reede, 12. aprill 2013

Rohesilmne koletis

Olen ikka arvanud, et armukadedus on midagi piinlikku ja haletsusväärset, kui mina seda tunnen - ja midagi liigutavat, kui mu partner seda tunneb :D Aga igatahes pole ma seda tunnet pidanud muuks kui nõrkuse märgiks.

Nüüd lugesin Helen Fisheri raamatust "Miks me armastame?", et armukadedusel on väga oluline roll ja see on täiesti omal kohal.

Esmapilgul tundub armukadedus olevat armuafääri surmakuulutaja. Kuid psühholoogid usuvad, et see võib innustada partnerit ja ta rahustab oma usaldamatut kaaslast truuduse ja kiindumuse avaldustega. Sellised kinnitused võivad tõepoolest suhte püsimisele kaasa aidata.
Kuid armukadedus võib armuafääri ka õõnestada ja see reaktsioon võib ühtlasi olla kohanemisvõimeline. Sageli tajuvad armukadedad mehed ja naised,  et nende suhe on lagunemas. Ja iga päev seotust partneriga, kes ei ole suhtele pühendunud, vähendab nende võimalusi sobivamate kaaslaste leidmiseks, samuti riskivad nad suguhaiguste saamisega.
Seega on armukadedusel reproduktiivsed eelised. See võib suhet tugevdada või selle hävitada. Mõlemal juhul on armukadedus kasulik. 
Vaat siis! :)
Mäletan, kuidas ma ise suhte ja abielu alguses armukadedusega hädas olin.
Mehe eelmine elukaaslane oli kindel, et nad lähevad kokku tagasi ja mina olen vaid tühine episood. Ja kui Mehega peol või kusagil 'olengul' käisime, siis kogunes tema ümber ikka särasilmseid tüdrukuid, sest Mees viskab kogu aeg nalja ja kellele see ei meeldiks :)
Oi, kuidas ma korrutasin endale igasuguseid tarku tsitaate, et mitte oma armukadedusega seda suhet ära rikkuda..., aga kusagil neljandal abieluaastal läks armukadedus ise mööda ja mitte sellepärast, et ma oleks mingi tarkuse omandanud nendest, mida endale korrutasin, vaid elu oli selleks ajaks näidanud, et võin Meest usaldada.
Armukadedusega seoses taipasin ka, et midagi teada (nt et 'armukadedus on mõttetu ja inetu') võib vähemalt kahel tasandil: esimesel sa tead, aga ei suuda seda ellu rakendada - teisel on teadmine jõudnud nii sügavale, et sa elad seda teadmist ja ei pea seda endale enam meenutama, see on saanud osaks sinust.


Isegi papagoid on armukadedad :)
Izismile.com


Veel natuke kuulujuttu samast raamatust:
Vaatamata sellele, et George Washington oli pühendunud oma abikaasale Martale, tundis ta terve elu kirge teise mehe abikaasa Sally Fairfaxi vastu. Ajaloolased usuvad, et Ameerika esimene president ei suudelnud Sallyt mitte kunagi ning naine ei tõuganud teda kunagi eemale. Nad olid sõbrad. Kuid Washington jumaldas teda. 25 aastat pärast nende viimast kohtumist kirjutas ta Sallyle, et ükski tema karjääri suurtest hetkedest "ega ka mitte kõik need koos ei ole suutnud mu meeltest hävitada neid õnnelikke hetki, kõige õnnelikumaid mu elus, mis ma veetsin sinu seltskonnas".
Nii kena! :)

1 kommentaar:

Skarabeus ütles ...

Mäletan kuskilt lugenuna,et ka Lincoln ei armastanud o m a naist,vaid kedagi teist.