orkaani südames on vaikus

Jälle nädalake möödas...

2012-01-28T09:39:00.002+02:00

Olen ka selle nädala rõõmsasti tööl müdistanud.

Esmaspäevast kolmapäevani õpetasin välja uusi tüdrukuid :)
Nii et varsti peaks mul jälle vähem vahetusi olema :)

Olen end alati äärmiselt eraklikuks inimeseks pidanud, kes näost-näkku suhtlemist praktiliselt ei vajagi - vähemalt pole gaziljon aastat juhtunud, et ma seltskonna järele igatsenud oleksin, seltskond tuleb nagunii, ole ainult mees ja võta vastu ;)
Niisiis olen lausa rabatud sellest, kuidas ma klientidega suhtlemist naudin ja kui armsad ja toredad nad mulle tunduvad. Isegi üks noormees, kes on paar korda käinud ja kaks-kolm tundi oma veidrast armusuhtest rääkinud, pole tüütuks muutunud. Huvitaval kombel on päris mitu meesterahvast mulle oma suhtest pikalt rääkinud. Kuulan ja arutlen hea meelega - elud on kummalised. Samamoodi on põnev olnud kuulata uute tüdrukute jutte: ühe peres on 7 last, teine abiellus 15 aastaselt, kolmas tuli just Austraaliast.

Austraaliast rääkides - möödunud nädala jooksul on sealtkandist Eestimaale kablutanud nii minu Õeke kui ka Vennake koos oma lapseootel pruudiga. Mõelge - Austraalia suvest otse praegusesse talve sukelduda!!! Vend tegelikult küll kolas viimased paar kuud Malaisias ja Tais ja sealkandis ringi...
Esialgu pesitsevad nad kõik Isa juures Maal ja aklimatiseeruvad.
Õde tuleb varsti vast mulle nädalaks külla, vend aga seab oma elu pikemalt sisse, soetab auto jne, enne kui tuuritama tuleb.

Nii et elu on kiire ja kirju :)

Pilt izismile.com'ist.

Komplimendid

2012-01-19T15:50:00.003+02:00

Mulle hakkab tunduma, et iga naine võiks mingi aja oma elust kohvikus töötada.
Nii palju komplimente pole ma elu sees saanud kui seal.
Komplimente tehakse nii välimuse (kas ma töötasin enne modellina, irw) kui ka iseloomu kohta (armsake, nii siiras, meeldiv inimene). Mu loomust kommenteerivad eelkõige hommikused peaparandajad, kellega ma juttu ajan, kui muud rahvast pole.
Ja kui ka komplimente ei tehta, suheldakse nii muhedal moel, et muigan veel pool tundi takkapiha.

Aga üks tüdruk on meil ikka veel puudu, mis tähendab, et 'keskmiselt kolmest seitsmetunnisest vahetusest nädalas' võin ma vaid und näha, tööd on ikka rohkem ja jaksu mõnede teiste mulle oluliste asjade jaoks jääb väheks.

Õnneks on vähemalt Väike Tüdruk nüüdseks terve ja rõõmus.

Kõik pildid izismile.com'ist.

Elu näitas okkaid

2012-01-08T20:07:00.009+02:00

Kombekohaselt võtsime meiegi jõulukaunistused kolmekuningapäeval maha... kuigi... võibolla ma kougin need elektriküünlad jälle välja tagasi ja hakkan neid öölambina kasutama :) - need olid nii kenad ja meeleolukad.

Kuusk pillas paljaksröövimise käigus kõvasti okkaid...

Väike Tüdruk oli okkasajust elevil ja kaapis neist toreda rohelise saarekese; mäletan, et ka mina olin lapsena vaimustuses okkahunnikust, mis kuusest põrandale maha jäi ning üritasin mingit osa nukunõudesse peita - veel suvel sai nendega suppi mängida :)

Saareke aga kadus, kui Mees kuuse välja lohistas, sest okkaid sai kõikjale nõnna pailu...

Elutoa-esiku-nurk:

Kuuse ase:

Ehtsa kuuse tuppatoomine on ikka kahtlane luksus :)
Kühvli, harja ja tolmu-ime abiga on see kõik küll täiesti koristatav, aga... kuidagi kahju hakkab.
Parem vast ikka võtta kõrge ja lopsakas kunst-kuusk - jääb kõigile elu-vaim sisse.

Elust rääkides - üks Väikese Tüdruku poolt kruusi pandud oksakestest hakkas helerohelisi võrseid ajama...

... tema jätsime me tuppa alles.

Aga kassikesega sai küll palju nalja. Nimelt oli ta meie kuusest vägagi lummatud ja kükitas igal võimalusel kuuse varjus. Ja võngutas saba, sest seda ta teeb meil igas tujus olles, kui ta just sügavalt ei maga. Ja eks ta võngutas endale niimoodi okkaid karvade vahele, nii et kui ta ükskord kuuse alt ära tuli ja kusagil mujal pai sai, siis pudenes iga paiga tal paar kasukas peidus olnud okast seljast :D
Minu ukse taga on üks nurgake, kus Tiiger istuda tavatseb. Kogu jõuluaja oli seal ka okka-hunnik :p

...

