reede, 22. detsember 2017

Kiiremini, kõrgemale, kaugemale ...

Ma märkan nii sageli tsitaate soovitusega oma elu mitte maha molutada ja unistuste nimel väsimatult tegutseda. Õppida-õppida-õppida! :)

Oma eripärase erakluse ja liikumatusearmastuse tõttu jään ma alati hetkeks mõtlema, et kas see on ikka normaalne soovitus :D - kui meie tahtmine on selge ja kindel, meie eesmärk realistlik ning jõud selleni jõudmiseks olemas, siis me ju niikuinii liiguksime selle poole ja mingit julgustamist/motiveerimist poleks vajagi. Need asjad, mida me tahaks teha, aga hoiame end tagasi, on minu meelest küllaltki kahtlased ..., umbes sellised, et jood end täis ja helistad endisele pruudile/peikale, ise ka ei tea miks, hing kipitab lihtsalt. Et ... parem olekski neid asju mitte teha! Kui sa spontaanselt 'oma unistuse' suunas ei liigu, siis on selleks kindlasti hea põhjus.

Nii ma alati mõtlen, kui selliseid julgustusi näen.

Aga hiljuti pöördus selle soovituse fookus minu silmis, ja nüüd ma saan suurepäraselt aru, mis olukorras minusugune inimene just sellist julgustust vajab: julge mitte teha asju, mida sa teha ei taha.
Ära lepi sellise eluga, mida kõik elavad, kui sulle see ei meeldi.
Ära mine ülikooli, kui ei taha, mis siis, et olid viieline õpilane.
Ära saada jõulukaarte, kui ei taha.
Ära pea jõule, kui ei taha.
Ära mine tööle vaid ela sotsiaalabist, kuigi seda ei peeta viisakaks.
Ära abiellu, kuigi kõik küsivad, millal sa abiellud.
Ära saa last, kui ise ei taha, aga vanemad ei suuda lapselastetuks jäämisega leppida.
Ühesõnaga - ära kunagi tee asju selleks, et teiste silmis normaalne või meeldiv olla.
Pole vaja teiste jaoks raisata oma elu - ela ikka enda rõõmuks!
Enamik asju, mis meil tuju pahaks ajab, on seotud teiste inimeste oletatavate vajaduste ja ootustega.
Näiteks kui me ei viitsi endale süüa teha, siis me lihtsalt ei tee ja ei põe selle pärast! Murrame leivast kannika või sööme mõned õunad. Äkki on meie lapsed ka rõõmsamad, kui ühel päeval saavad leivakannika ja õuna, selle asemel, et me oma väsimust ja pahurust alla suruda püüdes neile korraliku söögi vaaritame, mille ajal lapsed peavad 'munakoortel käima' ja pärast igavesti tänulikud olema?
On nii palju asju, mida me teeme 'laste pärast', aga võibolla lastele meeldiks rohkem, kui me lõdvemalt võtaksime? Mul on küllaltki lähedalt võtta näide, kus rõõmsameelse ja hooletu emaga on lastel palju toredam kui vastutustundliku ja tööka isaga. Kumb siis tegutseb 'laste heaolu nimel'?


(Muide küllaltki teemassepuutumatu faktike: kas te teadsite, et rangete vanemate lapsed õpivad varem ja paremini valetama kui elu kergemalt võtvate vanemate lapsed?)


Igal juhul, minusuguse superväsija jaoks tegutsema-ärgitamine kõlab ohtlikult ja rumalalt (sest suured pingutajad kipuvad välja paistma kurjad!), aga kui selliste ütluste fookust muuta nii, et julge teha seda mida ise päriselt tahad ja unusta teiste inimeste arvamused (kuna isegi siis, kui sa oled väga püüdlik ja ennastohverdav, on kriitika ikkagi garanteeritud :D, sest kriitika tuleneb puhtalt kritiseerija halvast enesetundest ja tujust), siis ma saan küll aru neist üleskutsetest ja loosungitest.

Ära püüdle kõrgemale, aga - püüdle sügavamale!



