KARL RISTIKIVI "Hingede öö"

Kuulus raamat, mida olin meeles hoidnud keskkoolist saadik, kuid lugenud veel polnud...

Ootasin midagi hingestatut, isegi intiimset... samas filosoofilist. Nagu Jaan Undusk oma võrratus järelsõnas pakub, jäävad lugeja - ja minugi - lootused kusagile ebamäärasusse ripakile, sest see raamat ei räägi millestki vaid vastupidi - see räägib sellest, kuidas mitte midagi ei juhtunud; see ei räägi ootusest, vaid kogu see raamat ongi üks ootamine.

Esimeses osas tunneb minategelane end aastavahtusööl üksildasena, läheb õue ja astub trepile, mis viib ta Surnud Mehe Majja, kus ta kohtub paljude 'pidulistega' - ta oleks neid justkui varem kohanud, aga pole selles ka täiesti kindel. Üksteise järel tahavad maja-külalised temaga kõnelda, kõik kõnelused on veidrad. Üks naine pahandab tema 'tühise' vastuse pärast, ja kui Peategelane imestab, miks naine üldse tema kui võõra arvamusest üldse nii väga huvitus, imestas naine vastu, miks ta peaks tahtma rääkida tuttavatega (tuttavat juttu). Jah, mõneti loogiline küll :) Ka mina võiksin ju kõiki oma jutte oma armsale Mehele rääkida, selle asemel, et siin võõrastele heietada, aga Mees juba enam-vähem teab ja aimab ja mis ma teda ikka tüütan :D

Iga uus käik viib uude tuppa või uue inimese juurde ja uude vestlusesse, kust ei selgu midagi. Pidevalt on tal tunne, et kuigi ta on justkui ära tuntud ja oodatud, on ta ikkagi valskusega majja sisse tunginud - tal pole tegelikult õigust olla seal, kus ta on, ja olla see, kes ta näib olevat. Ta püüab omast arust majast välja pääseda, aga väga passiivselt, kuna ta ei tea, kes ta on, mida ta tahab ja mida ta tegema peaks.

Siis satub ta kummalisse, väljapääsuta tuppa.
Ning seejärel tuleb Autori kiri pahasele lugejale, kes ei saa aru, mis huina-muina see ometigi olema peaks!? Vastuses ta/Autor põhimõtteliselt ütleb, et lugeja kriitika võib küll õige olla (pole tegevusliini, arengut, pole realistlik ja on samas fantaasiavaene jne), kuid see pole üldse tähtis ja asjakohane kriitika. Õudselt vastumeelne on mulle selle kirja stiil, kus aupaklikult räägitakse kellegagi, keda tegelikult põlastatakse :( - kohe mõtlen, et vingerdamine on ikka jube ilge ja parem napisõnaline kuid aus olla. (Ilmselt sellepärast mul sõpru polegi :P... )

Kolmas osa on kohtuprotsess, kuhu Peategelane Väljapääsuta Toast satub. Seal mõistetakse kohut seitsme surmapatu üle, kusjuures iga pattu esindab eri inimene. Peategelane oli Tunnistaja ja Kaebealune sellises patus nagu LAISKUS. Kohtuprotsess oli üdini jabur, polnud aru saada, kumb poodiumi ees sekeldajatest oli süüdistaja, kumb kaitsja... Kogu see unenäolisuse ja jaburuse segu meenutas raamatut "Alice Imedemaal" (- mis meeldis mulle palju rohkem). Seoseid on ka Hesse "Stepihundiga".

Jah, Jaan Unduskil on õigus, et vähemalt esialgu jätab see raamat lugeja pigem segadusse ja isegi pettumusse...
Eks näis, mis pärast saab, st - mis ma veidi seedinuna arvan :)

Testinäide:

* Olin tulnud siia majja, kuigi mitte kuritahtliku või ka ainult petmise kavatsusega, siis ometi kuidagi ebaseaduslikult, kuigi ma ise päris selgesti ei teadnud, milles see seadusest üleastumine seisis. Ja ka see värbamislugu ise tundus kuidagi hämaravõitu - ma polnud enda teada kunagi mingit soovi avaldanud ega olnud ka keegi mind värvanud. Olin lihtsalt kasutanud tekkinud arusaamatust, seegi võis olla kuritegu. Mul polnud õieti mingit õigust apelleerida kellegi kaitsele või abile. Kuigi ainult piltlikus mõttes, liikusin siiski siin valepaberitega. Polnud võimatu, et kõik need head ja sõbralikud inimesed pidasid mind kellekski teiseks, ja nende hoiak muutuks otsekohe, kui nad avastaksid, kes ma tõeliselt olen.
Mhmm! Ma olen ka suurema osa elust niimoodi tundnud... oh, ilmselt alati, alates ajast, mil ma üldse kuuluvust ja olemisõigust tunnetama hakkasin... tundsingi, et seda pole... või kui näib olevat, siis on see minu poolt kätte teeseldud........ Isegi Mehe puhul mõtlen mõnikord, et kui ta vaid teaks, KUI väsinud/'omadega läbi' ja tühi ma mõnikord olen, jookseks ta õudusest kiljudes minema mu juurest :)