PIRET BRISTOL "Usuvaenlane"

Heh, ma ei teagi, kas Piret Bristol kirjutab hästi või halvasti - ma ei saa tema stiili arvustada, kuna mulle lihtsalt nii üleloomulikult meeldib tema raamatute maailm. Igas raamatus siiberdab ringi mingi napakate äbarike kari - minu jaoks täiesti vastupandamatu :D

Peategelane on tema raamatutes nagu mingi sorakas, märg, katkutud vares, kes lihtsalt selle pärast lõdisedes ringi tuiab ja teiste omasugustega tülitseb, et midagi targemat ka teha pole. Võibolla on jutt veidi segane mõnes kohas... kuid segase inimese jutt võibki segane olla, loogiš! Mõnel pool lonkab ka... süntaks(?), aga pole hullu.

Raha on tähtis, sest seda pole. Asjade-raamatutega sama lugu. Ta ei kilka siiski tänulikult, kui saab suitsu või õlut, vaid asub nohistades 'tarbima'.

Suhetes meestega puudub vastastikune lugupidamine ja armastus. Valed tulevad kergelt ja see on isegi naljakas. Pidepunktid puuduvad, vale ei tee ebakindlust suuremaks. Üksteist kasutatakse ära ja valvatakse, et teine 'rohkem' ei saaks. Tõeliselt naljakas oli koht, kus mees ja naine tellivad samasuguse prae ja mees nendib, et naisele toodu on 'muidugi' suurem. "Vahetame ära!" pakub naine, aga kui mees käe sirutab, ütleb ta, et tegi vaid nalja. Suurt praadi ta ära süüa ei jõuagi ja laseb pool sellest tagasi viia. :D Ahh, armastus.... :P

Peategelase 'seltsimehi' ei saa absoluutselt usaldada, samuti teda ennast. Ta valetab, siis ütleb, et tegi nalja, aga ega teda väga ei huvita, kumba uskuma jäädakse - kas tema valet, või jutu valeks tunnistamist. Sageli ta valetab, teades väga hästi, et teine teab, et ta valetab. Näiteks kinnitab ta, et ta viina ei joo, aga kõik juba ammu teavad, et joob ikka küll... Nii et tegemist on pigem antikangelannaga.

* Alati tuleb niisugusel puhul juua, kui jutt ei lähe ja lagedale ilmuvad ootamatused. Kui teine hakkab imelikult käituma, siis tuleb juua. Küll see annab seletust.

* Miski hakkas mind väsitama. Võib-olla tõsiasi, et minust ei sõltugi midagi, mu käitumisest ei sõltu midagi, olgu ma halb või hea, pugegu nahast välja või jätku kõik sinnapaika. Miski ei määra enam midagi. Võin sama hästi teha või tegemata jätta - kumbki ei muuda asjaolusid.
Nojaa... Kui teine saab aru, et sa ei tee armastusest vaid püüad... et tema oleks ka sinu vastu parem... siis pole ime, kui su pingutusi ei hinnata. Kui sa pingutad ilma sisima sooviga, ainult tingimuste paranemist silmas pidades, siis näitab see, et oled loobunud lootmast, et See armastus annab tiivad ja asud teadlikult rassima. Jah, millegipärast sellistest pingutustest pole suhte parandamise juures kasu midagi...

Välismaal:
* Olin lummatud linna suurusest ja valgusest. Näis, et sellises kohas saavad juhtuda ainult globaalsed sündmused. Inimesi ei paistnud see iseäralik linn märkavat. Hooned seisid omaette ja inimesed tundusid nende kõrval üpris pisikesed. Linn justkui valmistus kohtumiseks millegagi, mis on inimestest suurem, ega puutu üldse neisse. See linn oleks Kafkale meeldinud.
Mulle ka :)
Linn nagu pompoosne monument...

