Autobiograafilise triloogia teine raamat, esimesest ("Angela tuhk") räägin siin.Teises raamatus räägib McCourt, kuidas ta 18-aastasena Iirimaalt emakodust lahkus ja New Yorki edu otsima sõitis. Viletsate hammaste, haigusest punetavate ja rähmaste silmadega vinnilise näoga poiss alustas mõistagi koristajana. Oma tuntavat iiri aktsenti ja niru välimust häbenedes ei julgenud ta inimestega õieti rääkidagi. Palk oli tal tibatilluke, aga ema Iirimaal ootas mõistagi, et jõukale maale härraseks saama sõitnud poeg teda rahaga toetaks, ja Frankie muidugi tegigi seda, et noorem vend paljajalu käima ei peaks jne. Ise käis ta lipendavate kingadega, mida saapaviksija puhastamast keeldus. Mõneti oli see ka valiku küsimus - noor Frank oli oma isa poeg ja armastas õlut. Ja viskit. Ja üldsegi... Aga armas oli lugeda, et kui ta Ameerika pinnal esimest korda kõrtsu läks, ütles kõrtsmik talle, et kuule poja, sa mine parem raamatukokku ja võta "...?...", ma sulle õlut küll ei müü - ära joo, õpi parem! Minu meelest on super-lahe, et inimesel on oma kõrtsus õigus midagi sellist öelda. Üldse nägid inimesed Frankis, kes oli 14-aastaselt koolist ära tulnud ja tööle läinud, intelligentset meest ning nii sõjaväeteenistuses kui ka hiljem laotööl ja kõrtsudes õhutasid vanemad mehed teda isalikult muudkui aga ülikooli astuma.
Frank leiabki võimaluse läbida mingid tingimuskursused, et ilma keskkoolis käimata ülikooli saaks. Püüdes õppida ja tööl käia on elu raske. Vaesus on suur ja Frank on ikkagi rähmas silmadega kohmetu kõrend, keda ajab vihast lausa nutma, et talle veel 24-aastasena 'poiss' öeldakse. Minu meelest on see nii nunnu - ma tean 45-aastaseid mehi, kes oma arust veel kompud poisud on... - väga eemaletõukav minu jaoks, see peeterpaanindus.
Sellegipoolest armub Frankisse tüdruk, keda kõik kõikjal vesise suuga vahivad. Kuna Frank on nii arg, siis veab seda suhet tüdruk. Kokku nad kolida ei saa, sest Alberta korter on talle pere poolt üüritud ja Frank pole nende silmis just heas kirjas, kuna ta on paras ludri and it shows. Nii et Frank joob õlut, õpib, külmetab oma toas, kust elekter on võla pärast välja lülitatud ja kurameerib Albertaga. Aastakesed lähevad ja kui Frank on 28-29 aastane ning saanud kutsekeskkooli inglise keele õpetajaks, hakkab Alberta abieluga peale käima. See on Frankiele nagu õudusunenägu - tema tahab ikka kõrtsudes sõpradega jahvatamas käia, mitte ontlikku pere-elu alustada. Seepeale jätab Alberta Franki maha kui mõttetu mehe - Frank on purustatud. Kuid kui Alberta tagasi tuleb ja jälle abielujuttu ajama hakkab, tunneb Frank endist õudust. Nii et kui Frank tahtis poisi rollist välja saada, ja et teda meheks peetaks, siis ainult väliselt, et noh - respekt ja värk.
Lõpuks Frank ikka abiellub, aga eks ta on paras joodik ja tolgus - ma ei kujuta ette, kuidas Alberta suutis ennast veenda, et ta on Frankile kuidagi tähtis... :( Eks see mingi saatuslik tõmme oli, sest jutuvestjana on Frank lihtsalt võrratu, ja ka mulle on ülitähtis, et mees mind oma jutuga köidaks, muidu ei loe miski. Kedagi armastades ei saa me talle haiget teha ise haiget saamata - niivõrd tervikuks muutub paar. Niisiis, ma arvan, et selle paari vahel oli suur tõmme ja pinge, aga armastust polnud - mitte nii nagu mina armastusest aru saan. Ja lõpuks läksidki nad lahku, kui nende tütar oli 8-aastane.
Väga palju on kirjutatud ka õpetajatööst, isast, emast ja vendadest (kes riburadapidi Ameerikasse tilguvad - isa aetakse küll Inglismaale tagasi, sest jutt joomise mahajätmisest ja 'teiseks inimeseks saamisest' oli vale - meenutan, et esimeses raamatus sõitis isa Inglismaale tööle, et oma 7 lapse (kellest 4 jäid ellu) ema Angelat toetada, kuid ei saatnud sealt perele sentigi ega andnud enam näolegi).
McCourt kirjutab pikkade emotsionaalsete lausetega, mis on lausa lummavad ja endasse imevad. Äärmiselt kütkestav autor! Ma loen juba ka tema kolmandat raamatut ("Koolmeister"), kus ta keskendub õpetajatööle - sellest ei oska veel midagi arvata, aga kahte esimest loen ma kindlasti korduvalt üle, need on võrratud!
