me valetame samal põhjusel, miks lind lendab ja vaal vett välja purskab: see aitab meil ellu jääda.
Mõned meist on paremad kui teised. Minu naine aga, näiteks, on erakordselt vilets valetaja, mis on üks põhjustest, miks ma temaga abiellusin. (Vähemalt praegu arvan ma nii, aga küsige 30 aasta pärast uuesti.) Mõned jälle on erakordselt osavad. Ma olen õppinud oma kõhutunnet neis asjus mitte usaldama. Üha uuesti on selgunud, et inimene, kes mulle esmakohtumisel tõesti väga-väga meeldib, on tegelikult täielik tolgus.
Jeff Wise
***
See on muidugi põnev hüpotees, et meie aju arenes nii (suhteliselt) suureks seetõttu, et me petame oma hüvede nimel ja püüame samas teiste, meiega võistlevate liigikaaslaste võimalikke pettusi läbi näha.
Veelgi põnevam on näha, kuidas intuitiivne teadlane usub, et inimloomus on sekunditega läbinähtav ja püüab seda tõestada, ehk üldistab iseenda põhjal.
Ja talle astub vastu täielik tuhmuke, kel puudub oskus muljejätmise ja teeskluse läbinägemiseks, ja ka tema püüab seda tõestada, ehk - üldistab iseenda pealt.
Minu jaoks isiklikult teeb selle huvitava vaidluse veidi naljakaks see, et ma usun intuitsiooni jõusse ja usun, et on hea, kui inimene on hea "radariga", ning mul on kahju neist, kes ei taju õhust, kui midagi on kahtlane. Ja mul on kahju endasugustest, kes küll tajuvad, kui midagi on valesti, kuid ignoreerivad seda, kuna käega katsutavaid tõendeid ei ole ja see aimdus pannakse lihtsalt oma "neurootilisuse" arvele. Ja siis tuleb keegi, kes üldse ei oska, ja kinnitab, et sellist asja pole üldse võimalik osatagi. Ja et keegi ei oska, tegelikult. See on naljakas :)... miks mitte lihtsalt leppida sellega, et sa ei näe inimesi läbi? Miks püüda tõestada, et inimesi pole võimalik läbi näha? See on umbes nagu üles astumine suure "avastusega": ma ei oska kampsunit kududa ja seda ongi üldse võimatu kududa; kui keegi väidab, et tal õnnestus korralik kampsun kududa, siis oli see lihtsalt juhus.
Hmh, ja äkki oligi... Ometi on neid, kellel kampsunid välja tulevad, nagu ka neid kes ei üritagi endale täiuslikku kampsunit kududa, vaid võtavad sellise nagu poest saab.
Lõpuks - ma usun, et inimajus on piirkond, mis on teiste emotsioonidele (ja ka nende varjamisele ja varjamise võimalike põhjuste väljaselgitamisele) häälestunud, mõnel on see häälestatus peenem, mõnel jämedakoelisem. Kõik on ju rahul, et mõnel on kätt või silma mingite asjade peale, teisel jälle mitte. Väga huvitav, et on tekkinud vaidlus, kas me mõistame teisi või ei mõista - nagu neid mustmiljonit vahepealset varianti polekski.
Luuletus
*
Suur mälu, kultuur.
Joodik ärkab lõunal. Vaevu immitseb päeva.
Naha matt värv. Silmade kuivus. Kuivad, pisut punased silmad. Sa vaatad end. Korts suunurgas. Kott silma all. See on täna.
Su käsi laual lebamas. Rahulik, hästi rahulik. Ilus käsi. Su keha naaldumas tooli seljatoele, et sügavamalt hingata, võib-olla. Sinu ees akna rist vastu valget taevast.
ANTOINE VITEZ
Prantsuse keelest tõlkinud Tõnu Õnnepalu
"Vikerkaar" 1990/1
Suur mälu, kultuur.
Joodik ärkab lõunal. Vaevu immitseb päeva.
Naha matt värv. Silmade kuivus. Kuivad, pisut punased silmad. Sa vaatad end. Korts suunurgas. Kott silma all. See on täna.
Su käsi laual lebamas. Rahulik, hästi rahulik. Ilus käsi. Su keha naaldumas tooli seljatoele, et sügavamalt hingata, võib-olla. Sinu ees akna rist vastu valget taevast.
ANTOINE VITEZ
Prantsuse keelest tõlkinud Tõnu Õnnepalu
"Vikerkaar" 1990/1
laupäev, 1. mai 2010
SIRJE KIIN "Marie Under"
Lugesin seda pikemat aega.
