Ma ka mõtlen, et vahel ikka tahaks kuulda, kuidas läheb. See tööasi on ka põnev! Soovin, et kõik kenasti laabuks! Head paranemist ja mõnusat advendiaega ka:)
Eks näis, kuidas selle blogimisega saab. Ma pole kuigi osav tähelepanu jagamisel... Ka pole ma kindel, kas ja kui palju oma tööst kirjutada, kuigi Mees naeris juba teise päeva õhtul, et mul on nii palju rääkida, nagu oleksin kaks aastat seal töötanud :D
Tikrile, kuule, saatsin CV miskis meeltesegadushoos - kohe hakkasin kahetsema, aga rahunesin ruttu, et kuna kirjutasin, et olen 3 a lihtsalt kodus olnud ja toitlustusasutuses töötanud pole, siis nagunii ühendust ei võeta. Kui järgmisel päeval juba helistati, siis esimese ehmatusega viskasin telefoni voodiriiete alla. Teise kõne võtsin ikka vastu ja potentsiaalne tööandja oli kuidagi silmatorkavalt vahetu ja meeldiv, mingeid rollimänge ei mänginud, mis on nii haruldane - ütles, et mu kaaskiri oli kuidagi silmatorkav ja köitev. Olin nõus minema intervjuule ja see kulges ka silmapilkses barjäärideta olekus ja rahulikus teineteise omaksvõtus, kusjuures nagu poole intervjuu peal selgus, oli tegemist juba hoopis teise inimesega - mina olin temaga lobisema hakanud arvates, et juba olen temaga rääkinud :D Millegipärast tahtsid ka nemad väga just mind ja teadsid seda kohe meie lühikesest intervjuust (mille käigus vesteldi minu kui inimesega ja ei küsitud ühtegi debiilset küsimust, nagu mis teeb mind teistest konkurentidest paremaks, või miks ma olen parim kandidaat sellele töökohale), nii et kui mina läksin järgmisel päeval enda teada proovipäevale, siis nende jaoks oli see juba õppepäev - nad ei võtnudki kedagi teist sinna proovile, olid mind juba ära valinud. Ilma et ma üldse oleks märganud, et mind jälgitakse ja arvustatakse, sain kiita, kuidas klientidega suhtlen ja mulle kinnitati, et Nad usuvad minusse :D. Nii et üks kõhklev samm viis teiseni ja seal ma nüüd olen :p
(õieti - hetkel olen küll veel kodus ja haige... aga varsti jälle :)
Appi, ma naersin ennast ribadeks praegu selle telefoni voodiriiete alla viskamise peale :) Kuidagi väga elavalt kerkis see situatsioon silme ette. Väga sinulik :) Ja väga armas :)
6 kommentaari:
kuidas see siis nüüd juhtus, kust see töö nii järsku tuli? :D
Kirjuta ikka edasi! Üks ei välista ju teist.
Ma ka mõtlen, et vahel ikka tahaks kuulda, kuidas läheb. See tööasi on ka põnev! Soovin, et kõik kenasti laabuks! Head paranemist ja mõnusat advendiaega ka:)
Kui sa selles kohvikus suudad sama edasi anda mida kirjutades, siis tuleb ses kohvikus üsna varsti kohtadest puudus.
Õnnelik/õnnelikud omanikud:)
Kui kenad sõnad ja soovid, aitäh! :)
Eks näis, kuidas selle blogimisega saab. Ma pole kuigi osav tähelepanu jagamisel...
Ka pole ma kindel, kas ja kui palju oma tööst kirjutada, kuigi Mees naeris juba teise päeva õhtul, et mul on nii palju rääkida, nagu oleksin kaks aastat seal töötanud :D
Tikrile,
kuule, saatsin CV miskis meeltesegadushoos - kohe hakkasin kahetsema, aga rahunesin ruttu, et kuna kirjutasin, et olen 3 a lihtsalt kodus olnud ja toitlustusasutuses töötanud pole, siis nagunii ühendust ei võeta. Kui järgmisel päeval juba helistati, siis esimese ehmatusega viskasin telefoni voodiriiete alla. Teise kõne võtsin ikka vastu ja potentsiaalne tööandja oli kuidagi silmatorkavalt vahetu ja meeldiv, mingeid rollimänge ei mänginud, mis on nii haruldane - ütles, et mu kaaskiri oli kuidagi silmatorkav ja köitev. Olin nõus minema intervjuule ja see kulges ka silmapilkses barjäärideta olekus ja rahulikus teineteise omaksvõtus, kusjuures nagu poole intervjuu peal selgus, oli tegemist juba hoopis teise inimesega - mina olin temaga lobisema hakanud arvates, et juba olen temaga rääkinud :D
Millegipärast tahtsid ka nemad väga just mind ja teadsid seda kohe meie lühikesest intervjuust (mille käigus vesteldi minu kui inimesega ja ei küsitud ühtegi debiilset küsimust, nagu mis teeb mind teistest konkurentidest paremaks, või miks ma olen parim kandidaat sellele töökohale), nii et kui mina läksin järgmisel päeval enda teada proovipäevale, siis nende jaoks oli see juba õppepäev - nad ei võtnudki kedagi teist sinna proovile, olid mind juba ära valinud.
Ilma et ma üldse oleks märganud, et mind jälgitakse ja arvustatakse, sain kiita, kuidas klientidega suhtlen ja mulle kinnitati, et Nad usuvad minusse :D. Nii et üks kõhklev samm viis teiseni ja seal ma nüüd olen :p
(õieti - hetkel olen küll veel kodus ja haige... aga varsti jälle :)
Appi, ma naersin ennast ribadeks praegu selle telefoni voodiriiete alla viskamise peale :) Kuidagi väga elavalt kerkis see situatsioon silme ette. Väga sinulik :) Ja väga armas :)
Postita kommentaar