reede, 15. detsember 2017

Andestamine - see on imelihtne

Vaevalt olin eilse jõulusoovivihjelaulukese postituse üles pannud, kui uksekell hakkas pikalt, pidevalt ja nõudlikult helisema. Istusin voodis ja mõtlesin, et nii vara küll keegi asja pärast ei tule, see peab mingi hull olema ... Kui see "tili-tili-tili-tili-tili-tili-tili" edasi kestis, hakkasin ma mõtlema, kas uksekell saab lihtsalt heast peast niimoodi lühisesse minna? Kui kõik vaikseks jäi, hiilisin esikusse. Trepikojas tuli põles, nii et ma nägin läbi uksesilma, et seal - pole kedagi.

Okei, hea nali, inimene ei saa parata, kui ta lapsepõlves natuke kentsaka huumorimeelega on...

Siis aga hiilis nurga tagant välja tumepunane vari, naisterahvas, Emmake?
Uksekell hakkas jälle trallama ja mina keerasin meie kaks lukku lahti, ust lahti lükates nägin varju trepikojanuka taha lipsamas ja siis suurt paberkotti uksematil, millel oli trükitähtedega kiri PÄKAPIKK.

Olime Emmakesega nädal tagasi rääkinud, et ma väga sageli külastusi ei saa lubada kellelegi, ning kuna me novembris ja detsembri alguses ka siin kohtusime, siis nüüd jätaks paar kuud vahele. Ta tahtis mulle mingit laenatud asja tagasi tuua, kuigi kinnitasin, et minul seda nüüd küll nii ruttu vaja pole ja lõpuks keelasin otsesõnu.

Emmake on tugev ohvrirollis. Ta tahab olla andja, mitte saaja. Sellisel inimesel on raske mõista, et kui nad tahavad anda (no ikka, et toon laenatu tagasi ja siis muidugi külakostiks ka head paremat), siis andes täidavad nad oma tahtmist. Seega sain talle öelda, et kuna tema tahaks tulla "ainult minu peale mõeldes", siis ma teen talle asja lihtsaks ja keelan.
Sellest oli ainult võita - mina jäin tülitamata ja temal jällegi on teoreetiline võimalus oma motiividele mõelda. Et kui ma keelan, kas see siis ikka on minu kasuks, kui ma ise seda ilmselgelt nii ei näe?

Me oleme hädas oma vajadustega isegi siis, kui me neid endale tunnistame :D - asi võib olla päris hull, kui ei tunnista ka ... Aga me ei tunnista mitte lihtsalt suva pärast, vaid kuna tõde tundub valus. Ma ei tea, miks. Kui tõel olla lubada, siis see on nii palju vähem valus, kui enesepettuse tõttu tekkivad konfliktid. Ego ei lase meil tõde näha, sest ego tahab meid kaitsta teada saamise eest, et me polegi isetud, näiteks. Ego pole mingi kuriloom, ta on lihtsalt lapsikum osa meist. Ego arvab, et tark on endast jätte mulje kui suurest ja tugevast inimesest Ego ei näe, et me ei pea olema mitte midagi muud kui see, mis me juba oleme. Me saame oma ego poole pöörduda nagu lapse poole - hukkamõistu ja häbiga ei saa ego maha rahustada. Sellest pole ju midagi, et meis on ka nõudlikum, isekam ja ebarealistlikum osa: see ongi meile mõnikord abiks olnud - muidu oleks ego juba ammu loomulikku surma surnud.

Tõmbasin koti kiiresti esikusse ja lukustasin kärmelt ukse, kuigi oli ju näha, et Emmakesel polnud sissetungimisplaani.
Läksin ütlesin imestunult voodis istuvale Mehele, et Emmake oli oma kingikotiga, ja siis tegelesin mõnda aega värisemise ja südame kloppimisega.

