SEBASTIAN BARRY "Salajane käsikiri"

Üks ilmatuma kaunis raamat, mida julgesti kõigile soovitan.

Siin räägivad paralleelselt oma lugu kaks inimest: ligi 100-aastane Roseanne, kes on mitukümmend aastat vaimuhaiglas elanud, ja dr Grene, kes on psühhiaater ja peab seoses haigla kolimisega patsiendid üle hindama sellest vaatepunktist, kas mõni neist ehk ei peakski sinna kuuluma vaid sai omal ajal sugulastel jalust ära topitud. Talle tundub, et vana habras, kaunis ja vaikne Roseanne on just selline 'patsient'.

Dr Grane hakkab Roseanne'i ettevaatlikult tema mineviku osas küsitlema. Roseanne ei jutusta just meelsasti, kuid arstile hakkab Roseanne'i juures käimine ja kasvõi vaikuses istumine meeldima. Roseanne'ile tulvab aga mälestusi meelde. Ta ei jaga neid arstiga vaid kirjutab üles ja peidab põrandalaua alla...

Roseanne'i jutustus on liigutav lugu naisest, kes enda eest ei võitle. Asi pole isetuses, vaid ambitsioonituses. Need võivad välja näha ühte moodi, kuid tagama on täiesti erinev. Ma arvan ka, et minu leplikkus mõnes asjas tuleb totaalsest ambitsioonitusest, kuid ma pole kaugeltki isetu. Nii et mulle on Roseanne'i-kuju väga kallis ja lähedane. Kuid ma usun, et see raamat tundub kaunis ka neile, kes Roseanne'i parajaks lummutiseks peavad :D

Roseanne kirjutab:

* On hetki, mil mind läbistab seletamatu rõõmusööst, otsekui kuuluks mulle kõige muu puudumisel kogu maailm.
Mmm, mina tunnen ka vahel nii. Selle jaoks on vaja üksindust ja vaikust - siis tuleb rahu ja seejärel rõõm, milles on kõik!

* Ma olen nagu mu isa vana mootorratta seljas - kihutan muidugi kiiresti, aga hoian lenkstangist nii kõvasti kinni, et see tekitab mingi kindlustunde.
Ärge kangutage mu sõrmi lenkstangi küljest lahti, doktor Grene, ma anun teid.
Jälle, oi kui tuttav tunne. Hea kujund!

Nunnade juures elamisest:
* Iga pekstud lapse loos on hetk, mil tema meel loobub väärikuselootusest - lükkab lootuse lahti nagu ilma sõudjata paadi, laseb sel voolus omatahtsi minna ja lepib valu pügalpulgaga.
See on julm tõde, sest laps ei tea, et see on vale.
Laps ei ole kunagi iseenda loo autor. Küllap see on hästi teada.

Dr Grene mõtiskleb valedest mälestustest...
* Võib-olla on see meie olemus ning võib-olla on see ka seletamatul kombel osa meie kui inimloomade hiilgusest, et me võime rajada oma parimad ja kõige kestvamad ehitised täielikust põrmust koosnevale alusmüürile.

Sellel lool on isegi puänt, mis on ka tore - mina oleks rahul olnud isegi siis, kui see raamat oleks rahulikult loksudes lõppenud.

Isiklike lugude vahele põimub Iirimaa keeruline ajalugu 20. sajandi esimesel poolel. Tõlkija Krista Kaer annab järelsõnas sellest ajalooperioodist lühikese, asjaliku ülevaate, mis on küll väga kena temast, sest mina romaanist endast suurt muud aru ei saanud kui seda, mida juba ammu teadsin, et seal on vaba-iiri-meelsete ja inglaste, ning katoliiklaste ja protestantide vaheline vastuseis. Roseanne'i võib tõesti võtta ka kui Iirima selle ajaloo esindajat, mida ei taheta meenutada ja tunnistada - mahavaikitud ajaloo sümbolina.

Liigutav, kaunis ja põnev raamat!