Aga need pildid on kõik kolmekuningapäevast - täna on olnud täiesti päikeseline päev.
Väike Tüdruk on suurema osa ajast mul süles istunud.
Vahepeal istusime ka vannitoas (mina põrandal, tema vannis) ja sõime kreekereid: mustade oliivide & oregaanoga ning tomati ja basiilikuga, nämma!
Nii et me oleme ära leppinud. Ma arvasin, et ta ei annagi mulle andeks, et ma ta maha jätsin ja tööle läksin ja sellest see kopsupõletik ja Kõik Mumuu.
Aga me vist ikka armastame jälle üksteist, kaksteist... :)

Viimane pilt izismile'st

Keskmest väljas

2012-01-08T12:35:00.004+02:00

Meil üks näitsik jäi pikka aastavahetust pidama ja olen pidanud teda asendades esmaspäevast reedeni tööl olema - mõelda, kui hirmus! :D

Huvitav, kas minu mõistus iial hakkab võtma, kuidas tööl käivad naised suudavad meeles pidada, millal lapsele on uusi vihikuid vaja, toiduraha maksta, suhkrut osta, mis korterinurkadest musta pesu kokku otsida, millist majapidamistööd on esmalt vaja teha, ja et kõik vajalik oleks järgmiseks kolmeks söögikorraks koju ostetud ja rahvas välja õpetatud, kuidas mingit pooltoodet endale valmistada. Tuleb meeles pidada meenutada teistele, millal võtta tablette ja et makaronid peavad kaane alla jääma, mitte õhu kätte kuivama.

Et mitte hulluks minna, jäävad eluliselt mitte tähtsad asjad tegemata. Pea-asi on lapsele tabletid anda, teda puhta pesu ja muude asjadega varustada ja... toiduga on juba nii, et kui pole ja ei oska välja mõelda midagi, mida tahaks ja osta jaksaks, siis palun närige sepikut ja lürpige teed peale. Kui kellelgi oli meeles suhkrut osta, siis magusat.

Ma saan veel töö juures ka pea iga päev midagi uut teada. Asju, mida olen seni tegemata jätnud või teen valesti, või mida mulle on konkreetselt valesti õpetatud, ehk ka teised töötajad teevad valesti. Kui kaugem ülemus käis kohal, proovis ta just sellist asja, mille valmistamist oli mulle õpetatud valesti. Ta ei öelnud midagi, alles mõni päev hiljem viibis teine ülemus juhuslikult juures, kui ma seda toitu kliendile tegin ja ütles, et nii see ei käi. Olen mitu nädalt valesti teinud, brrrr.

...

Väikese Tüdruku köha kujunes kopsupõletikuks. Pärast seda, kui tal 30ndal detsil 40 kraadi palavikku oli, tundis ta end paar päeva paremini. Aga kui ma esmaspäeval (2. jaanuaril) töölt tulin, siis nägin, et ta oli jälle 'viletsa välimusega' - kraadisin, ja oli 38,4. Eks ma siis järgmisel hommikul helistasin arstile. Sain kohe hooga pragada, et kus ma varem olin. Õnneks aga sain ka arstiaja kohe samale päevale, kui registreeritud vastuvõtt oli läbi - olen nii tänulik! Kuna mina olin tööl, käis arsti juures Mees. Röntgenis selgus, et ongi kopsupõletik.

Sel ajal oli Väike Tüdruk ka väga väsinud, vaikne, hapu, ja hoidis omaette - ei tahtnud üldse suhelda, vihastus, kui tema tuppa läksin. Minu jaoks oli see nii hirmutav, et kippusin suvalistes kohtades nutma hakkama - bussipeatustes, arsti-järjekordades (käisin neil päevil enda tervisetõendit ajamas), solaariumikabiinis, töö juures WCs... Täielik põrgu!
Praegu ma küll ei viibi toredas 'orkaanisüdame vaikuses', vaid tunnen, et keerlen abitult, saamata aru, kus on all ja kus ülal. Seda tunnet olen ma tundnud, kartnud ja vältida üritanud.

2012

2012-01-01T00:10:00.001+02:00

Naudinguterohket ja rõõmurikast uut aastat, kullakesed!!! ;-)

Pilt: izismile.com

Hello Kitty

2011-12-30T20:01:00.008+02:00

Oleme Mehega mõlemad mitu päeva poodidest salatikorvikesi otsinud, sest Väike Tüdruk lubas esimest korda kartulisalatit süüa - tingimusel, et see on korvikestes. Seni pole ta ühtegi majoneesi või hapukoorega tehtud salatit söönud. Salatid on koledad, plötsud - nagu soustidki. Aga plöts piruka sees on söödav, see on struktureeritum, kammitsetum, hoomatavam. Samuti siis korvi pandud salat, eks.

Ja me pole leidnud muid kui magusaid korvikesi, oleme tädidelt küsinud ja puha...

