Ega nad jah väga lähedased ole, aga mina ka pole Mammaga lähedane, kuid need korrad, mis ma teda siin vaatamas käisin, olid meil küll hellad ja toredad, rõõmsad kohtumised.
Ma mõtlesin, et kes teab, võibolla Emmakest häirib see olukord, et keegi teine on tähelepanu keskpunktis, aga jah, kes teab... Ma pole neid koos üle 20 aasta näinud, meie suguvõsa ei korralda mitte mingisuguseid kokkusaamisi.
No vähemalt on Emmake teda enam vähem kõik need aastad mitu korda aastas külastanud ja käib teda haiglas vaatamas vast kord nädalas või nii - ega ma uurinud pole.
Ma küll ei arva, et ma Emmakest läheks niimoodi korduvalt haiglasse vaatama, eriti kui ta pole minu linnas. Mul pole talle midagi öelda ja ma väga loodan, et tal mulle ka mitte :D
Ma ilmselt ei sooviks seda kuulda.
Ja kõrvalt vaatajad-kuulajad arvavad, et ma pole Emmakesele andestanud seda va hirmu-õhkkonnas veedetud lapsepõlve, aga ma arvan, et see teema on küll ajast ja arust. Ta on praegu selline õudsevõitu ja negatiivne inimene, kellega kohtuda ei taha. Kui ma viisin talle isa võtmed ära mõned nädalad tagasi ja pidin edasi poodi minema, siis ta siunas nii pikalt ja kirglikult eesti köögiviljakasvatajaid, et mul on siiamaani pinge õlgades :p Temas on nii palju üleolevat põlgust teiste inimeste ja maailma-asjade suhtes, et seda ei jaksa kuulata - ta on ju nii emotsionaalne veel ka. See tõmbab jube kiirelt energiast tühjaks, paari minutiga jääd vanaks ja lahkud jalgu lohistades.
Aga Mammakesega on küll kurvad lood. Kasvajat opereerida ei saanud, sest organism on liiga nõrk. Siis selgus, et üks jalg on tal altpoolt põlve... noh, veel vähem elujõuline kui Mamma ise, nii et see tuleks maha võtta, aga lõpuks pani anestesioloog sellele ka veto peale, nii et Mamma elab nüüd selle jalakesega, mis teda mürgitab ja kurnab. Ja mina nurisesin siin oma 10 päeva seisva kõhu üle, et appi - ma mürgistun! (Ja ma vabandan kõigi ees, kes nüüd käe kaitseks ekraani ette sirutasid ja sisistasid, et whoa, bitch, too much infomation!, kuid ei raatsi jätta lisamata, et pärast amitriptylini ärajätmist töötab mu kõht nagu kellavärk! :D)
Paratamatult mõtlen jälle matustele ja ma tean, et kuigi ma ise ei tunneks, et minu elust miski-keegi kaob, on matused alati õudne trauma ja küllap nutan minagi 'mehemoodi', kui ma tohiksin söandada niimoodi väljenduda. Asi on selles õhkkonnas - kui sa oled tundlik ja empaatiline inimene, siis korjad nagu naksti teiste inimeste leina üles ja elad seda välja enda leinana.
Õhkkonnast veel.
Kunagi ammu ma mõtlesin, et taevake, minu unistus oleks küll pääseda vanglasse üksikkongi. Kui mina saaksin seal kasvõi vaid 5 raamatut kuus tellida ja poognate kaupa paberit ning pihutäite kaupa pastapliiatseid, kui mul oleks seal põrandalapike jooga tegemiseks ja kui mul ei keelataks seal laulda :D, siis oleks see mu unelmate elu. Natuke haldjatolmu kuluks ka ära, et mu sugulased-tuttavad mind ära unustaksid ja ma ei paneks sugugi pahaks, kui ma saaksin igaks hommikusöögiks leivakannika, igaks lõunaks kausitäie tatraputru ja igaks õhtusöögiks kruusi teed ja suure õuna.
Mulle meeldiks.
Eks ma siis arutasin, kas ma saaksin midagi ette võtta, et end üksikkongi susserdada, aga peale massimõrva ei tule küll midagi meelde. Ja sellest kenam oleks ikkagi enesetapp. Vaevalt mul seal nii mõnus on, kui mõtlen sellele ettevõtmisele, mis mind sellesse maisesse paradiisi tõi.
