TšÕNGÕZ AJTMATOV "Ja sajandist on pikem päev"

See oli üks äraütlemata kaunis raamatuke, mida lugesin rahulikult ja mõnuga.

Loo keskmes on ühe raudteepunkti elanikud, kelle külake asub keset stepikõrbe ääretuid lagendikke. Suved on palavad, talved kibekülmad, tööd tuleb teha iga ilmaga ja ajuti rohkem, kui külakese kaheksas majas elavad raudteelased seda teha jaksavad.

Sureb külakese hingeline/moraalne tugi - vana raudteelane Kazankap. Teda matusteks ette valmistades ja muistsele hauaplatsile viies mõlgutab elust ja inimestest mõtteid Tormituul Jedigei, kelle Kazankap kunagi ammu Teisest maailmasõjast klohmituna endaga külla kaasa tõi, et nad naisega ei peaks juhutöödest elama ja lageda taeva all oma saatust ootama.

* Kazankap veenis neid lihtsalt koos temaga Boranlõsse sõitma, et seal elada ja tööd teha. On olemas teatud laadi inimesi, kes kohe esimesest tutvumise silmapilgust peale poolehoidu äratavad. Kazankapis ei olnud midagi erilist, otse vastupidi, tema lihtsus ise andis märku inimesest, kelle elutarkuse allikaks on rängad õppetunnid.

Stepielu kirjeldused olid melanhoolsed ja lüürilised - eluolujutukeste kõrval elasid muistsed legendid ja kuulsad kasahhide laulud.

Stepiolud:
* Et mõnes sarõ-özekkide pooljaamas elada, peab inimesel meelekindlust olema, muidu saab ta otsa. Stepp on suur ja lai ja inimene väike. Stepp on osavõtmatu, tal on ükskõik, kas sul on hea või halb, sa pead teda võtma niisugusena, nagu ta on, aga inimesel ei saa olla ükskõik, kuidas ilmaasjad on, ta vaevleb ja piinleb, talle paistab, et kuskil mujal, teiste inimeste seas, oleks tal ehk vedanud ja et siia on ta sattunud vaid saatuse eksituse tõttu... Ja siis kaotabki ta iseenda suure ja armuheitmatu stepi palge ees, tema meelekindlus saab otsa ja ta on tühi nagu Šaimerdeni kolmerattalise mootorratta aku. /.../ Mõned, kes mööda sõites vaguniaknast välja vaatavad, haaravad kahe käega peast kinni: taevane aeg, kuidas inimesed siin ometi elada saavad?! Ümberringi muud ei ole kui stepp ja kaamelid! Aga ometi elatakse, niikaua kui kellelgi kannatust jätkub. Kolm aastat, heal juhul neli paneb inimene vastu, siis on kriips peal: võtab lõpparve ja kaob siit võimalikult kaugele...

* Ükskord tuisu ajal rügasid nad kaks ööpäeva vahetpidamata, et tee umbe ei jääks. Ööseks toodi tuledega vedur, et oleks valgust. Ja lund muudkui tuli ja tuul keerutas. Ühelt poolt said lagedaks, teisel pool hang ees. Külm oli - see pole õige sõnagi, nägu ja käed läksid paiste. Pugesid vedurisse viieks minutiks sooja - ja kühvelda jälle seda neetud sarõ-özekkide lund. Vedur ise oli juba üle rataste lume sees. Kolm uustulnukast töölist läksid tolsamal päeval vastu ööd minema, vandudes sarõ-özekkide elu ropult maapõhja. Ütlesid, et ega me pole arestandid, vanglas kah antakse vähemalt uneaega!

* Maailmas olid olemas ainult need kaks - ääretu laotus ja ääretu stepp. Kaugel eespool sulasid nad heledatena teineteisesse ja sinna ruttaski kiirrong.

* Asi algas sellest, et Kutõbajevid tahtsid lastele nääripuu teha. Aga kust võtta kuuske sarõ-özekkides, seal on lihtsam väljasurnud dinsauruste mune leida.
Haha :)

Inimesed:
* Abutalipi ütlemisi tähele pannes oli Jedigei järeldusele jõudnud, et parim, mis inimene teiste heaks teha võib, on kasvatada oma perekonnas väärt lapsed. Ja mitte kellegi abiga, vaid päevast päeva, samm sammult ennast tervenisti sellele pühendades, alati nii palju kui võimalik, nii kaua kui võimalik nendega koos olles.