Aga pole hullu - Väike Tüdruk on haige ja poleks ilmselt koos korviga ka söönud.
Täna sõi ta kaks Hello Kitty kohukest (neil on sõrmused ka kaasas, mina saan omale need sõrmused, mida on topelt! Yay!) ja ühe tibatillu mandariini...

Palavikku oli täna õhtul 40 kraadi.

Need kolm on minu omad...

Izismile kiisu-armastajad... ;)

Muide, mina olen nende jõuludega oma kaks kilo ilusasti juurde võtnud, nagu on iga tubli eestlase kohus :)
Kaalun nüüd peaaegu 44 kilo.
**

Oot! /jookseb igaks juhuks kaalule.../***

**

Häh!
42,6 kilo!
Bffff!
Ei viitsi imestada enam, lähen söön parem veel mõne piparkoogimaja, irw...

Ideid izismile.com'ist :)...

2in1: kohv ja kook ühes

'šašlõkk'

Pikad pühad

2011-12-27T21:22:00.014+02:00

Ikka veel pühitsen: söön hapukapsast, imetlen kirjumirjusid elektriküünlaid kuusel ja vaatan telekat.

Hapukapsast keedan suhkruga, ilma peki või köömneteta. Kõlab imelikult, aga maitseb hästi.

Meil polnud varasemast ajast olemas ühtegi kuuse-ehet, sest kuuske me varem toonud pole. Nüüd ostsime ja ikka lustiga, igasuguseid tobedaid kujukesi :)

Kuuse tõi Mees täitsa üksi. Kassike on puusse armunud ja ei lahku selle varju alt...

Meie peres pani päkapikk jõuluööl kingid kuuse alla ja esimese jõulupüha hommikul saime need kätte. Kuna kõik meie peres tahavad omale üllatuste asemel oma lemmikasju, siis üllatusi väga palju polnud. Siiski suutsin ka paar meeldivat üllatust teha Väikesele Tüdrukule :)
Eriti meeldisid talle roosad saabas-sussid:

Ma muretsesin, et need on rohkem minu-stiili papud :D... ja Väike Tüdruk vaataski neid alguses suht jahmunult... :D... aga kui oli paar tundi jalas kandnud, siis muutus rõõmsaks ja käis mulle neid kogu aeg näitamas ja mind tänamas :)))

Aga mulle meeldisid kõige rohkem seebist roosid. Ise kaevasin ja tassisin :)
(Pildil on kaks nupsukest juba 'ära kasutatud').

Imeliseks üllatuseks oli ka see, et viimasel koolipäeval sai Väike Tüdruk jõulukingituse ka kahelt sõbralt - üks poiss (Väikese Tüdruku lemmik-poiss), teine tüdruk. Oh, kuidas ma imetlen emmesid, kes jaksavad oma pere, sugulaste ja tuttavate kõrval meeles pidada seda, et ka lapse sõbra-suhted väärivad hoidmist... Mina selliste emmede hulka ei kuulu. Kuid kuna mulle meenus, et need lapsed tegid Väikesele Tüdrukule kingi ka Valentinipäeval, siis panin oma järgmise aasta kalendermärkmiku veebruarikuu algusesse kirja, et Väike Tüdruk neid nüüd vähemalt Valentinipäeval meeldivalt üllataks... :)

Jõulud on minu meelest lastele...
... ja sel aastal otsustasin mina olla meie pere kõige suurem laps :)
Mulle meeldis! :)

Võibolla poleks nii tore olnud, kui ma igal aastal jõule oleksin tähistanud, aga üle 10 aasta seda kord jälle teha oli imetore :)

Võibolla oli asi selles, et ma ei püüdnud nii väga oma peret kaasata ja tegin kõik algusest peale endale mõeldes. Polnud hullu, et Väike Tüdruk ei tahtnud süüa hapukapsaga praadi, vaadata minuga telekast tobelapsikuid jõulufilme ja mängida lauamänge (kusjuures Mees küll tahtis :D, Väike Tüdruk oli ainuke 'Väike Pidur'). Mina tegin ettepanekud, kuid olin suure rõõmuga valmis kõike ka üksi tegema.

Siiski meeldib mulle pühade mittetähistamise juures üks asi väga - et oma seedesüsteemi tuksi ei keerata. Nüüd ei suuda ma öö läbi magada ka, ilma vahepeal üles tõusmata ja natuke söömata... See on lihtsalt us-ku-ma-tu, millistes kogustes süüa ma naha vahele keerama õppisin... Ja veel magusat ka! Poolteist kuud tagasi polnud mul mingit magusaisu ja pakutud šokolaadikommi ärasöömiseks pidin end natuke koguma, et suuta see maksahaagina mõjuv rasva ja suhkrukäkk alla klõnksatada...

Pildil kaks ja pool 'vorsti' 'kirjut koera'...

