Ilmselt ma olen eeldanud, et mingil hetkel saab laps ise kiiremini ja see hakkab juba ökonoomsuse mõttes rohkem meeldima. Aga VT, kuigi juba 11 aastat vana, armastab ettelugemisi vähemalt samapalju kui kolmeaastasena. Samas on raske leida raamatuid, mis meile mõlemale huvitavad on - need populaarsemad on mitu korda läbi loetud juba.
Kuid paar kuud tagasi leidsime, et meile sobib korda-mööda ettelugemine. Umbes nii, et 5 lk loeb üks ja 5 teine, siis jälle vahetame, kuni aega ja häält jagub :)
Praegu loeme üht minu lapsepõlvelemmikut: Eleanor Farjeoni "Väikest raamatutuba".
Minu meelest on see vähetuntud autor ja mitte just kõigi lasteni jõudnud raamat - kas keegi teist luges ja armastas seda raamatut?
Igatahes ei tihanud ma seda kaua VT'le pakkuda, sest ma mäletasin siinseid jutte nukratena ja VT'le kurvad raamatud ei meeldi. Selgus aga, et mulle meeldivad need jutud ikka veel väga ja nad on niisama muhedad kui nukrad, ning VT'le meeldivad nii need jutud kui ka kordamööda lugemine üliväga :). Kunagi ütles ta raadiointervjuus, et tema arvates on ettelugemine suurepärane võimalus emal ja lapsel kahekesi mõnusalt aega veeta. Ma juba kujutlen, kuidas me mõlemad oleme paar parajat prouakest ja ikka istume teetassi taga ja loeme korda-mööda teineteisele raamatuid ette :)
***
Oleme proovinud endas kultiveerida ka täiesti uudseid häid harjumusi.
Näiteks mõtlesime, et hakkame iga päev pisukest trenni tegema - noh: kükid, kätekõverdused, kõhulihased - selline värk. Aga kuna üks meist on teismeline ja teine poolearuline, nagu paistab, on nendest trenniminutitest tulnud pigem naerumaratonid. Midagi on meiesuguste lödipükside ägisemises nii naljakat, et vatti on saanud ainult kõhulihased ja seda eelkõige naermise tõttu. Suure osa ajast käib teineteise üle ilkuimine lohutamine ja 'kalliralli'. Mees käib ja imestab, et ta on elus ka trenni teinud, aga mitte kunagi pole see nii naljakas olnud :D
***
Ühel õhtul lugesin ja jõin vaikselt kohvi, kui märkasin seda stseenikest vastasolevas peeglis.
See tundus nii õdus ja mõnus, et otsustasin seda jäädvustada, pannes fotoka isepildistamisrežiimile.
Tahtsin kõigepealt vaadata kuidas pilt jääks ja taipasin kohe, et küljepealt valgusega jäävad muidu pimedas toas naljakad varjud näole.
Pusisin oma 10 minutit, otsides nurki, kus varjud poleks nii silmatorkavad...
... siis sain aru, et sellist pilti, nagu ma mõtlesin teha, ma ikka ei saa ja ajasin end sirgu, et fotokas riiulile tagasi panna - ja märkasin, et olin kohvitassi lihtsalt padja ette voodisse pannud ning kogu pildistamise aja olin põhimõtteliselt kõhuli selle otsas :D - ja mitte midagi ei juhtunud: pluus oli kuiv, voodi samuti ja kohv oli veel soe ka :D
Muide, olen püüdnud viimasel ajal juuksed hallikamaks värvida. Täitsa esimese korraga leidsin sobiva värvi, aga minu ehmatuseks on nädal aega peale värvimist juustel selge oranž kuma. Õnneks see siis kaob ja üldiselt sel viimasel pildil on täitsa adekvaatne värv (st ma ise näen ka peeglist sellist värvi, muidu fotokas teeb nagu heledamaks ja kollasemaks).