* Saabus selline hetk, kui pererahva vastuvõtuaskeldused said läbi, külaliste pinevus lahtus ja võis ruttamata, pisiasjade pärast muretsemata nautida hingele üsna harva osaks langevat lõbu - suhtlemist inimestega, keda sa küll iga päev kohtad ja hästi tunned, kuid ometi uues valguses näed, sest peomeeleolu teeb inimese teiseks.
Tõesti teeb! ja kunagi ma arvasin, et peaks Mehega lausa põhimõtte pärast väljas käima, et teineteist uue pilguga näha, kuid siis ma märkasin, et me saame pidutsemisega suurepäraselt ka omaenda kodus hakkama ja tihti juhtub nii, et oleme mõned päevad vaikselt oma tubades nohistanud ja kui siis peokeseks läheb, lobiseme kasvõi 12 tundi järjest ja hirmus lõbus ja huvitav on :)

Kaamelid, jooksuaeg ja (minu jaoks seni 'müstiline') roheline ila:
* Aasta otsa kogub loom rammu, aasta otsa korjab ja mälub päevast päeva toitu, tema vägevad lõuapärad jahvatavad seda vahetpidamata, tema magu on niimoodi ehitatud, et see esiteks kõik heina ja rohu vastu võtab ja siis jälle mäletsemiseks tagasi annab, ja seda kaamel kogu aeg teebki, ta mäletseb käigu peal ja isegi unes - ikka selle tarvis, et tema küürud jõudu ja rammu koguksid, ja mida vägevamad, turskemad, kõvemad on küürud, mida tihkem on nendes rasv, seda kangem on kaamelitäkk talvisel jooksuajal.


Selle kõige kõrval aga jooksis asjalik kosmoseteema :D. Nimelt uuriti võimalust X planeedilt leitud maavarasid meie armsa Maa jaoks ümber töödelda ja kasutusele võtta. Kosmoses oli jaam Pariteet, kus istusid lähetusel kaks kosmonauti. Nad avastasid kosmosest signaali ja sellele vastates said teada, et on olemas planeet 'Metsarind', mille humanoidsed elanikud teavad maalastest juba ammugi ning soovivad astuda nendega mõlemit rikastavasse kontakti. Tehniliselt on nad meist ees, ning kosmonaudid otsustavad nende planeeti külastada. Kui Pariteet enam raporteid ei saada, saadetakse sinna rahvusvaheline uurimiskomisjon - üks laev startis Nevadast, teine Venemaalt, raamatu raudteejaama lähedusest stepist. Kui komisjon saab teada, kuhu kosmonaudid kadusid, saatsid nad neile sõnumi, et kontakte ei soovita ja ka neid ei taheta tagasi. Kosmosejaam viidi orbiidilt ära, nii et kosmonautide keelitused neid ikka tagasi võtta ja veelkord mõelda suhtlemise üle toredate metsarindlastega, ei jõudnud enam pärale. Autor ütleb, et soovis selle kosmose-teemaga meenutada inimestele potentsiaalse ohu võimalust kogu inimkonna jaoks. Et me ikka hoiaksime üksteist. Burannõi jaama inimesi puudutas see nii palju, et kui nad Kazankapi surnukeha muistsele surnuaiale viia soovisid, oli läbipääs sinna piiratud vinge okastraataiaga - matusepaik jäi kosmodroomi piirkonda ja Kazankap tuli matta mujale steppi.

Autor on ise kirgiis ja oskab kasahhide elu väga usutavalt kirjeldada, põgusalt on juttu isegi muhameedlusest - Kazankapi matusetalituse juures. See, kuidas mehed seisavad, pead longus, pihupesad taeva poole ja räägivad oma ainsa jumaga keset lagedat steppi, lageda taeva all, oli tõesti kaunis ja liigutav.

Hea, hästi kirjutatud ja tõlgitud 'rahulik' raamat.
Tõlkinud Maiga Varik.

Ainult autori järelsõna esimene lause oli jube:
"On tuntud tõde: tööarmastus on inimese väärikuse ilmselgemaid mõõdupuid."
Mina loen ja naudin, aga siis tuleb välja, et ma olen täiega vääritu, võibolla lausa väärakas, ja polnud ehk väärtki seda raamatut lugema või mis?
Meenutan ühe blogiprofiili hobide rubriiki, kus esimesena oli märgitud: "ükskõik mislaadi töö vältimine" - see kõlas palju vahvamalt, hehe :)