Väike Tüdruk aga jäi alles nüüd, kui kõik esinemised ja jõuluüritused koolis ja jõuluõhtu ja kingihommik kodus olid korralikult ära tahistatud, 'korralikult' haigeks. Kuigi seda, et ta 'kohe-kohe' jääb haigeks, nägin mina juba 2 nädalat tagasi, aga siis ta võttis ennast päevaks kokku: köhis öö läbi ja päeval ei köksugi; tõusis erksalt, silkas päev läbi rõõmsalt ringi ja õhtul hakkas ära vajuma... kuni siis eilseni, mil köha hakkas ulatuma ka päeva ja tõusis 39-kraadine palavik.
Loen talle jälle "Krabatit" - see meeldib talle :)
Ta ise loeb "Kunksmoori", see on koolikohustus - aga meeldib ka! :)

Jeesukese sünnist meie peres just juttu polnud... aga... love is in the air :)

Need jõulud olid erilised, sest need olid - ja mulle meeldis :) Ei tea, kas ma järgmisel aastal tahan seda korrata, aga sel aastal oli kohe selline tuju... :)

18. detsember 2011

2011-12-18T16:28:00.009+02:00

Olen meeldivalt üllatunud, et mulle tööl lausa meeldib ja ma ei väsi üldse nii nagu varasemate töölkäimiste puhul. Võibolla on asi selles holistilises teraapias, mis ma suvel läbi tegin? Kes teab!? Raske öelda selliste asjade puhul, mille mõju ilmub tasapisi. Ainus mõju, mis kohe pärast teraapiat ilmnes oli, et mul kadusid 100% ära pingepalavikud, mis muidu olid 1/3 ajast, igasuguste tühiasjade puhul...

Aga tööl on tore, kliendid on imekenad: naeratavad ja viisakad - teretavad, tänavad, söövad, jätavad ilusasti hüvasti ka... :)
Minu vahetused on keskmiselt 3 korda nädalas, keskmiselt 7 tundi, nii et pole sugugi kontimurdev.

Täiesti terveks ma siin vahepeal enne tööleminekut siiski ei saanud, aga hullu ka polnud, ühtegi klienti ega pirukat ma täis ei aevastanud... Väike Tüdruk on ka põdenud, aga püstijalu - ta on meil nii kohusetundlik, et ei suuda endale päriselt voodissejäämist lubada olukorras, kus jõuluaegseid esinemisi on rodumisi. Näen, et ta on väga pinges ja väsinud, ning ta näole on tekkinud allergia. Mis teha... mina pole kahjuks see, kes oskab last 'tšillima' õpetada - ka mina võtan oma kohustusi väga tõsiselt.

Aga nüüd, kus ma käin tööl, otsustasin teha jõulufondi, et vähemalt järgmisel aastal saaks peetud korralikud kuuse ja kingitustega jõulud peres, kus keegi peale minu kuuske tassida, kinke pakkida, jõulusööki valmistada ja jõululauas istuda ei taha. Mõtlesin, et teen kõik üksi ära ja täitsa enda rõõmuks - istun kasvõi üksi kuuse all ja pistan hapukapsast, irw... aga muidugi mitte veel sel aastal, sest ma ei saa ju oma esimest palkagi veel 2011 kätte :D

No vaat, aga kui Mees nägi, et mul on tõsi taga, siis lubas mul kohe jõulunänni ostma minna - kuuseehteid, kuusejala, elektriküünlad - ja lubas aidata ka kuuse otsimise ja püstiseadmisega. Etskae! Ma ei oska seda kuidagi seletada, ausalt...

Igatahes, sel aastal tuleb meil päris jõul ja mul on selline tunne, et ma rokin ikka täiega :D

Pilte ka! :)
Kuusejalg, aga kuuske veel pole...

Elektriküünlad laotasin kuuseootamiseajaks koridoririiulile, värvid pole siin kahjuks näha... kui viitsin, siis asendan kunagi selle pildi mõne paremaga.

///Uued pildid:

///

Küünlad köögis söögilaual...

Juba pakingi kingitusi...

Kaunist jõuluaega teilegi, numpsikud! ;-)))

Talvine mets ja Eesti lipp

2011-12-10T15:57:00.003+02:00

Läksin väga kiirelt ja ootamatult tööle :D
Kohvikusse: müün ja teenindan ka.
Üllatavalt lahe oli!... kuni ma haigeks jäin (täna öösel)...

Ma ei usu, et ma blogin enam, aega üldse pole.

Aga vaatasin just izismile'i ja nägin seal nii lahedat pilti, et pean jagama:

Do you mind?

2011-12-04T12:22:00.001+02:00

Arusaamatused

2011-12-03T13:04:00.009+02:00

Lugesin just üht lugu, kus 4. kursuse med-tudeng kurtis, et oli patsiendi küsitlemise eel närviline ja solvas patsienti sellega, et tegi patsiendi riietusest, lühikestest juustest, vuntsikestest ja nimest Chris järelduse, et tegemist on meesterahvaga.

