Nii ei saanudki ma Rohelist Naist valida... :(
Hommikul tabas mind paanikahoog - mitte just full blown panic attack, aga ebameeldiv ikka...
Aga kuna täna saab ka e-hääletada, siis andsin endale valida, kas lähen lähedalasuvasse tuttavasse majja, kus kümneid kordi käinud olen ja teen midagi, mida ma varemgi olen teinud - või õpin kasutama ID-kaardilugejat (mis Mehel VIST on kusagil) ja hakkan otsima ja õppima, kuidas see e-hääletamine käibki.
Ja selgus, et uue asja õppimine on minu jaoks ikka veel hullem valik.
Ma pole oma intellektist ilmselgelt kõige paremal arvamusel :D
Ilm oli väga ilus ja nagu ikka - kui ma end juba välja ajan, küll ma siis selle asja ka ära ajan.
Alles jaoskonnast väljudes hakkasid jalad värisema nagu põgeneks ma kuriteopaigalt, ja käed värisevad praegu ka nii hullusti, et trükin kogu aeg vigu...
Aga tehtud see sai ja selle tegemine oli õige asi ja...
Pildikesi izismile'st...
Inimesed lähevad valima...
Kes need jäljed siia jättis...
Elu on niigi raske, aga kui sa veel loll ka oled - siis on veel raskem!
13 kommentaari:
Mul on selle jälgede jätja kohta täpselt tänane pilt :)
Ah jännu! Ma mõtlesin, et orav :)
Esimene mõte oli küll, et armas Jumal on mõnda liputajat nuhelnud, teda niimoodi põmps-põmps-põmps vastu maad tagudes :)
Lohutuseks: täna enam ei saa e-hääletada, see võimalus lõppes juba mõni päev tagasi.
Sul on õigus - vaatasin järele: see teine lahter mu valijakaardil oli "kodus hääletamine", mis on tõepoolest midagi hoopis muud kui "e-hääletamine" :)
Normann ütles ka, et tegelikult armastavad roppe anekdoote just moraalsemad ja intelligentsemad inimesed:)
He-hei, keda üle pika aja näha on! :)
Huvitav - ma käisin ka täna Sinu blogis ja lugesin terve kuu jagu materjali tagant järele.
Soojad tervitused Sinu poole, Soodoma!
Ikka paremaks ja paremaks!
Orava jälgi on näha siin:
http://kristiinajoks.blogspot.com/2014/03/kelle-jaljed-valgel-lumel.html
Ahsoo, vahi kui tubli väike vumps see orav ikka on: hoiab oma pikka saba õhus!
Ma hakkasin siin vahepeal juba mõtlema, et ahhaa, näed mispärast jänest juttsabaks kutsutakse, et jätab endast jutid järele... aga siis tuli meelde, et jänest kutsutakse hoopis "tuttsabaks"...
Ma olen täna üpris segane, nagu sobilik Märtsijänesele :P
Kõrvuti jäljed on tagakäppade jäljed ja see triip ei ole mitte triip, vaid esikäpade jäljepaar piki liikumissuunda. Peenikest sabatriipu on ka natuke näha siin pildi all ääres :)
Aga rebane on küll kaval oma saba ära kasutama. Tema kõnnib nagu modell - jäljed täpselt ühes reas ja kui vajalik ja võimalik, tõmbab sabaga jäljerea siledaks tagasi.
Aa, jaa, ma näen! Ma näen! :D
On jah kahe esikäpa triip ja näen ka sabatriipu.
Sa vist armastad loodust :)
Äkki see tuleb joonistamisega kaasa? Et pead süvenema ja mõistma ja tähelepanelik olema ja armastust tuleb/kasvab sel juhul isegi tahtmatult!
Üks ei sega teist. Ma olen vähemalt kolmeaastasest peale teadnud, et olen kunstnik (kuigi vahepeal, kooliajal, kadus see teadmine ja usk kuhugi ära) ja nii väiksest peale, kui mäletan, on olnud suurim rõõm mõnel heinamaaserval kükitada ja kihavat elu jälgida.
Olen väga loodussõbarlikust perest, isa oli tõeline looduseinimene. Ema muidugi ka. Üks vanaisa oli väga vinge aednik. Kõigele lisaks oli mul "kunstvanaisa", Vadim Želnin, kellel endal lapsi polnud. Ta kutsus mu isa oma pojaks ja nii oli ta loomulikult mulle vanaisa eest. Nii et jänesejälgede tundmine on vist peaaegu sünniga kaasa antud. Samas - ma usun, et tänapäevalgi tunnevad kõik talulapsed küllalt hästi loodust, jänese- ja põdrajälgi, teevad vahet künnivaresel ja rongal jne. Ma polnud küll ise talulaps, aga ega Elvagi ju mingi linn ole, mets koos jäneste, rebaste ja kitsedega oli mu lapsepõlvekodust 100 meetri kaugusel.
Pigem on asi sedapidi, et kuna loodus mulle väga meeldib, valin joonistamiseks just selle teema.
Tore! :)
Postita kommentaar