Nii et suicide it is, muhhahhaa!
Hiljuti tuli sellest VT'ga juttu, kes ütles, aga emmekene, kas sa selle peale ei mõtle, et vangla on tuubil täis agressiivseid, solvunud, pettunud, kibestunud inimesi, mistõttu kogu selle paiga energia on läbinisti negatiivne ja see negatiivsus ulatuks kindlasti ka sinu hubasesse kongi ja isegi õuealadele vangla ümber. Sealne õhkkond ei võimaldaks sul rahulikult ja mõnusalt aega veeta, vaid rusutus oleks nagu pilv sinugi kohal.
Ja ma mõtlesin, et...
Õhkkond loeb ikka nii palju. Ega see vangla mingi klooster pole. Ja kloostrisse mind nüüd ka keegi ei oota üksikkongi lugema ja putru helpima. Tuleks käia haigete mädaseid haavu pesemas ja nii edasi - nii mul nende kloostrijuttude järgi meeles on.
No pole maapeal kohta nii laisale inimesele kui mina :D
Miks küll? :D
- facebook - |
/Lõpetasin täna Birk Rohelendi "Minu sõralise sõbra" - sellest vist selline veider tekst: haigused, surm, künism./
Lisatud järgmisel hommikul.
Wow, tänu sellele tekstile lahendasin ühe isikliku 'iidvana' müsteeriumi, millele pole mõelnudki vahepealsed aastad.
Nimelt, kui VT oli 2-4 aastane, nägin sageli unes, et käitun temaga liiga toorelt, vabandan siis, kuid tema 'huvi' ja armastus minu suhtes on kustunud. Ma siis vabandan ja palun ette ja taha, kuid kõik mu hellitused talutakse ilmse vastumeelsusega, sisemisest väärikusest tuleneva viisakusega ja kontakti saamine on võimatu - mis ajas mind neis unedes meeleheitele.
No vaat - täna nägin jälle sellist und! Olime VT'ga mingis USA linnas sanatooriumis. Käisime kinos ja poodides ja mul oli seal ka oma sõpru, nii et kondasin ka nendega ringi. Meie toas oli veel üks kohalik vanem paar. Äkitselt sain teadlikuks, et VT hoiab rohkem nende poole ja nad tõesti isegi teavad VT probleemidest rohkem kui mina. Asusin kohe agaralt VT elu tagasi hõivama, kuid VT oli minu suhtes ükskõikne ja tundis lausa vastumeelsust, mida ta viisakalt püüdis varjata, kuid see oli peitmiseks liiga suur - ilmselgelt pidas ta seda ameerika tädi minust võimekamaks ja normaalsemaks inimeseks. Minu ettepanekud koeraga jalutama või kohvikusse minna tõrjuti hapult tagasi. Jäingi sinna üksi kokutama, kui mulle tehti selgeks, et mind pole ka meditsiinilistele asjaajamistele kaasa vaja. Ameerika-tädi läks ise ja VT läks temaga rahulikult, peenelt ja tõrkevabalt. Õudus kuubis!
Ning meenus, et just sel ajal, kui ma vanasti neid unenägusid nägin, käis meil Emmakesega see tants ja trall, kus tema 'tungis peale' ja mina püüdsin viisakalt teist põske ette keerata, kuni pidin ikkagi välja hüüdma, et "Tagane minust, saatan!" :D
Tegelikult ütles juba õde, kui ma neist unedest rääkisin, et see on nagu miski, mis toimub minu ja ema vahel...
Aga mina tollal kogu aeg kartsin, et mul on VT'ga mingi probleem - et tahaks ta peale tegelt ikkagi karjuda ja teda sakutada...
Tegelikult olin mina nendes unenägudes hoopis ise VT.
Tjah, pole kerge, kui oled inimkaktus, kes ei igatse muud, kui siidikäpaliste inimeste õrnu kallistusi - nemad aga põgenevad su eest, siidiniidid ripakil.