* Iseendale vastik olles ei teinud ma midagi, sest ükskõik, mida oleksin teinud, oleks see mind enda silmis veel vastikumaks muutnud.
Väga tuttav tunne kaugemast ajast... Aga ometi lisandus sellele mingi sisim sundus midagi teha, midagi siiski muuta lootuses, et muutus on 'paremale poole'. Samas, kui selget arusaamist pole, või võistlevad vasandlikud tungid (üksildus vs halb seltskond), siis väikesed valikud ei muuda suurt midagi ja ängistus jääb ikka alles.

* "Lähme istume kusagil," ja see ei olnud halb mõte, kuid millegipärast tundusid kõik ettepanekud vastuvõetamatud.
Loomulikult läksin kaasa, kuid isiklik arvamus oli nagu alati mulle näkku kirjutatud.
:D
Jälle väga tuttav lugu. Mõnikord pole päris selge, miks mingi inimene meile ei meeldi. Ta nagu ei teegi midagi valesti, aga ikka vahid teda kogu aeg vingus näoga. Ja siis mõtled, et tema pole süüdi ja sa oled ise viripott ja pead ennast parandama... ja tema on muidugi nõus, aga... tegelikult pole teha muud, kui uus Inimene otsida - kes, jah, võib samamoodi teadmata põhjusel vastumeelne olla.

Kõnelus taksojuhiga:
* "Mida teie minu olukorras teeksite?" küsisin. "Kui peate minema ja ikkagi head nägu tegema: kas pole vastik? Midagi täiesti košmaarset ju? Püüda sellisel õhtul teha naeratavat nägu on muidugi võimalik ja küllap teengi, aga samas on nii, et kui naeratad alguses, siis järjest hullemaks need asjad lähevad, mille juures sa pead naeratama. - Kunagi ma armastasin seda inimest.
Jäme kiri minu poolt. Ja siin jälle midagi, mis mulle omal ajal meeletult peamurdmist põhjustas. Kui ma saan aru, et ma virisen ilma asjata, siis peaksin ma püüdma ju oma vingumist maha suruda ja ehk isegi veidi entusiasmi ja lahkust (teeselda!) üles näidata. Sest pole ju teise inimese süü, et ma vingats olen. Paraku, kui mulle lihtsalt ei meeldi teise inimese valikud või mingi mõttemall või eluviis vms, siis pole lootust asjade paranemisele ja tuleks lahkuda. Kuid naljakas on see, et need inimesed, kellega ma vingunud olen, on minu eemaletõmbumisotsusele reageerinud kui minu järjekordsele virinale. Paistab, et nende jaoks ongi loomulik, kuigi pahandav, et nende kallal noritakse kogu aeg, ja nemad küll ei näe põhjust suhtlemisest loobumiseks. Ja kui sa oled üksildane, siis mõtled, et asi on sinus ja pole võimalik leida kedagi, kes lihtsalt on meeldiv, nagu ta on... mõtled, et küllap sa viriseks kõigiga. Ja siis tundub suhtest loobumine ja uue suhte 'soetamine' mõttetu ju...

* Ja minu kohutav huvitatus rahast; niisugune kirg, et ma ei saa tumedaid prille eest võtta.
Kohutavalt naljakas liialdus minu meelest :), nagu luulerida...

* Enne, kui ma pole välja mõelnud kõiki järgmisi samme pärast voodist tõusmist, ei saa ma ju ärgata.
Tajusin jahenemist, suutmata seda peatada. Millestki ei saanud rääkida. Kõik tuli liiga lähedale. Iga katse juttu alustada näis lõppevat nutuga. Läksin endast välja nagu laps, keda keegi tõsiselt ei võta. Vaeva näha, et ta seda ei märkaks, ometi natuke tuli - sellises olukorras on parem jätta tegemata kõik ülearused liigutused, et säästa jõudu ja mitte ennast reeta.
Ilmselt paljudele tuttav 'retsept' ebakindlas olukorras kasutamiseks...