Ma väiksena ka mäkasin, et need lapsed, kelle peale vaadates aru ei saa, kas tegemist on tüdruku või poisiga, on millegipärast hirmus solvunud, et nende soost aru ei saada.
Ma ei suuda kuidagi taibata selle põhjust. Eriti veel, kui tegemist on tüdrukuga. Nii lihtne on oma androgüünset välimust veidi naiselikumaks teha nii värvide, lõigete, mustrite kui ainult naissoole kuuluvate riietusesemetega (seelikud, kleidid, sukapüksid, kingakesed, tutipaelad :D).
Naiselikel meestel on suti raskem, kuid pole võimatu ka neil valida värve ja tegumoodi, mis segaduses vaatlejal nende soo üle otsustada aitaks. Võiks arvata, et inimesel, kes ei ürita oma sootut väljanägemist kuidagi suunata, on sügavalt ükskõik, mis soost inimeseks teda peetakse. Aga ennäe - nad solvuvad, kui sa ei taipa, ja seda ka juhul, kui riided on nimelt vastassoo omad. Ja solvuvad kümnete peale, kuid (mõned neist) ei hakkagi arvama, et nad ise midagi muutma peaksid, kui soovivad 'solvamise' lõppemist. Või siis peaksid nad leppima sellega, et nad ei meenuta kumbagi sugu ja kohe end tutvustama nii, et oleks arusaadav, kellena nad soovivad end näidata - mehe või naisena. Aga kõige loomulikum oleks üldse mitte solvuda, vast...

*

Täna tegime Väikese Tüdrukuga välkšoppingu. Kodust läksime 9.51 bussiga Kaubamajja - käisime rahulikult mänguasjapoes ja raamatupoes, ning 10.21 bussiga sõitsime juba tagasi. Ometi on Kaubamaja ikka mitme-setme bussipeatuse kaugusel (vist vähem kui 10, aga rohkem kui 5).
Tore on, kui inimene teab, mida ta tahab :)

Väike Tüdruk ostis oma detsembrikuu taskuraha eest endale zombitütre Ghulia, ja mina talle jõuluks libahunditütre Clawdeeni. Piiga lemmikut, Frankensteini koletise tütart Frankie Steini polnud Kaubamajas saada...

Ma ei pidanud vastu ja ostsin talle Apollost ka koletiste tütardest rääkiva Monster High raamatu, mille ostmise meeldetuletus mul juba paar kuud voodi kõrvale seinale kleebitud on...
Ja juba kassas seistes märkasin, et "Söömise jooga" hind on 2,5 euro peale lastud. Kui mina seda sirvisin, maksis see 17 või 12 eurot... või umbes nii. Nii et krabasin ka selle. Ning siis jalutasime tagasi bussipeatusesse ning vähem kui tunniga olime kodus tagasi.

Kusjuures, kui olin Kaubamajast välja tulnud, siis sain paari minuti jooksul kahelt võõralt mehelt komplimente.

Esimene ütles valgusfoori taga, et ma olevat väga ilus, ja teine ütles bussis, et ma olevat nii kena ja armsakene.
Oh my!
What was that?
Ise tunnen viimasel ajal, et olen juba ühe jalaga hauas...

Loomalood

2011-12-02T17:00:00.011+02:00

Meil siin midagi põnevat ei toimu - isegi reedesed filmiõhtud Mehega on sujuvalt asendunud multifilmiõhtutega koos Väikese Tüdrukuga :D (asi selles, et ma kahel eelmisel reedel vaatasin, kas Mees ise teeb välja, et filmiõhtu on, kui mina ei sikuta teda filmile; ta ei teinud, järelikult pole see talle huvitav ja nagu ma ikka mainin - mina pole mingi sundija, sest sundimine on agressiivne ja lugupidamatu :p). Täna sööme voodis kleepuvaid muffineid ja vaatame imetoredat animatsiooni "Laibast pruut" - mõnna :D! Mäletan, et Väike Tüdruk oli 4 aastane, kui see film kinos jooksis. Ta nii väga palus, et ma ta kinno viiksin seda vaatama, aga pealkiri hirmutas mind ja ma ei julgenud, kartsin et ta saab seal psühhotrauma - pidime ootama, kuni see lugu DVD'l välja tuli...
Aga teile ma laipu ja pruute ei näita, vaid hoopis vahvaid ja armsaid loomakesi izismile.comist.

Need piinavalt tüütud kohustused...

2011-11-30T15:34:00.005+02:00

Ilmselt olen ma keskmisest järeleandlikum ema.
Väike Tüdruk ei oska nii mõndagi, mida ta ea poolest osata võiks - sest ta ei taha seda õppida ja mina teen ainult ettepanekuid ja jagan soovitusi, aga sundida mulle ei meeldi - sundimine on agressiivne ja lugupidamatu :)
Mulle tundub, et kui laps peab tegema asju, mis talle ei meeldi, siis peagi tundub talle, et ta peab elama elu, mis talle ei meeldi - kes seda tahaks?
On täiesti võimalik, et kõik need lapsed, kes oma trennide üle praegu kräunuvad ja Väikese Tüdruku vabadust kadestavad, on suurena õnnelikud, et neid sunniti trennides käima, aga ma tean kindlalt seda, et Väike Tüdruk leiab koolipäevad juba iseenesest piisavalt kurnavad olevat ja ei taha mitte mingisse trenni minna.