Ma olen alati vaenulik olnud selle suhtes, kuidas Emmake end uksest ja aknast sisse üritab pressida. Näiteks kui ütled, et kirju enam vastu ei võta ja rääkida ei taha, siis toob sulle 'lihtsalt niisama' üle ukse lille ja kui sa selle paberist lahti keerad, on lillepaberi sisemine külg pikka ja emotsionaalset kirja täis :D - seda ta ei teinud küll mulle vaid Õele :)

Aga eile hommikul tundsin hoopis kurbust. Minu jaoks jäi eraldi see, mismoodi tema seda kavatses - rõõmsa üllatusena - ja mismoodi mina seda tajusin - tülika ja tugevat ärevust tekitava episoodina. Mul oli temast kahju, et ta vajadus sideme järele paneb ta pingutama seal, kus sellel head mõju ei ole. Aastad lähevad ja tal ei tule selle kohta arusaamist, et see, et tema hoolega valib kingid/lilled/toidupoolise, ei tähenda sugugi, et need oleksid oodatud, ükskõik, kui hea valik tehtud on. Ma kujutlesin, millise rõõmsa elevusega ta need asjad mulle varahommikul Valgast siia tassis, ja kuidas see, mille jaoks ta seda rõõmsalt tegi, jäi sündimata. Need olid väga hästi valitud kingid, aga ma ei tundnud üldse rõõmu ega tänu, ainult kurbust ja kaastunnet.

Kuna ma teadsin, kui elevil ta on, soovides teada, kas meile meeldis ja kas oli tore üllatus, siis kirjutasin talle väikese kirja, et ma saan aru, millise tundega ta meile kingipaki tõi. Ma ei saa aitäh öelda, aga ma mõistan teda.

Samas, selle järgi, et kotis oli suhkrupakk, sain aru, et mingi osa temast teab, et see kingitoppimine pole ilus ja ta püüab teha nalja, mille võti seisab päkapikukirjas. Ta hakkab alati 'nalja teesklema', kui teab, et tema tegemised ajavad teistel nina vingu :p
(Aga kirja ma ei suutnud lugeda. Pärast VT luges ja ütles, et see suhkur oli seotud talongiaja meenutusega. Olevat olnud tõesti imelik, võlts naljaviskamise-kiri.)

Hakkasin joogat tegema ja mõtlesin, miks ma küll seekord ennast rünnatuna ei tunne? Tema nina- ja asjadetoppimised on mind alati solvanud ja ärritanud, ma olen tajunud neid tüütuse ja lugupidamatusena, täiesti isekate ja mitteoodatud tempudena.

Ma arvan, et ma tunnen ennast ilusasti aususe tõttu. Ja ka kontrolli-illusioonist loobumise tõttu.
Ma ei püüdnud 'hästi käituda', teda trepikojanuka tagant sisse, kohvile kutsuda või talle tänulikkust teeseldes helistada või tänukirja kirjutada.
Pole mõeldav, et maailmast tuleb vaid meie tujusid ja tahtmisi toetavaid kogemusi. Ja ma olen imestuse ja imetlusega vaadanud, et kuni ma reageerin 100% ausalt, pole enam eriti tähtis, mis juhtub.

Elu tõi minu ellu ühe asja, hommikuse ehmatuse.
Ma võtan seda nagu see on ja ei kohusta ennast tundma midagi, mida ma ei tunne ega keela endal tunda seda, mida ma tunnen, näiteks minul oli totaalne kabuhirm, mu süda kloppis ja käed värisesid veel tükk aega - ja mis siis!? Kes ütleb, et ma ei tohi ennast niimoodi tunda, kui mulle varahommikul ukse taha kingitus tuuakse :D

Samas jälle see, et mina ennast füüsiliselt ja vaimselt halvasti tunnen, pole Emmakese tegu.
Ma ikka ise lihtsalt olen selline.