Tuleb ennast ise hoida... :D
- Pinterest - |
7 kommentaari:
Ma ei tea miks, aga eile mõtlesin, et kas su ema on ka selline õbluke ja habras nagu teie õega?
Jah, täpselt sama pikkus ja kaal mis mul (164/45) suurem osa elust. Õde on meid seni 5 kiloga edestanud, olles meist mitte oluliselt 'paksem', küll aga naiselikum :)
Üleminekuaastatega on emal kaalu kümmekond kilo juurde tulnud - vähemalt millalgi ta nii ütles -, kuid näha küll pole, kus need kilod tal on. On teine välimuselt täpselt samasugune kribul nagu alati.
Ilmselt on süda väga raskeks muutunud...
Ah, kui huvitav. Mina kujutasin endale ette, et ta on suur ja äkki isegi paks, noh igal juhul karikate emanda vastand:)
Tegelikult oleme paljus sarnased.
Viimati psühhiaatri juures ütlesin lausa, et meid teevad ärevaks ja ebakindlaks samad asjad - ainus vahe on selles, et kui mina pea kaotan, siis mina süüdistan alati ennast, tema aga süüdistab alati teisi, leiab endale alati õigustusi; mida iganes ta tegi, see oli alati tingitud teistest inimestest ja ta ei pea vabandama ega end süüdi tundma.
Selle peale ütles saik: "Nii et kui te olite väike, jättis teie ema teile tunde, nagu teie oleksite alati süüdi, kui tal tuju paha oli, ning nüüd olete te täiskasvanu ja usute ikka veel, et kui kusagil teie juuresolekul midagi halvasti on, siis olete teie süüdi.
Nooooo... Jah! Eks vist küll, jah!
Tegelikult on meil emaga muidugi rohkem erinevusi - näiteks tema on puhas seltskonnainimene, ta januneb tähelepanu ja imetluse järele ja tema kindlasti üksikkongist unistanud pole :D
Lihtsalt mõlemad oleme väga neurootilised ja labiilse psüühikaga ning paratamatult käitumise/reaktsioonide sarnasusi seega on - tõlgendused aga on meil täiesti teine teisest maailmast, üldse mingit kokkupuudet nagu pole.
Olen omakeskis palju mõeldnud selle pagasi peale, mis me vanematelt kaasa saame. Kas su saik on seda ka rääkinud, kas sellistest asjadest on võimalik päris üle ka saada või on need nii tugevasti juurdunud, et olukorda saab üksnes leevendada? sest hoolimata teadmisest ja teadvustamisest, millest süüdi olemine võib tulla, tunned sa end siiski ju süüdi?
Jaa, olen sellele ise ka hästi palju mõelnud.
Paistab, et olud ja inimesed ei mõjuta lapsi sugugi ühtemoodi ja sama tugevusega. Ja samamoodi saadakse minevikust üle erineval määral.
Hästi mõistlikel inimestel on raske aru saada, et ka kehal on mälu ja et me oleme rohkem/suurem/laiem kui meie mõistus.
Minu saik näib ka arvavat, et teadvustatud probleem pole enam probleem :D
Ma ise siiski olen katse-eksituse meetodil aru saanud, et mina ennast tugevaks sundida ei tohi - sellest tulevad ainult psühholoogilised kriisid. Nüüd ma tean, et mul on teisi valikuid, aga peaasi on ennast mitte 'retsida' - sri, mul kohe kuidagi ei tule piisavalt räiget ja samas viisakat kirjakeelset sõna meelde. Kui ma ennast kaotan, siis pole mul nagunii midagi (sest mind pole) - seega tuleb enda vastu lihtsalt nii hell olla kui vaja ja leppida sellega, et haavad paranevad nii hästi/kiiresti kui saavad ja ilmselt mitte paremini/kiiremini :)
Usun sellesse, et asjad kogu aeg paranevad, kui inimene ise soovib end aidata ja hoida..., aga see, mil määral see toimub ja kas see paranemine on PIISAV normaalseks eluks - eks see ole individuaalne.
mhmh, ma ka olen täheldanud, et katse-eksitus meetodil leiame need parimad ja meile sobivamad viisid, kuidas end säästa ja hoida, aga päris lahti sellest pagasist saada pole ikka võimalik.
Postita kommentaar