Ja ma ei muretse.
Seda enam, et asjad muutuvad, alati.
Näiteks eelmisel talvel ei lubanud Väike Tüdruk oma tuba õhutada - - - sest kaks suve varem oli palju sääski olnud, mis teda magada ei lasknud, irw...
Jutt sellest, et hilissügisel, talvel ja varakevadel pole mingeid sääski, ei aidanud absoluutselt.
Noh, ma siis tuulutasin salaja, kui ta koolis oli, aga tegelikult oleks ööseks tulnud ikka aken irvakile jätta. Kui ma seda paar korda püüdsin teha, oli Väike Tüdruk äärmiselt solvunud :p
Aga sel sügisel ei ole ma talle isegi meelde tuletama pidanud - ta leiab ise, et toas on umbne õhk ja hoiab akent veidi aega lahti.
Ja nii on olnud päris mitme asjaga.

Ja täna lugesin Daily Mailist, et mitte ainult liigne karmus, ähvardamine ja karistamine ei tee lapsest kaaki, kes kakleb, poppi teeb, valetab ja varastab, vaid nii võivad mõjuda ka kodused majapidamistööd, mis tunduvad lapsele liiga rasked. (Artiklis on selliste 'negatiivsete' majapidamistööde juures öeldud "mis on liiga rasked või ohtlikud" - ma ei kujuta ette, milline majapidamistöö võiks lapsele ohtlik tunduda, aga olgu pealegi... - no võibolla aknapesu kõrgemal kui 1. korrus...).
No vaat - mina usun seda täiega. Kui ikka pead tegema asju, mida vihkad, siis vihkad päeva ja ema ja elu ja teisi lapsi... tülitsemine on siis ok, sest maailm tundub nagunii omadega sealsamuses olevat - tundub, et rõõmurullid lihtsalt ei tea elust midagi, tegelik elu - see on üks häda ja viletsus teise otsas. Ma pean väga loomulikuks, et laps, kes käib käsu peale trennides, hoiab väsinuna vendi-õdesid ja teeb majapidamistöid, mis talle huvi ei paku, tunneb et tema elu on talt röövitud ja muidugi teeb see tigedaks.

Aga võibolla see ka pole nii ja ma 'ärahellitan' oma numpsikut lihtsalt selle pärast, et oleksin tahtnud, et mind oleks omal ajal niimoodi ära kuulatud ja poputatud :D... ja võibolla teen talle ainult kahju, AGA - vähemalt olen talitanud oma südame/kõhutunde järgi ja see on ikkagi lõpuks kõige tähtsam.

Pilt izismile.com

PS, ma igaks juhuks täpsustan, et sellega ei taha ma sugugi öelda, et lapsi ei tuleks trennidesse panna, sest nad nad nagunii ei taha - oh, kaugeltki mitte!, mõnigi laps on mingi ala entusiast ja väsib sellest harva ja lühikeseks ajaks või isegi üldse mitte - ma lihtsalt ... ikka endast räägin ja ennast vabandan välja, et ma siin sellist 'siidikäpakest' kasvatan :D

Ei kadesta...

2011-11-29T18:14:00.005+02:00

Mul pole küll kavas neid FMyLife'i lugusid siia tõlkima jääda, aga üks veel, mida just lugesin:

28. november 2011. a., 9:51:40 nirvana_mama157
Täna küsis mu mees minult: "Miks sa mind armastad?"
Järgmised viis minutit veetsin oma hinge tema ette välja valades.
Kui ma siis temalt sedasama küsisin, vaatas ta mulle otse silma-auku ja vastas: "Ma ei armastagi."

/Today, my husband asked me, "Why do you love me?" I spent the next five minutes spilling my heart and soul out to him. After I'd asked the same question, he looked me straight in the eye and said, "I don't." FML/

((Võib vist tõlkida ka nii "Mida sa minus armastad?" - "Ei midagi." - - - kõlab nipsakamalt :p))

Brrrrrr... Mul pole tõesti õrna aimugi, mida ma teeksin, kui see minuga juhtuks...
Istuksin vist kolm päeva sama koha peal, silmakesed imestusest punnis ja suu jahmatusest ammuli...
Ja siis... oeh! :/
Passiiv-agressiivsed ettevõtmised (siin: mees tahab ju lihtsalt lahku minna!) ei sobi meesterahvale, minu meelest.
Ega see naisterahvagi puhul kena ole, aga mehe puhul mõjub kuidagi eriti alatult...
Loe ja nuta, ma ütlen...

*

Pilt: izismile.com

Öine külaline

2011-11-29T09:42:00.004+02:00

Tõtt-öelda tekkis mul sel aastal täielik segadus sellega, millal need päkapikud käima peaksid hakkama. Mõtlesin rahulikult 1. detsembri peale, aga pühapäeva õhtul, pärast advendiküünla süütamisel osalemist torkas äkki pähe, et äkki oleks sel hommikul midagi juba sussi sees olema pidanud. Et äkki esmaspäeval tulevad lapsed kooli ja kõigil on olnud tore sussiüllatusega hommik, ainult Väikesel Tüdrukul mitte - kuigi ta pole sugugi paha tüdruk olnud. Sibasin siis järgmisel päeval poodi ja ostsin ka natuke päkapikunänni:

Komme hoian vanas kingakarbis.