Millegipärast näen ma seda sündmust kahe eraldi asjana: sellena, mis toimus Emmakese maailmas, ja sellena, mis toimus minu maailmas. Ja ma tõesti näen seda, mida tema enda meelest tegi. Mina aga võin reageerida asjadele nii, nagu see minu maailmas oli, ja seda ilma igasuguse süütundeta. Ja kui pole süütunnet, siis ei teki ka igasuguseid muid ebameeldivaid emotsioone nagu ärritumine, solvumine, pahakspanu... Me kõik elamegi erinevates maailmades. On suur kiusatus püüda neid maailmu ühtlustada ja tavaliselt me teemegi seda terve elu, püüame asjadest ühtmoodi aru saada ja ärritume, kui teisele jääb tema oma nägemus, kuna siis jääb mulje, et üks meist on loll või halb ja suur on hirm, et see võin olla mina :D  Kuid tasuks astuda sammuke tagasi ja kasvõi mitte uskuda, vaid lihtsalt kujutleda, et teise inimese arvamused ja tunded ongi täiesti erinev maailm ja et tal on 100% õigus oma tunnetele, arvamustele ja tõlgendustele. Ja meil on muidugi õigus oma tunnetele. Ilmselt ei saa nii teha, kui spontaanne ärritumise, vastumeelsuse või solvumisreaktsioon on tugev. Sellepärast ma mõtlen, et äkki on abiks seda tahte ja mõistusega meeles hoida: äkki teisel inimesel on õigus oma (sise)maailmale? Äkki me ei pea oma maailmu klappima saama? Äkki jätaks teise inimese maailma lihtsalt kritiseerimata ja võtaks faktina teadmiseks, et see on, nagu on.
See võib tunduda tüütu, kuid samas annab meile nii palju hingerahu.
Me ei pea enam mõtlema, "kuidas ta võis seda mulle teha?"
Me teame, et ta tegi selle endale. Tema enda sisemised liikumised tingisid tema teo või arvamusavalduse. Mitte midagi pole seal meie pärast - ta püüab ennast hoida!
Ja ta tohib ennast hoida!
Isegi kui kaitse-/ründe-/salatsemis-/manipuleerimis- vms taktika on valinud tema väike rumal ego.



Nii et võin endale tunnustavalt õlale patsutada - lõpuks ometi kord õnnestus mul Emmakesele tema kingitustetegemine andestada :D


Mõnikord ma mõtlen hardunult, et täitsa lõpp, kus mul on vedanud - kõigist maailma 7,5 miljardist inimesest saan ma olla just mina! :D

Miks mulle meeldib olla mina?
Ilmselt lihtsalt seetõttu, et tunnen palju armastust.
Pole ka ime, et minu tegemise-mittetegemise kriteerium on: kas see suurendab armastust minus, või vähendab, muudab mu tusaseks, pelglikuks rotiks?
Ja eks seetõttu ma olengi paberitega hull.
Kes siis armastusest lähtub?!


Niisama pildilisa:

Hommikused plaanid:



Emmakese kingitud granaatõunavein:



10 kommentaari:

Reet ütles ...

Aitäh! Kas sa saaksid seda kõike mõne aja pärast mulle uuesti meekde tuletada? Millegipärast nii loogilised seletused lihtsalt lähevad kogu aeg meelest ära... Ja pähe ronivad ikka ja jälle tagasi need lapsena pähe taotud "tohib/ei tohi", "on sobilik/pole sobilik" jne "tõed" :/

Reet ütles ...

Meelde*

karikate emand ütles ...

:) sellega on nii, et läheb meelest ära ja tuleb tagasi, tuleb tagasi üha pikemaks ajaks ja ükskord võibolla jääbki meelde. Mingi osa inimestest isegi ei küsi endalt, kas need asjad, mis pere/ühiskond meile juba lapseeas õpetas, üldse on meie huvides ... Ja need asjad sageli ju mingis osas ON meie huvides. On väga raske oma südant kuulata, kui seda kogu aeg teha ei saa, ma arvan ... See valimine ja valvelolek on liiga kurnav, siis on juba lihtsam teha nagu kõik korralikud inimesed teevad, et oleks kord majas ja töö juures ja riigis :p
K
Aga samas ma mõtlen, et kui moedaam Iris Apfel võib öelda, et parem on olla õnnelik kui hästi riides, siis ma mõtlen, et äkki on inimesele parem olla õnnelik kui korralik? Aga hästi riides olemine ja korralik olemine annavad turvatunnet ... ja siis ... mulle tundub, et õnnelik olemiseks tuleb loobuda turvatunde vajadusest ... ja kes sellest loobuda tahaks? Mitte lastega naised igatahes.

karikate emand ütles ...