Vaat selline õhtune loba täna... :)
see ettelugemine.. ema mul just luges siin mõni aeg tagasi lapsele voodis raamatut, kui koju jõudsin. viskasin nende kõrvale ja kui silmad sulgesin, olin nagu mitukümmend aastat ajas tagasi, kus ema mu 9 aastat nooremale õele raamatut ette luges.
VastaKustutaIse seal nende kõrval lesides mõtlesin just seda sama, et see ettelugemie mõjub ikka veel täpselt sama mõnusalt, kui siis. imelik kohe. ma ka väga armastan, kui mulle loetakse.
kui 37 sain, siis palusin mehel sünnipäevakingiks, et ta mulle raamtut ette loeks.
siiani on meeles.
aga seda roosat raamatut pole ma isegi kunagi näinud. tundub väga ilus.
kena päeva.
Mina lugesin ka rõõmuga seda raamatut. Muuhulgas, peamiselt siis, kui vahvleid küpsetasin, mul siiamaani tuleb vahvlimaitse suhu, kui kasvõi kaanepilti näen.
VastaKustutaAga ettelugemine.... No ma varjasin vanemate eest tükk aega seda, et ma lugeda oskan, sest ma kartsin, et äkki isa siis enam ei loe raamatuid ette. Ikka luges :) Ja tõlkis ka, sest suur osa huvitavaid raamatuid meil kodus olid ju igasugustes võõrkeeltes.
Kui mõnusad kommentaarid!!! :)
VastaKustutaJa mina ei mäletagi, et mulle kunagi oleks ette loetud... Mäletan, kuidas mulle tähti õpetati, kui olin 2-aastane, ja olen kuulnud, et kolmeselt lugesin vabalt ja meelsasti nii trüki- kui ka kirjatähtedes teksti. Ja juba kolmesena meeldis mulle nii väga lugeda, et kodust väljas lugesin kasvõi "Rahva Häält" või mis ajaleht see selline pikk/kõrge oli, minust endast oli see vaat et pikemgi.
Aga isa võttis meid vennaga pärast õhtusööki kaissu ja rääkis samu 6-7 muinasjuttu, kuni ta poole sõna pealt norskama hakkas :)...
See on küll armas mälestus, just see, kuidas ta viimase jõuga veel lauset püüdis lõpetada, kui uni vajus peale... :)
Oh, Oudekki, Su lapsepõlv kõlab nagu unelm... :)
Ma ka ei mäleta, et oleks mulle ette loetud. Pole välistatud, et selles on süüdi neljaaastaselt lugemahakkamine (ja sellele eelnevast ajast mälestusi on nagunii vähevõitu).
VastaKustutaAga see raamat on mul meeles ja vanematekodust pihta pandud kah, kavatsen seda kindlasti kunagi veel lugeda, tore raamat ju.
No "statistika" mõttes - ma ka lugesin seda raamatut lapsena. Mingi nukk oli seal tiiki kadunud kellelgi. Ikka ise tuli lugeda, ette loeti siis, kui kraadiklaasi paigal pidi hoidma.
VastaKustutaKui tore, et ikka on ka minu blogi lugejate hulgas neid, kes seda raamatut mäletavad. Aitäh, et 'statistika mõttes' vaevusite ära märkima, tõesti! :)
VastaKustutaÜks minu lemmikuid oli see ka!
VastaKustutaSee raamat, jaa :) minulgi lapsepõlvest hästi meeles.
VastaKustutaJee! :)
VastaKustutaKuidagi headmeelt teeb, et nii paljud ikka teavad seda raamatut. Ma pole ausõna elu sees kuulnud kedagi sellest raamatust rääkimas, nii et... tore!
Minu ema luges mulle ette siis, kui lapsepõlves sinepiplaastrit pandi. Siis oli kohe palju kergem, ehkki mulle tegelikult meeldis sinepiplaastri panemine... a võibolla sellepärast meeldiski.
VastaKustutaOma lapsele ka lugesin, aga sinepiplaastrit on talle tulnud palju harvemini panna kui mulle...