Poetasin ennast siis täna öösel pool kaksteist Väikese Tüdruku tuppa, aga sel ajal, kui mina pimedas tema voodist mööda hiilisin, ärkas ta üles ja kukkus hingeldades karjuma: "Midahh!? Midahh!? Midahh!? Midahh!? Midahh!??"

Uhh, appike!
Püüdsin teda rahustada, ütlesin muudkui: "Anna andeks, anna andeks, anna andeks - ma olen päkapikk..."

See oli nii jube meile mõlemale... O_o

Ma ei tea, kas ma täna õhtul julgengi seda uuesti teha või jätan mandariinid ja paar kommi talle ukse taha kausikesse... siis ta peab muidugi voodist ja toast välja ronima, et neid kätte saada. Huhh, what a drama!

Väike valgustaja

2011-11-28T20:30:00.003+02:00

Eile küsis Väike Tüdruk minult, kui paljud inimesed Eestis aastas enesetapu teevad.
Ma pakkusin, et 5000.
Aga Väikese Tüdruku jahmatust nähes otsisin guugli välja ja leidsin vikipeediast, et siiski tubli 10 korda väiksem on see arv.

Noh, täna küsis ta minult üle, kas see arv (u 500) on ikka õige, sest tema klassiõed ei suutnud seda uskuda :D

Ma pole päris kindel, kui tänulikud tema klassikaaslaste vanemad on selliste teemade tõstatamise üle, klõnks! :/

Pildid izismile'st.

Üllatus

2011-11-28T17:31:00.006+02:00

Täna üllatas Väikest Tüdrukut tema lemmik-klassivend, kes kinkis talle heast peast käevõru.
Poiss ütles, et nägi seda 2 euroga müügil ja mõtles kohe *Väikesele Tüdrukule*.
Nuh, käevõru näeb välja nagu sellised asjad, mida mõne kataloogi kaubapakiga tasuta kaasa pannakse (*st ma tegelikult loodan, et poiss ei ostnud seda*), aga seda ma Väikesele Tüdrukule ei ütle - tema on nii liigutatud oma lemmiku tähelepanust :P
Ja muidu kenake käevõru on ju :)
Oh neid lapsi küll...

Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und...
:p

Inimesed mujal

2011-11-28T12:07:00.003+02:00

Lehel FuckMyLife kirjeldavad inimesed (peamiselt ameeriklased) oma valusaid ja tobedaid päevasündmusi.
Ma ei kujuta ette selliseid inimesi, aga ilmselt on nad olemas...

15. november

whoopsboutthecap:
Täna nimetas ema mind hulluks ja ütles, et tahaks mu vaimuhaiglasse panna. Enne seda tagus ta mind kingaga. Miks? Kuna ma unustasin hambapastatuubile korgi peale panna.

SetoAyumi:
Tegin parasjagu süüa, kui sisse astus mu naaber. Ta küsis mult juustu. Andsin talle suure viilaka ja vabandasin, et mul on ainult cheddarit. Ta sai vihaseks, keeldus juustuviilust ja marssis mu külmkappi revideerima. Kui ta nägi, et mul polegi seal juustuvalikut, hakkas ta minu peale karjuma.

16. november

halloweed:
Today, I was having sex with my boyfriend when he suddenly pulls out and says, "Pull my penis." So I pulled his penis and he farted. Then he started doing it again.

Ledon:
Ma palusin kenasti oma hullumeelselt käituval kaasüürnikul välja kolida. Vastuseks toppis ta kõik korteri äravoolutorud hakkliha täis.

17. november

pissed:
Täna tunnistas mu ema üles, et tegelikult mind siiski võeti kaks aastat tagasi vastu medkooli, kuhu pääsemisest olin unistanud; ta oli lihtsalt vastuvõtuteatise ära visanud, kuna ta ei tahtnud, et ma ära koliksin.

18. november

anothernametaken:
Olin tööl McDonald’si drive-through luugis ning ulatasin vanale mehele tema vaniljejäätisekokteili. Tema tõmbas sellel kaane pealt, röögatas „Tuld!“ ja viskas selle luugist tagasi sisse. Seejärel sõitis ta kiiresti minema. Mina aga olin kaetud vaniljejäätisega.

Anonymous:
Mu praeguseks hetkeks eks-peika kutsus mind külla, et pidada maha üks oluline kõnelus. Kõneluse sisuks oli tema soov, et me seksiksime nüüdsest millal iganes ta selleks vajadust tunneb; ja veel – ta nõudis, et hakkaksin kasutama rasestumisvastaseid pille, kuna see, et tema peab kondoomi kasutama on „seksistlik ja alandav“.

19. november

arthur:
Täna helistas mu ülemus ja küsis, miks ma tööl pole. Olin parasjagu personaliruumis. Uksest sisse tulles olin teda teretanud.

Anonymous:
Täna langes maha selle aasta esimene lumi. Mu abikaasa tähistas seda nii, et külvas mu üle lumepallirahega sel ajal, kui mina wc-potil istusin.

