Andestamine - see on imelihtne

Vaevalt olin eilse jõulusoovivihjelaulukese postituse üles pannud, kui uksekell hakkas pikalt, pidevalt ja nõudlikult helisema. Istusin voodis ja mõtlesin, et nii vara küll keegi asja pärast ei tule, see peab mingi hull olema ... Kui see "tili-tili-tili-tili-tili-tili-tili" edasi kestis, hakkasin ma mõtlema, kas uksekell saab lihtsalt heast peast niimoodi lühisesse minna? Kui kõik vaikseks jäi, hiilisin esikusse. Trepikojas tuli põles, nii et ma nägin läbi uksesilma, et seal - pole kedagi.

Okei, hea nali, inimene ei saa parata, kui ta lapsepõlves natuke kentsaka huumorimeelega on...

Siis aga hiilis nurga tagant välja tumepunane vari, naisterahvas, Emmake?
Uksekell hakkas jälle trallama ja mina keerasin meie kaks lukku lahti, ust lahti lükates nägin varju trepikojanuka taha lipsamas ja siis suurt paberkotti uksematil, millel oli trükitähtedega kiri PÄKAPIKK.

Olime Emmakesega nädal tagasi rääkinud, et ma väga sageli külastusi ei saa lubada kellelegi, ning kuna me novembris ja detsembri alguses ka siin kohtusime, siis nüüd jätaks paar kuud vahele. Ta tahtis mulle mingit laenatud asja tagasi tuua, kuigi kinnitasin, et minul seda nüüd küll nii ruttu vaja pole ja lõpuks keelasin otsesõnu.

Emmake on tugev ohvrirollis. Ta tahab olla andja, mitte saaja. Sellisel inimesel on raske mõista, et kui nad tahavad anda (no ikka, et toon laenatu tagasi ja siis muidugi külakostiks ka head paremat), siis andes täidavad nad oma tahtmist. Seega sain talle öelda, et kuna tema tahaks tulla "ainult minu peale mõeldes", siis ma teen talle asja lihtsaks ja keelan.
Sellest oli ainult võita - mina jäin tülitamata ja temal jällegi on teoreetiline võimalus oma motiividele mõelda. Et kui ma keelan, kas see siis ikka on minu kasuks, kui ma ise seda ilmselgelt nii ei näe?

Me oleme hädas oma vajadustega isegi siis, kui me neid endale tunnistame :D - asi võib olla päris hull, kui ei tunnista ka ... Aga me ei tunnista mitte lihtsalt suva pärast, vaid kuna tõde tundub valus. Ma ei tea, miks. Kui tõel olla lubada, siis see on nii palju vähem valus, kui enesepettuse tõttu tekkivad konfliktid. Ego ei lase meil tõde näha, sest ego tahab meid kaitsta teada saamise eest, et me polegi isetud, näiteks. Ego pole mingi kuriloom, ta on lihtsalt lapsikum osa meist. Ego arvab, et tark on endast jätte mulje kui suurest ja tugevast inimesest Ego ei näe, et me ei pea olema mitte midagi muud kui see, mis me juba oleme. Me saame oma ego poole pöörduda nagu lapse poole - hukkamõistu ja häbiga ei saa ego maha rahustada. Sellest pole ju midagi, et meis on ka nõudlikum, isekam ja ebarealistlikum osa: see ongi meile mõnikord abiks olnud - muidu oleks ego juba ammu loomulikku surma surnud.

Tõmbasin koti kiiresti esikusse ja lukustasin kärmelt ukse, kuigi oli ju näha, et Emmakesel polnud sissetungimisplaani.
Läksin ütlesin imestunult voodis istuvale Mehele, et Emmake oli oma kingikotiga, ja siis tegelesin mõnda aega värisemise ja südame kloppimisega.

Ma olen alati vaenulik olnud selle suhtes, kuidas Emmake end uksest ja aknast sisse üritab pressida. Näiteks kui ütled, et kirju enam vastu ei võta ja rääkida ei taha, siis toob sulle 'lihtsalt niisama' üle ukse lille ja kui sa selle paberist lahti keerad, on lillepaberi sisemine külg pikka ja emotsionaalset kirja täis :D - seda ta ei teinud küll mulle vaid Õele :)

Aga eile hommikul tundsin hoopis kurbust. Minu jaoks jäi eraldi see, mismoodi tema seda kavatses - rõõmsa üllatusena - ja mismoodi mina seda tajusin - tülika ja tugevat ärevust tekitava episoodina. Mul oli temast kahju, et ta vajadus sideme järele paneb ta pingutama seal, kus sellel head mõju ei ole. Aastad lähevad ja tal ei tule selle kohta arusaamist, et see, et tema hoolega valib kingid/lilled/toidupoolise, ei tähenda sugugi, et need oleksid oodatud, ükskõik, kui hea valik tehtud on. Ma kujutlesin, millise rõõmsa elevusega ta need asjad mulle varahommikul Valgast siia tassis, ja kuidas see, mille jaoks ta seda rõõmsalt tegi, jäi sündimata. Need olid väga hästi valitud kingid, aga ma ei tundnud üldse rõõmu ega tänu, ainult kurbust ja kaastunnet.

