 |
| weheartit.com |
Lihtsalt - keskenduda on raske, kõik läheb kohe meelest ja ma sahmin nagu hull terved päevad, suutes vaevu midagi otsast lõpuni ära teha.
See on, mille pärast ma pean kuriteoks soovitust raviteede, jalutuskäikude ja šokolaadiga oma depressiooni ravida. Jätad korralikult ravimata ja pärast ei saagi ilma tablettideta, sest ajukeemia on igaveseks paigast ära. Kõik võib olla super, ja ikkagi on sul 'meeldiv' võimalus kainelt jälgida, kuidas ilma teblettidega muutud rabedaks ja laguned. Lootsin, et saan 2 kuud ilma - see oleks täis saanud 17. aprillil.
Noh, vähemalt õhtuseid ma võtma ei pea - õhtused on mul eelkõige peavalude ja unetuse vastu, millega on praegu kenasti -, hommikune on, et suudaksin keskenduda ja ei jalutaks poole jutu pealt minema unustanuna, et pidin kuulama või et ma parasjagu rääkisin midagi.
Täna panin supi keema ja unustasin.
1,5 tundi hiljem oli korter kibedat vingu täis. Panin pliidi kinni, tegin akna lahti, poti panin kapile ja oma toa uksele kirja: "Ärge minuga täna rääkige. Sööge MIDA IGANES või EI MIDAGI!"
Seega, on uute tablettide aeg.
Ma nagunii lubasin ka Mehele, et kui ma hakkan 'nähvama', siis on kohe - vutt-vutt-vutt! - tablettidele tagasi. Sest nüüd me teame, et ma pole tegelikult Selline.
Ja kes ütleb, et oh, paljud inimesed on hajameelsed ja ikka juhtub ja kõiki ajaks selline asi närvi, siis ilmselt nad pole kogenud sellist aega, mil selliseid asju esiteks ei juhtu ja kui ka midagi ootamatut juhtub, on neil jaksu see jama ära koristada ja piisavalt mõistust, et mitte kriimukestki ärrituda vaid vastupidi - olla valmis teisi rahustama ja aitama. Minul on igatahes kordi 'parem iseloom', kui olen tableti peal. Selle rohu puhul: ma hoopis tunnen ennast jälle ära. Ma käitun õiglaselt. Ma ei aja iseendal südant pahaks oma liialdatult emotsionaalsete reaktsioonidega. Ma olen endale täiesti arusaadav ja kujutate ette: mul pole endale kunagi midagi ette heita, sest ma käitun enda arusaamade kohaselt adekvaatselt.
See on, mille pärast ma pean kuriteoks soovitust raviteede, jalutuskäikude ja šokolaadiga oma depressiooni ravida. Jätad korralikult ravimata ja pärast ei saagi ilma tablettideta, sest ajukeemia on igaveseks paigast ära. Kõik võib olla super, ja ikkagi on sul 'meeldiv' võimalus kainelt jälgida, kuidas ilma teblettidega muutud rabedaks ja laguned. Lootsin, et saan 2 kuud ilma - see oleks täis saanud 17. aprillil.
Noh, vähemalt õhtuseid ma võtma ei pea - õhtused on mul eelkõige peavalude ja unetuse vastu, millega on praegu kenasti -, hommikune on, et suudaksin keskenduda ja ei jalutaks poole jutu pealt minema unustanuna, et pidin kuulama või et ma parasjagu rääkisin midagi.
Ma tänan Sind selle postituse eest. Nagu oleks keegi mu toas, kus ma 63 päeva pärast elu esimese 6-kuulise ad-kuuri lõppu hirmus (saamatult) vapper ja KENA olen püüdnud olla, järsku tule põlema pannud.
VastaKustutaMul on väga hea meel, kui saan inimesi julgustada abi otsima.
VastaKustutaHea on olla teiste vastu KENA :),
kuid mõnikord tuleb see julma hinnaga.
Keegi ei nõua 39 kraadise palavikuga inimeselt, et ta jooksutrenni läheks, kuigi peale vaadates on temaga kõik korras ja ta suudaks justkui küll. Me ei tea, mis biokeemiline puudus inimesel on, aga pealt vaadates on ta nagu inimene ikka ja kõik nõuavad, et ta teeks ära kõik selle, mis terve inimene ja muidugi oodatakse, et ta sealjuures veel KENA ka oleks.
Kraadiklaasil nähtuv palavik on piisavaks kinnituseks inimese hetkenõrkusest - kahjuks ei ole meil serotoniini või dopamiinimõõdikut võimalik kõrva torgata, et tõestada, et meil on hetkel väga raske.
Kui inimesel pole kogemust, et tal on tabletiga parem, siis võib veel mõelda, et äkki ma olengi mõrd ja väärin vaid surma? Aga mina olen korduvalt ad-peal olnud ja siis jälle pausi teinud ja võin öelda, et vähemalt minul on KÕIK lihtsam, kergem ja loomulikum, kui tablette võtan, ja ma ei pea selleks pingutama, ennast kokku võtma või tultult püüdma.
Kui inimene tunneb, et ta põlastab iseenda käitumist ja ei suuda seda õigustada, siis ilmselt oleks võimalik tema ajukeemiat turgutada. Oluliselt paremate/tervemate suhete/abielude ja tervema psüühikaga laste nimel tasub proovida, arvan ma.
Üks arst, tõsi küll, laste allergoloog, ütles hiljuti mulle, et kui me saaksime ravida ainult hea sõnaga, siis me seda ka teeksime.
VastaKustutaTervenemist sulle!
Tänan, lahke Luize! :)
VastaKustutaMeditsiinilähedase inimesena käin arstil alati "enda kohast" kaugemal,et keegi ei teaks.Depressioonihoo laineharjast pisut mahasaanuna hakkasin ennast kartma,olin varunud tablette,mängisin nii kahtlaste mõtetega,et parematel päevadel tundsin---tuleb saada Laps! Sest minu kohusetunne on legendaarne...Laps hakkab suureks saama ja mina juba tunnen,et kümneaastaku plaani kipuvad vanad "head" mõtted.Laps on ka seekord välistatud.:D Meeleheitlikult pressin peale uut kohusetunnet---vana ema elab veel.
VastaKustutaNII ET TUNDKEM KÕIK ÜKSTEISELE KAASA,TERVETEL ON SUHT RASKE MÕISTA.
Jah!
VastaKustuta