* Mul ei olnud selgeid kavatsusi, kuigi olin nädal aega oodanud oma seisukohta.
Tobe lugu tõesti. Mõtled talitada kõhutunde järgi, aga kõht ei tunne midagi; mõtled teha nii nagu süda ütleb, aga süda ei ütle midagi. Ootad ja ootad, muutud järjest kannatamatumaks, midagi tuleks ju ära otsustada. Lõpuks valid huupi ja see on alati vale.

* Jäi mulje, et ta mõtted on mujal ning iga tegevus on mõeldud varjama mingit tõelist, tähtsamat eesmärki.
Kui mu elu on kiire, siis on mul kogu aeg selline tunne - et ma teen parasjagu midagi ebaolulist, oluline on ... kusagil ... ma ei tea, mida ma pean tegema. Kui ma hakkan midagi muud tegema, igaks juhuks, et äkki see on siis oluline, ei kao see tunne ära. Lõpuks ma ei tea enam, kes ma olen ja mida ma tegema pean; lihtsam oleks igaks juhuks ära surra, et ei tuleks parandamatuid vigu.

* Minu tunded olid nii sügavale seifi topitud, et ma ise ka ei mäletanud koodi, millega need sealt kätte saada. Sain sündmuste arenguid aeglustada, aga mitte kuigivõrd pidurdada.

* Ta jättis ta maha absurdsel moel, võttes endale uue tüdruku suitsukatteks. Et jääks mulje, et ta on tüdrukuga koos, mida ta tegelikult ei olnud. Skeem oli mulle hästi tuttav, sest olin seda ka ise vahel kasutanud. See on päris toimiv võimalus kurnavatest suhetest lahti saamiseks.
Tjah, mina olen seda ka pea alati kasutanud :(
Sest kuni kedagi teist silmapiiril pole, olen ma alati kuidagi hätta jäänud selle maharaputamise protseduuriga. Aga kui sa hakkad juba veidi võõrandunud, kuid ikka veel mingeid lootusi hellitavale noormehele kellestki teisest rääkima, siis laob ta oma viimased trumbid välja ja teeb oma viimased stseenid ruttu ära ja kaob siis. Paraku tuleb siis natuke hiljem selle 'uue huviga' samamoodi teha.

Uhh, kui hea, et see kaaslase otsimise aeg mul möödas on... :(
Sai ikka kõvasti ärbeldud ja vigisetud...
Noh, kui ma ka hommepäev leseks peaks jääma vms, siis ma tõesti uut suhet ei taha. Niikuinii hakkaks ma 'uusi' Mehega võrdlema ja see oleks nende suhtes inetu, kuna muidugi pole nad kaugeltki sellised :) Keegi pole. Kui eelmisi suhteid on mul võimalik kõrvutada - et see sujus paremini, see halvemini jms, siis Mees sinna ritta ei sobi. See on nagu tooreste juurviljade võrdlemine tordiga - esimesed on omapärased ja nii iseäraliku maitsega, et sööks neid vaid näljaga - teine on külluslikult kõhtutäitev, valmis, rammus, ihaldusväärne iga kandi pealt vaadatuna...
:D

* Inimese pult on mobiiltelefon. Puldi abil saab teda suunata ja saata midagi tegema. Kui juba inimestele pannakse kaasa juhtimispult, siis on tõesti vaid aja küsimus, kes ja mismoodi võtab nõuks neid juhtida.
Valik saab olema stiihiline ja vaba igasugusest õiglusest.
Nii kui ma seda lugesin, tundsin jubedat soovi mobiil välja lülitada. Mobiilihelin tähendab pea alati mingit jama... ja Mees võib mulle ju lapse moblale helistada.
Aga ma veel hoian end tagasi...

