Kui keegi perekonnas äkitselt sureb, siis tavaliselt ülejäänud on kole ehmunud. Nad mõtlevad, mis kõik ütlemata jäi... tavaliselt: "Ma armastan sind!"
Või siis, kui keegi satub surma-suhu, taipavad lähedased esimest korda (vähemalt ilu- ja ajakirjanduse juttudes), et surra on võimalik, et kedagi niimoodi kaotada on võimalik.
Ja see on nii jube.
Aga põhimõtteliselt, teoreetiliselt, on võimalik, et läheb ka teisiti. Et kui keegi ootamatult sureb või kriitilises seisus haiglasse satub, ja lähedased üksteist toetama ja lohutama tõttavad, selgub, et keegi polegi eriti kurb. Et nad tulidki üksteist toetama, mitte haige voodi ees palvetama.
Eks see ole veel jubedam?!
Ja siis kui see inimene toibub, siis tema arvab ikka, et nüüd on lähedased mõistnud tema kaotamise võimalust ja tõttavad talle armastust jagama, sest nii see käib (aja- ja ilukirjanduses vähemalt). Tullakse ikka, naeratatakse ja ollakse kenad, aga keegi ei kipu teda armastusega üle kallama. Ja vaene surma-suust-pääsenu ei jaga üldse, mis toimub. Tema ootab ja annab muudkui mõista, et armastuseavaldused on teretulnud. Pärast viisakat külastusaega aga sugulased lahkuvad. Keegi ei avalda kahetsust, keegi ei tunnista, et on teda liiga vähe hinnata osanud...
Arusaamatus!
Pettumus.
Arusaamatus...
***
Pildil on Väikese Tüdruku emadepäevakingitused: paberist roos, rebimistehnikas lumikelluke (need on mu kaks lemmiklille :)) ja südamega kaart.
2 kommentaari:
Jälle tuttav teema,sest mina olen see inimene,kes ei tundnud kahetsust ...ega tunne seda kunagi!...Olles 8 aastat oma elust k o h u t a v a s seisus seoses ahistaja-psühhopaadiga...
Nii peabki! Ei mingit kahetsust sellistel puhkudel.
Postita kommentaar