Polegi vaja...

Kuigi täna polegi 14 kraadi külma ja ma ei peakski endale nii hullusti riideid selga toppima nagu eelmises postituses arvasin, pakkus Mees ikkagi, et võib Väikese Tüdruku ise kirikusse viia ja ise seal külmetada :-)

Jee! :-)

Nagu ma rääkinud olen, loetakse meie peres inimese soove 'silmist'. Asi on selles, kas sa tahad tundma õppida oma kaaslast või mitte. Minu Mees on näinud, kuidas ma kardan talviseid õueminekuid ja milliseid riideid ma endale selga ajan ja kuidas ma külmetades tundide kaupa sõna suust ei saa, ja teinekord veel kaks päeva tagantjärele (külma)šokist uimase ja väsinuna voodis olen - minu elu-kaaslane peaks ikka väga väga juhm ja pime olema, kui ta ei taipa, kui raske on mul külma ilmaga õue minna. Nii et soovide silmist lugemine pole mingi müstika vaid hoolimise ja loomuliku intelligentsuse kombinatsioon.

Ja mina tean, et mu Mees teab, mis mulle 'liiga' raske on, ja kui ta viitsib, kui tal on jaksu, pakub ta end ise seda asja ära tegema.

Ja ma tean, et kui ta ei paku, siis tal pole parasjagu jaksu või tuju. Ja loomulikult ma ei solvu selle peale, vaid teen ise. Sest - ma tean, et kui tal oleks jaksu, teeks tema.

Aga kui ma siiski üldse ei taha minna/teha ja ütlen, et kuule, kas sa ise ei läheks/ ise seda asja ise ära ei teeks?, siis tunneb Mees end ahistatuna ja rünnatuna. Sest ta teab, et mina tean, et kui tal oleks jaksu seda teha, oleks ta end ise appi palunud - ta teab, et on juba väljendanud oma vastumeelsust või väsimust ja ta teab, et ma kõnnin tema tunnetest üle.

Sellepärast ma ei palu teda appi.
Ja kui ta saab ja jaksab, siis ta tuleb palumatagi.

Igatahes on mul jube hea meel, et ma ka täna õue minema ei pea - homme korraks peab, aga nii pisikest maad, et jooksen ilma Vanaisa Vanade Püksteta selle maa maha...
Elame veel... :-)