* Esimene pilk magamisasemele oli automaatne, harjumuslik - alateadlikult võisin tahta kontrollida, kas voodi on segamini, üles tegemata nagu alati. Voodi näitab kõige paremini, kuidas korteri omanik elab - voodi ja külmkapp, söömine ja magamine.
Mh, mine tea, võibolla tõesti. Sellest on vist küll paarkümmend aastat või rohkem veel, mil mul on jäänud voodi tegemata, kui ise üles olen tõusnud... Samas ei pruugi ma üldse üles tõusta - näiteks eile lugesin terve päeva voodis, käisin ainult süüa tegemas ja söömas. Ka praegu olen tudumaikas ja teki all... Tõusen kell 12:30 :)

Ja toit. Selle asjaga olen alati ülimalt kokkuhoidlik olnud. Mehe jaoks on liha liiga pekine - olgu siis, lõikan peki endale. Hiinakapsas näeb närtsinud välja - noh, segan sinna juurde hapukoort ja natuke mädarõigast (äkki on pahaks ka läinud!, ei taha ju paha maitset, irw) ja söön ära. Üldse, sageli teen mingi korraliku söögi aga ise söön varasemast ülejäänud vana suppi või midagi, millest kõigile ei jätku.
Keskkooli ajal jäi mul pool leiba jõuluvaheajal internaati. Tulin tagasi, nuuskisin leiba ja leidsin, et käib küll. Üldiselt tössivajunud ja plekilisi puuvilju ma siiski ei söö... Aga üldiselt mulle kehvikuelu ilmselt täiega sobib :D Nagu ühes lastejutus, kus Hans Ihnus pekikamaraga hallitanud leivatükki hõõrus, ja rõõmustas, et see kamar kärab leivamäärdena veel pool aastat.

* Ma ei ole seigeldes siiras.
Olen hoopis lõbuhimuline. Maksimaalselt ebasiiras.
Tõeline jõud on oma impulssidele järele anda.
Esimesele.
Noh, see jutt saab tulla vaid inimese suust, kes ennast ei armasta, kel pole midagi hoida...

* Paistsin endale ääretult rumalana, sest olin lausa haige sellest elust, kuigi võib-olla mitte nii füüsiliselt kui hingeliselt - alalisest unisusest, rahapuudusest või lihtsalt külmast.
Millegipärast olen alati arvanud, et selline saab olema minu elu. Siiamaani olen täitsa kindel, et nii see läheb, lõpuks, nii või teisiti.

* Kohal püsima sundis mind rumal lootus, et päev muutub vähehaaval paremaks. Terve õhtu oli mu pea magamatusest või ülepingest valutanud. Peavalu ei olnud tavaline, pigem migreen, mis on mul paar korda aasta jooksul. Õllega polnud seda mõtet ravida, kuid olin võtnud nii rohtu kui joonud paar õlut, lüües mõttes käega kõigile mõistlikele tegudele, sest olukord oli kasvanud üle mõistusega hoomatavate piiride.

*Kes kooli ei lõpeta, ei saa ka tunnistust; kes diplomit ei saa, ei saa tööd, millest järeldub, et tal ei ole raha ning "Sa ei tee mitte midagi," tuli mulle meelde Marvise süüdistus.
Täpselt nii oligi. Ma ei teinud mitte midagi.

* Tahan teada, mida ma pean jooma, et olla inimene.

* Aeg oli täis saanud ja enam ei olnud midagi oodata. Lõpp oli silmaga näha. Ükski toit sisse ei läinud, ükski liigutus ei olnud enam võimalik.

* Mida kauem üliõpilane vaikis, seda tühisemana hakkasin ennast tundma. Minus ei olnud veel midagi tähelepanuväärset, aga mulle tundus, et peaks olema. Selleks, et keegi saaks minust hoolida, peaks minus olema midagi erilist. Mida ei olnud. Olin täielik õnnetusehunnik ega läinud kellelegi korda - polnud mõtet seda varjata, see paistis niigi välja. Kohvikus sain aru, et seegi poiss ei hooli - olin tema suhteeksperiment /.../.

Raamat sorgus kaltsukubudele, kes pole väsinud ootamast ja imestamast.
Nagu mina :)