Underi armulood ja põnevasse kirjandusmaailma sisseelamine olid nii huvitavad ja läksid kiiresti, kuid tema keele ja väljendite analüüs ja tema luule vaatamine poliitilisest, moraalsest, esteetilisest jms nurgast on päris tüütu. Kuid kui kord ostsin, võtsin nõuks ikka läbi lugeda.
Under oli oma ballaadidega ju minu lapsepõlve lemmikluuletaja. Hiljem sai selleks Doris Kareva ja siis tuli hunnikute viisi neid lemmikuid juurde :)
Muljet avaldab see, et ta algusest peale nii meeleline ja tunnetest juhinduv on. Rasedaks jäi kole vara ja põkkas oma kauni kuid maise mehega Venemaale virelema, kusjuures esiklapse sündimise kuud ja päeva nad varjasid, kuna rasestumine toims jupp maad enne abiellumist. Njaa...
Mulle tundub noor Marie Under kuidagi õhevil... :)
Hilisem aga kuidagi veidi... maeitea... hüsteeriline vbl...
Armas, et Vilde temasse armus. Ja huvitav, et Tuglas teda enda kõrvale ei tahtnud - kuigi vast see oli tõesti tark, kui mõlemad tahavad staarid olla.
Adson oN aga minu meelest nii ilus mees oma kiila peaga, ning ilmselt mitte rumal - kuidas küll MU'le ta selline lohutusauhind oli, et vaene mees pidi mitu aastat peale käima ja ootama, millal Under Tuklast üle saab... Ehk oli ta kuidagi ebamehelik? Ei tea, aga kaunis ja huvitav nägi ta välja isegi vanapõlvepiltidel.
Päris naljakas oli kirjanikepaari hüpohondria :) Adson märkis hoolsalt üles, kui palju Under igal ööl magas ja mis tablette võttis. Kusagil oli suur mure Underi kaalukaotuse pärast: Under kaalus vist 67 kg :) - kas see on siis nii kohutavalt väike kaal? - ainult juhul, kui Under oli u 197 cm pikk, aga vaevalt, et ta oli... :) Kogu see tervisevärk oli nagu "Ohh ja Ohh matkal" :)
Aga kuidagi nunnu, jälle :)
Mõtlikuks tegi, kuipalju leidsid kirjamehed-kriitikud vajakajäämisi või liialdusi Underi luules. Jumal küll, kas inimene ei tohi luuletada nagu torust tuleb? Milleks pahandada ebapuhaste riimide pärast, need ongi lustakad ja põnevad just. Olen tõesti hämmeldunud, kui paljut saab kritiseerida. Kuidas üldse keegi luuletada julgeb? Ilmselt pole see valik vaid sundus. Ja kui see nii on, siis jõuan jälle tagasi selleni, et kuidas sellist asja üldse saab kritiseerida?
Näiteks: Henrik Visnapuu heidab Underile ette "isiklike elamuste kitsapiirilisust". Misasja see veel tähendab? Kui inimene ei tohi oma elamustest kirjutada, siis kelle omadest? Ja kas luuletaja on sunnitud hankima kustlikult tekitatud elamusi, et olla laiahaardelisem. Njah.
Mul pole midagi luule (ulmesse ulatuvate) tõlgenduste vastu - igaüks loeb iseendana ja saab seetõttu loomulikul moel kaasloojaks -, kuid kuidas saab keegi tulla ütlema, et Tema luules on liiga palju Seda ja liiga vähe Toda. No mida?! Issver-sussver, ma pole luuletaja, aga kujutan ette, millist nördimust ma nii mõttetu kriitika peale tunneks.
Underi kohta on tabavalt öelnud Kai Laitinen: "Ta on omapärane ja jäljendamatu, ainulaadne nii oma tundehelluse kui ka jõulisuse poolest." Nõustun sellega!
Siiski leian, et Betti Alverist kirjutatud raamat (ei mäleta, kes kirjutas) tõi luuletaja inimesena lähemale kui see raamat Marie Underist. Alveri raamat polnud ehk nii teaduslik,... ehk lasi autor seal rohkem oma fantaasial ja tunnetel lennata, kuid just sellised pisiasjad, nagu et perel oli üks paar nuge-kahvleid ja söödi kordamööda, või et kohvi joodi konservikarbist, on liigutavad. Sellised olmelised pildikesed, mitte keeleteaduslik analüüs.
Nüüd, kus olen selle 815 lk raamatu lõpetanud, võin öelda, et puhh! - tubli olen, et läbi lugesin, - mitte et vägev raamat ja vägev elamus. Kas olen nüüd inimesem... - ei tea!
