Teisipäev, 21. september 2010

Asotsialiseerumislainel

Olen mitu päeva, peaaegu terve nädala olnud kuidagi endale keskendunum ja vähem hajali. Hull lugu küll, kuid hirmus mõnus on. Kui keegi suudab hulluks minemata elada aasta aega tühjas valges kuubikus, siis mina, ilmselt.

*
Eile saabus Väike Tüdruk poole kahe ajal õhinaga koju, kuigi pidin temaga alles poole viie paiku Auras kohtuma. Lootusrikkalt vaatas ta minu poole ja küsis, kas ta saaks basseinist vabastuse.
"Oot, oot, mis vabastuse?" imestasin mina.
Tema seletab rõõmsalt, täis usku, et M-A, kes ka basseinis kogu aeg nutab, läks koju vabastust saama. Mina ütlen imestunult ja külmalt: "Ei!!! Pole ühtegi põhjust, miks sa peaksid ujumistundidest vabastuse saama... Ujumistunnid on ette nähtud ja nagu teistegi tundide puhul, saad sa vabastuse ainult siis, kui sa oled haige."

Väga õudne on vaadata, kuidas laps on lootustest pinevil, elevil, silmad pärani - ja siis murdub nutma...

No minu süda sellele pildile vastu ei pidanud. Enne kui ma midagi mõelda jõudsin, kuulsin end ütlemas: "Ainult see üks kord võid sa koju jääda, teha poppi emme teadmisel ja loal. Edaspidi - kui nutad, siis lähed nuttes, aga lähed."

Hoidsin teda natuke aega süles, ja eks tal läks varsti tuju taas heaks...

Pole kerge alati õigeid otsuseid teha. Teed mingi otsuse ja lepid tagajärgedega. Ongi kõik.

*
Kuna ujumine jäi ära, siis et midagigi tervislikku teha, viisin ta jalutama. Käisime parditiigi juures vaatamas, kas parte on. Oli, väga palju... Tegime plaani täna koos saiaga tagasi tulla.

*
Täna viilin mina lapsevanemate koosolekult. Ma kolm nädalat tagasi alles käisin ühel! Ja mina olen niikuinii alati nõus kõige sellega, mida häälekam enamus otsustab, olen ma kohal või pole.

Ja pärast lõunasööki käisimegi parte toitmas :)
Armas taevas, küll neid oli ikka palju ja küll nad olid aplad! Lõpuks sõid isegi käest. Eelmine pala pole veel allagi neelatud, paistab noka vahelt välja, aga ikka tuleb järgmise järele tormata! Ja kuidas nad veel üksteist kannikast näpistama sööstavad... :D
See kõik oli nii tore, et otsustasime iga päev seal käima hakata, kuni pardid veel kohal on.

Niikuinii kõpitsesin hiljuti oma päevaplaanist Interneti-aega tublisti vähemaks, just eelkõige selleks, et saaks iga päev õues käia. Nüüd panen arvuti alati käima alles õhtupoolikul ja päevad on palju rahulikumad ja ise olen selle tõttu tugevam kuidagi, ei rabise laiali. Väikese Tüdruku jaoks on enne tuttu minekut nüüd ka terve tund - ta ise otsustab, kas loeme, räägime, või ma tõlgin talle filmi... saab ka mitut asja teha, see on ju tema tund. Aga tema lemmik-ettevõtmine on ikkagi rääkimine, kuigi me teeme seda ju ka lõunasöögi valmistamise ja söömise ajal, õues käimise ajal ja natuke alati ka õppimise ajal ja...

Aina räägime, kuigi ka elada oleks vaja osata... :)
(Räägid armastusest terve eluaja,
aina räägid, ent ka elada on vaja...
Doris Kareva, võibolla vigaselt tsiteeritud, aga umbes nii...)

2 kommentaari:

Sinitihane ütles ...

Aga miks lapsed basseinis nutavad? Kas siis treenerid on kurjad v6i on neil muidu hirm?

Ise suure veearmastajana lihtsalt küsin.

karikate emand ütles ...

Kaks nututoru nüüd ongi järel ja üks neist on Väike Tüdruk. Kui ma lapsel järel käisin täna, siis tahtsid teised lapsed mulle üksteise võidu rääkida, kuidas see Väike Tüdruk seal siis ikkagi nuttis :D

Teine laps vist lihtsalt kardab, aga Väikese Tüdruku puhul võib olla, et ta on lihtsalt nördinud, et ta peab tegema midagi, mis talle ei meeldi. M-A ema võtabki vist pojale vabastuse... Mina tahan, et ta ikka edasi käiks. Midagi päris üleloomulikku neilt seal ei nõuta - siiski on minu meelest natuke liig nõuda, et ujuda mitte oskav laps hüppaks puki pealt üle-pea-vette peakat. Aga kuna on lapsi, kes seda teevad, siis... pole vist hullu!

Kulub ära mõnes asjas ka viimane olla. Keegi peab ju alati olema :)