Kuna ma teadsin, kui elevil ta on, soovides teada, kas meile meeldis ja kas oli tore üllatus, siis kirjutasin talle väikese kirja, et ma saan aru, millise tundega ta meile kingipaki tõi. Ma ei saa aitäh öelda, aga ma mõistan teda.

Samas, selle järgi, et kotis oli suhkrupakk, sain aru, et mingi osa temast teab, et see kingitoppimine pole ilus ja ta püüab teha nalja, mille võti seisab päkapikukirjas. Ta hakkab alati 'nalja teesklema', kui teab, et tema tegemised ajavad teistel nina vingu :p
(Aga kirja ma ei suutnud lugeda. Pärast VT luges ja ütles, et see suhkur oli seotud talongiaja meenutusega. Olevat olnud tõesti imelik, võlts naljaviskamise-kiri.)

Hakkasin joogat tegema ja mõtlesin, miks ma küll seekord ennast rünnatuna ei tunne? Tema nina- ja asjadetoppimised on mind alati solvanud ja ärritanud, ma olen tajunud neid tüütuse ja lugupidamatusena, täiesti isekate ja mitteoodatud tempudena.

Ma arvan, et ma tunnen ennast ilusasti aususe tõttu. Ja ka kontrolli-illusioonist loobumise tõttu.
Ma ei püüdnud 'hästi käituda', teda trepikojanuka tagant sisse, kohvile kutsuda või talle tänulikkust teeseldes helistada või tänukirja kirjutada.
Pole mõeldav, et maailmast tuleb vaid meie tujusid ja tahtmisi toetavaid kogemusi. Ja ma olen imestuse ja imetlusega vaadanud, et kuni ma reageerin 100% ausalt, pole enam eriti tähtis, mis juhtub.

Elu tõi minu ellu ühe asja, hommikuse ehmatuse.
Ma võtan seda nagu see on ja ei kohusta ennast tundma midagi, mida ma ei tunne ega keela endal tunda seda, mida ma tunnen, näiteks minul oli totaalne kabuhirm, mu süda kloppis ja käed värisesid veel tükk aega - ja mis siis!? Kes ütleb, et ma ei tohi ennast niimoodi tunda, kui mulle varahommikul ukse taha kingitus tuuakse :D

Samas jälle see, et mina ennast füüsiliselt ja vaimselt halvasti tunnen, pole Emmakese tegu.
Ma ikka ise lihtsalt olen selline.

Millegipärast näen ma seda sündmust kahe eraldi asjana: sellena, mis toimus Emmakese maailmas, ja sellena, mis toimus minu maailmas. Ja ma tõesti näen seda, mida tema enda meelest tegi. Mina aga võin reageerida asjadele nii, nagu see minu maailmas oli, ja seda ilma igasuguse süütundeta. Ja kui pole süütunnet, siis ei teki ka igasuguseid muid ebameeldivaid emotsioone nagu ärritumine, solvumine, pahakspanu... Me kõik elamegi erinevates maailmades. On suur kiusatus püüda neid maailmu ühtlustada ja tavaliselt me teemegi seda terve elu, püüame asjadest ühtmoodi aru saada ja ärritume, kui teisele jääb tema oma nägemus, kuna siis jääb mulje, et üks meist on loll või halb ja suur on hirm, et see võin olla mina :D  Kuid tasuks astuda sammuke tagasi ja kasvõi mitte uskuda, vaid lihtsalt kujutleda, et teise inimese arvamused ja tunded ongi täiesti erinev maailm ja et tal on 100% õigus oma tunnetele, arvamustele ja tõlgendustele. Ja meil on muidugi õigus oma tunnetele. Ilmselt ei saa nii teha, kui spontaanne ärritumise, vastumeelsuse või solvumisreaktsioon on tugev. Sellepärast ma mõtlen, et äkki on abiks seda tahte ja mõistusega meeles hoida: äkki teisel inimesel on õigus oma (sise)maailmale? Äkki me ei pea oma maailmu klappima saama? Äkki jätaks teise inimese maailma lihtsalt kritiseerimata ja võtaks faktina teadmiseks, et see on, nagu on.
See võib tunduda tüütu, kuid samas annab meile nii palju hingerahu.
Me ei pea enam mõtlema, "kuidas ta võis seda mulle teha?"
Me teame, et ta tegi selle endale. Tema enda sisemised liikumised tingisid tema teo või arvamusavalduse. Mitte midagi pole seal meie pärast - ta püüab ennast hoida!
Ja ta tohib ennast hoida!
Isegi kui kaitse-/ründe-/salatsemis-/manipuleerimis- vms taktika on valinud tema väike rumal ego.



Nii et võin endale tunnustavalt õlale patsutada - lõpuks ometi kord õnnestus mul Emmakesele tema kingitustetegemine andestada :D


Mõnikord ma mõtlen hardunult, et täitsa lõpp, kus mul on vedanud - kõigist maailma 7,5 miljardist inimesest saan ma olla just mina! :D

Miks mulle meeldib olla mina?
Ilmselt lihtsalt seetõttu, et tunnen palju armastust.
Pole ka ime, et minu tegemise-mittetegemise kriteerium on: kas see suurendab armastust minus, või vähendab, muudab mu tusaseks, pelglikuks rotiks?
Ja eks seetõttu ma olengi paberitega hull.
Kes siis armastusest lähtub?!


Niisama pildilisa:

Hommikused plaanid:

Emmakese kingitud granaatõunavein: