Oma kolmandas raamatus keskendub McCourt töötamisele inglise keele õpetajana erinevates kutse- ja keskkoolides. Veel andis ta ülikooli juures loova kirjutamise kursust, kus osalesid peamiselt noored mujalt sisse rännanud täiskasvanud.
Ta räägib, kuidas ta püüdis teismelistega kontakti leida ja neid innustada, katsetades igasuguseid traditsioonilise pedagoogika alla mittekuuluvaid ettevõtmisi nagu retseptide lugemine muusika saatel jms. Õpilastele ta meeldis, juhtkonnale tavaliselt mitte nii väga.
Ülimalt veider oli oli lugeda sellest, kui ülbelt lapsed koolis käitusid ja kuidas nad keldrisse suitsule ja musitama vingerdasid, kuid vanemate jaoks olid nad enamjaolt rikkumatu meelega nunnutised, keda tuli õpetaja eest kaitsta. Näiteks küsiti õpetaja Frankilt lihtsalt tunniteema juurde pöördumise edasilükkamiseks küsimusi Iirimaa kohta, ja üks küsis: "Kas te seal tüdrukutega ka käisite?" Ja kui õpetaja vastas pahaselt: "Ei, me käisime lammastega! Muidugi käisime me tüdrukutega - kellega siis veel?", siis helistasid pooled lapsevanemad direktorile ja kaebasid, et õpetaja räägib tunnis perverssusi. Issake! Aga lastele ja ülikoolinoortele McCourt meeldis :) Küllap selle pärast, et ta tundis inimeste ja nende 'lugude' vastu siirast ja sügavat huvi. Siin raamatus räägibki ta väga palju oma õpilaste lugusid.
* Nad peavad meeleheitlikke kõnesid. Elu on mõttetu. Kõik täiskasvanud on petised. Mis mõtet on üldse elada? Neil pole elus midagi oodata, isegi mitte omaenda sõda, kus nad saaksid tappa pärismaalasi kaugetel maadel ja marssida longates, medalid rinnas, serpentiinilintide sajus mööd Broadwayd tüdrukute imetlevate pilkude all. Pole mõtet isadele kaevata, kes ise just sõjast tulid, või emadele, kes ootasid, sel ajal kui isad võitlesid. Isad ütlevad, Äh, jää vait. Ära tüita mind. Mul on terve nael šrapnelli perses ja mul pole aega sinu ädaldamist ja vingumist kuulata, omal kõht täis ja kapi riietest pungil. Jessake, kui mina olin soo vanune, siis käisin tööl vanaraua laos, enne kui ma sadamasse tööle sain, et sinu kräunujat perset kooli saata. Mine pigista oma paganama vinne ja lase mul lehte lugeda.
Oma elust kirjutab autor siin raamatus vähe:
* Ütlesin, et seda osa Ameerika ajaloost ma armastan. Alberta ütles, käi persse oma Conestoga vankriga, parem mine otsi omale töökoht, ja mina nähvasin talle vastu Dylan Thomase luulereaga: Töö ilma väärikuseta on surm. Tema ütles, Sa saad oma väärikuse, kuid minust jääd ilma. Oli selgelt näha, et selle abielu tulevik oli lootusetu.
Tema elu oli ikka täis kahtlusi ja alaväärsustunnet...
* On olemas üks tegevus, mida nimetatakse 'enda kokkuvõtmiseks'. Ma püüdsin, aga mida mul oli kokku võtta?
Jällegi haarav raamat, mida võiksid lugeda vähemalt kõik õpetajad :)
5 kommentaari:
Minu kohalikus raamatukogus ongi ainult kolmas osa hetkel saadaval. Kas on väga oluline enne esimesed kaks läbi lugeda või ei ole nad siiski nii lahutamatult seotud? Temaatiliselt tundub mulle see kolmas just kõige rohkem meeldivat.
Ei ole sugugi vaja esimesi osi enne läbi lugeda - kõik kolm raamatut on suurepärased ja arusaadavad ka eraldivõetuna..., kuid ma arvan, et kui Sa oled "Koolmeistri" läbi lugenud, siis Sa lihtsalt tahad esimesi ka lugeda :) Eriti just "Angela tuhk" oli hingekriipivam.
Mulle tundub, et "Koolmeister" sai kirjutatud sellepärast, et kui McCourt oli Oma Loo kahes varasemas raamatus ära rääkinud, hakkas tal süda kripeldama, et teiste inimeste lood, mis ta töö käigus kuulnud on ja mis on samavõrra liigutavad, jäävadki äkki rääkimata, kui tema ei räägi...
Ma olen "Angela tuhka" lugenud. Loen kindlasti "Koolmeistri" ka läbi, kui aega saan. Hiljemalt suvel.
avaldas muljet, millise loovusega ta tundi läbi viis, näiteks toiduretseptidest inspireeritult, hämmastav. Miks mul polnud sellist kirjandusÕpetajat :(
Oh, Ritsik, minu meelest jällegi läks ta sellega liiga kaugele, kuid selge see, et tal tuli lapsed end kuulama panna ja neid lapsi tavaliste meetoditega kaasa töötama panna ei saanud. Ma olen vist totaalne kuivik :)
Muide, meil polnud keskkoolis iialgi sellist viugumist, et Miiiiks me seeeda iiiigavat raamatut lugema peame? Kõik said aru, et peame sellepärast, et see on programmis ja programm tuleb läbi võtta. Peab ikka ohmu olema, et sellest aru mitte saada. Aga minu keskkool oli 94-97, nii et võibolla on ka Eestis lapsed tõrksamaks muutunud. Üldiselt - väga lapsikud tundusid paljud sealsed 16-aastased, halvas mõttes tiinekad. Mõni (tavaliselt tüdruk) oli jällegi väga küps ja suhtus kohmetusse õpetajasse lausa emalikult :P
Mina tundsin kirjandustundides puudust sellest, et õpetaja annaks ka oma pildi raamatust - sest olin nii arg, et ei julgenud seletama kukkuda, kartsin, et olen millestki valesti aru saanud ja siis on nii häbi :) Vastasin alati nii napilt kui oskasin, kirjandites muidugi olin julgem. Ja väga vähe õpetati meid sümboleid märkama ja lahti mõttestama, samuti seda, mida peaks küsima iga raamatu puhul: miks kirjanik selle raamatu kirjutas? Mida ta öelda tahab? Kellele ta kaasa tunneb? Keda hukka mõistab?
Vaat seda oli vähe... Kõlasid ainult laste lapsikud arvamused, millest midagi kõrva taha panna oli vähe.
Kuid aega oli ju ka vähe, õpetaja oli meil tegelikult tugev ja oskas tähelepanu enda peal hoida küll :) Ta oli üks karmimaid ja samal ajal keska lõpuks - armastatumaid õpetajaid.
Postita kommentaar