Pidasin oma 40. sünnipäeva ära! :)

Olid ajad, mil sünnipäeva pidamine oli endastmõistetav.
Siis tulid ajad, mil see tundus kentsakas: ükskõik, mis sel päeval juhtub, ükskõik, mis tuju sul on - ikka pead oma sünnipäeva "tähistama".
Siis hakkas see tunduma tüütu, sest sel päeval pidid terve päeva olema valmis inimeste kõnesid vastu võtma ja telefoni otsas särama. Nagu mu sünnipäev oleks teiste pärast ja mina sel päeval teiste päralt.
Nüüd tunnen, et see lausa ängistab. No kinkige mulle rahu, kallid sugulased, te ju teate, et armastan rahu ja vaikust üle kõige! :D

Ma mõtlen oma telefoni välja lülitamise peale selleks päevaks...

Hiljuti rääkisime VT'ga, et järgmine kord ostame sushit minu sünnipäeval.
Ja ma hakkasin tundma, kuidas teadmine, et pean 6. märtsil helistama ja sushit tellima, mind juba praegu ettevaatlikuna hoiab, kuigi on ju ilmselge, et ma ei saa praegu hakata selleks tarbeks jõudu kokku hoidma.
Et enda sünnipäeva ilusamaks teha, otsustasime, et tellime selle sushi parem juba kohe ära, ja lausa kõige ahvatlevama komplekti: Shogun, mis maksab 40 eurot - ilusasti iga eluaasta eest 1 euro :D

Kõik oma 16 sushipalli panin kastmesse ja suhu söögipulkadega!
Sain isegi mahakukkunud riisiterad ja mikroskoopilised kurgiribad pulkadega kätte.
Õppisin pulkade kasutamist enne elu esimese sushi ostmist mingi aeg tagasi, aga olin liiga kannatamatu, et nendega süüa üritada. Hiljem plõksutasin harjutamiseks mõned korrad pliiatseid kokku ja kui nüüd mõtlesin, et proovime siis ikka pulki ka - sain asja ruttu käppa! :)
Olime VT'ga mõlemad äärmiselt üllatunud :D

Pilti ka!

Tõstsin arvutilaua üle joogamati, sest nii on kõige toredam kahekesi süüa (Mees ei armasta sushit tõesti kohe üldse!)

Heledama tulega:

 Täitsa nämma, eks?! :)

- - -

Ja noh, ma panin eile üles, kuidas mu päevikulehed hommikul välja nägid,

nüüd saan näidata nende lõpptulemust ...

See, et mingi osa bullet-journali ruudukestest värvimata jäi, ehk jäi tegemata, on täitsa tavaline, ma selle pärast juba ammu enam ei põe ja kohe on parem.

Muidu on nii, et oled väsinud, ja siis oled sinna otsa veel kuri ka enda peale.

Kui lubad endal 'liiga väsinud' olla, siis ei saa üldse kurjaks - ei enda, ega ka kellegi teise peale :)

Muidu ühel hetkel ikka leiad, et miks mina pean üksi rabama? :D

Värvipildid on postkasti pandud reklaamlehtedest :)

Ma kirjutan sageli küllaltki suvalisi meeldivaid asju päevikusse maha, sest kirjutamine rahustab ja aeglustab mind kuidagi vajalikult ja meeldivalt ...

Aga Joseph P. Kauffman, kelle blogiteksti siin tsiteerin, on kindlasti kõige erilisem inimene, keda Instagram mulle tutvustanud on.

Ta kirjutab lehel conscious_collective ning jääb silma tohutu hoolivuse, mõistmise ja armastusega. Tema tekstid on silmatorkavalt läbikogetud ja tunnetatud. Selgemalt kui keegi teine jagab ta oma seisundit, mis on sealjuures eriliselt ilus, puhas ja armastav.

Ta on välja andnud viis raamatut. Häid lõike neist tsiteerib ta oma teadlikkuse-kontol tasuta :)

sest ta armastab inimesi ja soovib pakkuda võimalust iseennast ja elu mõista ja armastada.

.

Mõned nädalad tagasi tuli ta kapist välja.

Ütles, et ei tahtnud seda kaua aega teha, kuid nüüd tundub selle tõsiasja varjamine takistav, 

ta tahab olla aus ja mitte midagi saladuses hoida.

Saan aru, miks ta kõnealust tõika teatavaks teha ei soovinud

 - mina olin absoluutselt rabatud, kui tema saladust kuulsin.

Joseph on ainult 21 aastane.

Jep!

Ma ka ei või! :p