Underi armulood ja põnevasse kirjandusmaailma sisseelamine olid nii huvitavad ja läksid kiiresti, kuid tema keele ja väljendite analüüs ja tema luule vaatamine poliitilisest, moraalsest, esteetilisest jms nurgast on päris tüütu. Kuid kui kord ostsin, võtsin nõuks ikka läbi lugeda.
Under oli oma ballaadidega ju minu lapsepõlve lemmikluuletaja. Hiljem sai selleks Doris Kareva ja siis tuli hunnikute viisi neid lemmikuid juurde :)
Muljet avaldab see, et ta algusest peale nii meeleline ja tunnetest juhinduv on. Rasedaks jäi kole vara ja põkkas oma kauni kuid maise mehega Venemaale virelema, kusjuures esiklapse sündimise kuud ja päeva nad varjasid, kuna rasestumine toims jupp maad enne abiellumist. Njaa...
Mulle tundub noor Marie Under kuidagi õhevil... :)
Hilisem aga kuidagi veidi... maeitea... hüsteeriline vbl...
Armas, et Vilde temasse armus. Ja huvitav, et Tuglas teda enda kõrvale ei tahtnud - kuigi vast see oli tõesti tark, kui mõlemad tahavad staarid olla.
Adson oN aga minu meelest nii ilus mees oma kiila peaga, ning ilmselt mitte rumal - kuidas küll MU'le ta selline lohutusauhind oli, et vaene mees pidi mitu aastat peale käima ja ootama, millal Under Tuklast üle saab... Ehk oli ta kuidagi ebamehelik? Ei tea, aga kaunis ja huvitav nägi ta välja isegi vanapõlvepiltidel.
Päris naljakas oli kirjanikepaari hüpohondria :) Adson märkis hoolsalt üles, kui palju Under igal ööl magas ja mis tablette võttis. Kusagil oli suur mure Underi kaalukaotuse pärast: Under kaalus vist 67 kg :) - kas see on siis nii kohutavalt väike kaal? - ainult juhul, kui Under oli u 197 cm pikk, aga vaevalt, et ta oli... :) Kogu see tervisevärk oli nagu "Ohh ja Ohh matkal" :)
Aga kuidagi nunnu, jälle :)
Mõtlikuks tegi, kuipalju leidsid kirjamehed-kriitikud vajakajäämisi või liialdusi Underi luules. Jumal küll, kas inimene ei tohi luuletada nagu torust tuleb? Milleks pahandada ebapuhaste riimide pärast, need ongi lustakad ja põnevad just. Olen tõesti hämmeldunud, kui paljut saab kritiseerida. Kuidas üldse keegi luuletada julgeb? Ilmselt pole see valik vaid sundus. Ja kui see nii on, siis jõuan jälle tagasi selleni, et kuidas sellist asja üldse saab kritiseerida?
Näiteks: Henrik Visnapuu heidab Underile ette "isiklike elamuste kitsapiirilisust". Misasja see veel tähendab? Kui inimene ei tohi oma elamustest kirjutada, siis kelle omadest? Ja kas luuletaja on sunnitud hankima kustlikult tekitatud elamusi, et olla laiahaardelisem. Njah.
Mul pole midagi luule (ulmesse ulatuvate) tõlgenduste vastu - igaüks loeb iseendana ja saab seetõttu loomulikul moel kaasloojaks -, kuid kuidas saab keegi tulla ütlema, et Tema luules on liiga palju Seda ja liiga vähe Toda. No mida?! Issver-sussver, ma pole luuletaja, aga kujutan ette, millist nördimust ma nii mõttetu kriitika peale tunneks.
Underi kohta on tabavalt öelnud Kai Laitinen: "Ta on omapärane ja jäljendamatu, ainulaadne nii oma tundehelluse kui ka jõulisuse poolest." Nõustun sellega!
Siiski leian, et Betti Alverist kirjutatud raamat (ei mäleta, kes kirjutas) tõi luuletaja inimesena lähemale kui see raamat Marie Underist. Alveri raamat polnud ehk nii teaduslik,... ehk lasi autor seal rohkem oma fantaasial ja tunnetel lennata, kuid just sellised pisiasjad, nagu et perel oli üks paar nuge-kahvleid ja söödi kordamööda, või et kohvi joodi konservikarbist, on liigutavad. Sellised olmelised pildikesed, mitte keeleteaduslik analüüs.
Nüüd, kus olen selle 815 lk raamatu lõpetanud, võin öelda, et puhh! - tubli olen, et läbi lugesin, - mitte et vägev raamat ja vägev elamus. Kas olen nüüd inimesem... - ei tea!
Tellimine:
Postitused (Atom)