Tsitaate:
/Frank on oma pruudil Albertal isakodus külas - Alberta läheb isa uue naisega teise tuppa, vanaema pikutab diivanil ja Alberta isa loeb lehte, nii et Frank jääb nagu opakas keset võõrast elutuba seisma/...
* Minu ema Limerickis ei jätaks iial kedagi niimoodi keset tuba seisma. Tema ütleks, palun istuge siia ja joome tassikese teed, sest Limericki agulitänavatel peetakse teise inimese ignoreerimist inetuks ja veel hullem on mitte teed pakkuda.
Franki ema jälestab Ameerika kotikeseteed...
* Ta tegi teed teekannus ja ei saanud jätta teekotikeste üle põlgust avaldamast. Ütlesin talle, et teekotid hõlbustavad nende inimeste elu, kel on väga kiire, ja tema ütles, et mitte kellelgi pole nii kiire, et ta ei leia aega korralikku teed teha, ja kui neil on nii kole kiire, siis ei olegi nad korralikku teed väärt, sest mis mõtet niisugusel elul on? Kas meid on loodud siia ilma selleks, et me aina kiirustaks või selleks, et teetassi juures rahulikult juttu puhuda?
Noh!? Kummaks siis? :D
Frank jääb jooma, kui Alberta kodus ootab...
* Täna õhtul tuleb Brooklynis pahandust. Lubasin minna Albertaga araabia restorani The Near East õhtusöögile, kuhu tuleb oma vein kaasa võtta, aga kell on juba kuus läbi, ja kui ma nüüd helistan, siis hakkab ta kaeblema, et on juba tundide kaupa oodanud, et olen samasugune iiri joodik nagu mu isa ja et temal on ükstakõik, kui jään Staten Islandile kasvõi elu lõpuni, head aega.
Seega ma parem ei helista. Parem juba mitte. Mingit mõtet pole esile kutsuda kahte riidud, üht praegu telefonis, teist koju jõudes. Kergem on istuda baaris, kus on hea meeleolu ja tähtsad asjad arutlusel.
Njaa, mobiiltelefoni leiutaja tegi patukottidele küll karuteene - nüüd ei pea naine kodus istuma ja ootama, et üheskoos restorani minna, vaid saab sul kohe näo täis sõimata, kui tühi kõht tigedaks teeb :)
6 kommentaari:
Mulle Angela tuhk meeldis väga ja Koolmeister samamoodi aga Jah-raamatuga nägin natuke vaeva, sest hoolimata nauditavast sisust käis närvidele Franki laaberdamine ja luuserdamine. Tekkis tahtmine öelda, et kuule mees, katsu nüüd olla kuidagi.
See triloogia on mu lemmik (filmiversioon esimesest raamatust oli puhas õnnetus). Milline stiil ja võrratu tõlge. Kordan, imetlusväärne tõlge!
Tõepoolest väga loomulikult voolav tõlge, mille eest LIA RAJANDI tõesti tunnustamist väärib (hip-hip-hurraa!).
Ma filmi näinud pole... pole kippunud otsima ka, sest kardan, et ei meeldi :) Kunagi vaatan vast siiski ära, aga praegu veel ei raatsi (ja pole just 'näkku roninud' ka see film).
Mina juba Angela tuha juures lugesin ja imestasin, et kuidas nii viletsalt elades on ikkagi võimalik elada! Muidugi, ta on oma välimusele seal nii palju sõnu kulutanud, et kujutasin teda päris elavalt ja õudsena ette. Aga kui ilus tüdruk ta lõpuks omale meheks võttis, siis ei saanud ta ikka väga õudne ka olla ju.
Raamat on hea lugemine, aga ma millegipärast kujutan ette, et ta jutustajana võiks veel parem olla... ehk siis õpetajana näiteks.
McCourt’i raamatut nautisin päris mitu kuud. Ikka paks raamat ka – oma 470 lk! :) McCourt meeldis mulle väga, kui lugesin mõned aastad tagasi tema „Koolmeistrit“. Eks õpetaja teema ole omane ja hea tunda, et see töö pole meelakkumine ei kusagil ega millalgi. Ja ometi on selles mingi võlu.
Selleski raamatus on sama teema tuttavlikult olulisel kohal.
McCourti vahetuses on võlu . Mõte voolab vabalt. Ta ei ahista end otsekõne ega filigraanse lauseehitusega. Aga see ongi mõnus. Tavalised inimesed, tavalised õnned ja ahastused. Ja ta kirjutab ju aina endast. Polegi väljamõeldud tegelasi ja tundub, et ka situatsioonid on kõik tõelised. Ja see iirlaste värk on ka kuidagi omane.
Tekib tunne, et nii võiks ka ise kirjutada. Igal juhul : tahan veel McCourti!Seega on jäänud veel „Angela ruhk“. Leiaks vaid aega!
Leia muidugi - "Angela tuhk" on kindlasti lugemist väärt. Just eile kirjutasin oma isale välja kolme raamatu nimed, mida ta lugeda võiks (kui aega leiab :) ), ja "Jah, on küll" ning "Angela tuhk" olid kaks neist :) (Kolmas oli Sebastian Barry "Salajane käsikiri").
Postita kommentaar