Hm, mul pole õrna aimugi, mida see K-täht seal kahe lõigu vahel teeb ja kuidas ta sinna sattus! :D

Kristiina ütles ...



Imetlen Sind!

karikate emand ütles ...

Hehe ...

:)

... ma nüüd muutusin natuke häbelikuks :D

soodoma ja gomorra ütles ...

Mina jällegi mõtlen, et teglikult on midagi lapsevanemaks olemise juures konkreetsel juhul väga viltu läinud/aetud.
iseenesest on su reaktsioon millegi tagajärg, mis aastatega aina tugevamalt ja eneseteadlikumalt vastu hakkab ja välja lööb.
mulle öeldakse selle peale, et ma vihkan teda ja teda ja teda. tegelikult pole see vihkamine, see on pigem suur rahu. mis neile ei sobi.

Kristiina ütles ...

Ma mõistan kuidagi väga hästi seda tunnet, mis tekib siis, kui keegi on õhinaga näinud vaeva plaaniga mulle head teha, aga mina tunnen peamiselt suurt ja rasket kohustust sellele vaevale vääriliselt reageerida. Ja kui tegelikult tahaks üldse öelda, et ma ei soovi rohkem Asju, ma ei taha täna Suhelda, ma oleksin eelistanud olukorda teisiti lahendada...

Mingi meisse kodeeritud viisakus ja austus sunnib minetama iseenda heaolu ja ikkagi käituma nõnda, et teise inimese tunded ei saaks haavatud. Lihtne on tegutseda siis, kui keegi tahab või teeb halba, sest selliste asjade jaoks on ühiskondlikult paika pandud ja aktsepteeritud normid. Vali endale sobivaim ja keegi ei mõista hukka. Aga kuidas käituda siira heateo puhul, mis (põhjustel x, y, z) MULLE ei sobi? Isegi väike asi võib teha minu meele nii mõruks ja raskeks, et teise inimese head kavatsused on automaatselt nullitud. Ja iga kord lõppeb see nii, et pahandan iseendaga - miks sa oled selline!

Teine mõte: on's siin põhjuseks mu keskmisest suurem kontrollivajadus või mingi igirahutus, aga ma muutun tohutult ärevaks igasuguste ootamiste peale. Näiteks praegu ootan juba mitu tundi ämma, kes eile teatas, et tuleb "10-11 ajal siit läbi" (kell on 12). Ma ei pea teda aktiivselt ootama, tema tulekuks kuidagi valmistuma; mul ei ole mingeid pakilisi toiminguid, mis sellest sõltuksid. Aga ma ei saa ka rahulikult olla, vaid kiikan muudkui värava poole, sest äkki ta tuleb ja ma ei märkagi ja siis on see kõik kokku ikkagi ootamatu mu jaoks. Samuti teatas üks peretuttav, et käib "millalgi täna" meie juurest läbi paariks tunniks - ja ma juba tunnen, kuidas mu päev on eos ärevam seetõttu, kuigi tervitan tema tulekut hea meelega. Vahel tundub mulle, et olen lausa üleliia nõudlik, aga ma palun inimestel ALATI vahetult enne tulekut ette helistada. Ei sobi mulle need üllatusvisiidid, olgu tulijaks kui tahes armas inimene.

Lii ütles ...

Lugesin ja olen südamest tänulik. Mitte just väga palju aega tagasi, ütlesin oma emale, et ma ei taha, et ta mulle külla tuleb. Elus esimest korda. Ta ei saanud sellest aru, ma kordasin ja ütlesin, et kui ta ei mõista, siis sel päeval mind lihtsalt kodus ei ole. Too päev oli minu jaoks väga ärev. Ja hommikul sain ma sõnumi "tõsta kott ukse tagant tuppa". Kott täis kingitusi. Me ei kohtunud. Siiani keevad minus erinevad emotsioonid ja kuna tulemas on jõulud ( jõulukingid on tal tegemata), siis ma juba kardan, mis trikk nüüd tulemas on. Sain palju, palju tuge Sinu loost. Aitäh!

karikate emand ütles ...

Oh, wow, nii sarnased lood!
Kui tore, et siit tuge said! :)