Igal juhul, kõige ülemise tsitaadi kohta ma tahaks öelda, et ära aja hullu juttu, Robin; ülejäänud kolm aga tunduvad täiesti mõistlikud, kui saavutusteks võivad olla ka loobumised, ärajätmised :)
Üldiselt peetakse "hullumeelset elutempot" praegu normaalseks. Kui su elutempo pole "hullumeelne", siis pead oma ellu mingi katsumuse hankima, sest heaolu = looderlus&lollus.

Samas ma loomulikult tean, et on väga palju inimesi, keda tõesti aitab, kui neid reipalt rohkem pingutama ärgitatakse. Minu jaoks on see nii üllatav ja arusaamatu, et naer tuleb peale :D :D :D,
imeline inimloomuste loomaaed, mis?! :)
Päriselt ka, ma olen rääkinud inimestega, kes ütlevad, et neile on nii suur abi, kui peika või ema ütleb, et sa kindlasti saad hakkama, mine ja tee! Ja ma olen päriselt ka puhtast imestusest naeru lagistanud nende nina ees selle peale ... :D Mulle mõjuks selline asi nagu hoop päikesepõimikusse. Et vähe sellest, et mu kaaslasel on minu võimete (võimed ei võrdu intellektiga!!!) osas illusioonid - kui ma surmavaevaga selle asja ära teen, siis mulle ei loodagi kuuenädalast puhkuseparadiisi, et ma saaksin soojas vahuvannis pöialt imedes taastuda, sest mu kaaslase arust oli hakkamasaamine endastmõistetav. Mis tähendab, et kuristiku järel tulevad uued kuristikud.

Tsurr! I'm out!


- - -

PS, ma tean, et see jutt on müstiku jutt: mitte midagi halba ei juhtu, kui oled lõpetanud elule ettekirjutuste tegemise ja võtad saabuva vastu nagu see tuleb, jäädes iseendaks.
Mis on linnukesel muret - tema loodab Looja pääle.
Kuni inimene usub, et nii ei saa tegelikult elada, ei saagi ta niimoodi elada! Nii see on.

See on nagu ... Teal Swan ütles mingis videos muu seas: "Kui sa arvad, et sa pead tööl käima ja raha teenima, siis sa peadki!" Ja ma mõtlesin, et vau - olen seda juttu kuulnud nii ammu ja nii palju kordi erinevatest allikatest, aga alles nüüd tean, kuidas see on õige. Enne mõtlesin ikka: "AGA ...!"

Kuidas jõuda punkti, kus teadvustad oma absoluutset vabadust, milles su hing ise näitab sulle teed?
Kas sellisesse punkti üldse tasub jõuda?

Ma mõtlen nii: kes ei jõua, sellel järelikult pole vaja (praegu).

Muretseda pole ammugi vaja!

- - -

PPS.
Ma olen tegelt ikka veel haige, mitte lihtsalt unine.
Phäh!




3 kommentaari:

  1. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et see on nii tore ja südantsoojendav postitus! Ma ise vaatan ka alati selliseid näiteks toodud motivatsioonipostreid kerge õõvastusega, aga samas ikka mõtlen, et äkki olen lihtsalt loll ja laisk, äkki ikka peaks, kuigi ei taha? Ma polnud neid sellise pilguga vaadanudki, nagu sa välja tõid! Aitäh selle eest!

    Ja ma olen juba väiksest peale mõelnud, et oskus, mille mu vanemad mulle kõige paremini selgeks tegid, on oskus silma pilgutamata valetada ja vassida...Ma ei tee küll seda igapäevaselt, aga kui vaja, siis teised alati imestavad, kuidas ma nii lihtsalt inimestele puru suudan silma ajada.

    VastaKustuta
  2. Neid sotsiaalrahasid ja toimetulekutoetusi vist niisama ja lõpmatuseni siiski ei maksta...

    VastaKustuta
  3. Marca,
    vahva! :)


    Kai Klaarika,
    seadused muutuvad ja inimene ka muutub ... Millegi peale pole loota vaja, kui sihiks on autentsus ja vabadus. Toetuste saamine või mittesaamine polegi oluline.
    Aga ega ma seda ära seletada ei oska, keegi pole osanud. Loogika ja nn terve mõistusega pole siin midagi peale hakata.

    VastaKustuta