John:
Täna pidasin maha pika ja komplitseeritud kõneluse oma tüdrukuga. Tuleb välja, et kuna tema pole usklik, ei pea ta kellelegi jõulukinke tegema – sellegipoolest eeldab ta, et temale kingitusi tehakse. Lõpuks ta teataski, mida minult kingiks tahab.

22. november

lostwife:
Ma kaotasin töö selle tõttu, et võtsin ülemustega kooskõlastamata puhkust.
Tegelikult oli asi nii, et ma just abiellusin ning taotlesin abiellumise ja mesinädalate ajaks puhkust juba mitu kuud tagasi, ning see luba mulle tookord anti. Nad unustasid selle ära ja vihastusid, et ma seda neile meelde ei tuletanud. Tegelikult tuletasin küll – just päev enne lahkumist.

laststand11:
Mu ema teatas mulle sellesama lausega, milles ta mulle häid tänupühi soovis, et nad olid mu auto maha müünud.

23. november

cheated:
Saabusin tagasi nädalalõpureisilt ja sattusin oma tüdruksõbrale peale, kui ta mind teise mehega pettis. Ta puhkes nutma ja hakkas vabandama. Tema sõnad olid: „Anna andeks! Ma arvasin, et sa tuled tagasi alles homme.“

24. november

JWhite:
Täna leidis mu purjus isa, et suurepärane võimalus õu mahalangenud lehtedest puhtaks saada on valada nende peale bensiini ja süüdata kogu meie eesaed põlema.

Justforlolz:
Täna olin tööl kohalikus supermarketis. Klient viskas mind kalkuniga, kuna „meil peaks suuremaid olema“.

25. november

crimsoncon:
Mu koer peaaegu suri, kuna ema söötis talle šokolaadi. Kui ta sai teada, et koread ei tohi šokolaadi süüa, pani ta mu pikema jututa koduaresti, kuna ma polnud seda talle rääkinud.

26. november

Anonymous:
Täna ootasin ülikooli juures, et ema mu auto peale võtaks ja oodates võtsin välja oma telefoni ning teesklesin, et räägin kellegagi. Poleks arvanud, et inimestel on siingi kombeks näpuga näidata ja naeda hirnuda, kuid tuleb välja, et seda nad just teevad, kui su ema ligi sõites hüüab: „Lõpeta see teesklemine, et räägid kellegagi telefonis.“

meeeeeee:
Täna sattusin peale, kui mu peika kassi liivakasti pissis. Mõistagi olen mina see, kelle ülesandeks on kassi liivakasti koristada.

Pildike izismile.com'ist. Ullud inimesed :)

Advendiküünla süütamine

2011-11-27T18:30:00.006+02:00

Täna käisime Väikese Tüdrukuga Raekoja platsil esimest advendiküünalt süütamas.
Õieti, meie ei süüdanud midagi: tema laulis ja mina olin kaasas. Kes päriselt süütas (kas mingi kiriku õpetaja äkki), seda mina ei märganudki, kuna olen rahvarohketes kohtades pea alati pooleldi välja lülitatud ja märkan ja mäletan täiesti suvalisi killukesi, mitte olulist.

Kuna laulsid paljude koolide mudilaskoorid, oli juba ainuüksi peresid väga palju.
Tegin selle pildi, aga kui pilt sai valmis, oli Väike Tüdruk juba 'punamütsikeste' hulka kadunud...

Ma kunagi ei trügi ja kipun atakki saama, kui mind järjekindlalt nügitakse, nii et lähemale kui see ma lauljatele ei pääsenud ja Väikese Tüdruku kaotasin ma silmist juba eelmist pilti tehes - ka selle pildi peal teda pole :D

Aga vähemalt kuusk oli näha:

Pildid on telefoniga tehtud, nii et kvaliteet on niru.

Olen väga rõõmus, et lõpuks ometi ei kartnud Väike Tüdruk, et kui ma teda kohe üles ei leia, siis tüdinen ja kõnnin üksi koju. Pärast esinemist tuiskas ta mõnda aega platsil ringi, ronis siis raekoja trepile valguse kätte ja ootas seal, kuni ma ta üles leidsin - ja oli kogu selle aja täiesti rahulik, kuigi ta oli vist küll üks viimaseid lapsi, kes oma saatja kätte sai. Mina jõudsin küll pabistama hakata, aga mitte selle üle, kas ma ta üles leian, vaid ma kartsin, et ta juba ahastab kusagil suure hirmu käes. Olen tõesti rahul, et talle on lõpuks kohale jõudnud, et ei loe, kui kaua ma teda otsima pean - ilma temata ma ära ei lähe...

Hoolimata oma õudusest tihelioleku ees - meeldis mulle see käik...
Eks me võtsime natuke suuremalt ette ka - kõigepealt käisime McDonaldsis söömas ja siis Kaubamajas vaatamas, kas Monster High nukutüdrukud on müügil (Väike Tüdruk tahab omale jõuluks Frankie Steini). Aega parajaks tehes käisime ka filmipoes ja nägime toredaid Jaapani animefilme, mida kangesti osta tahaks..., meil mõned on "Hauli liikuv kindlus", "Vaimudest viidud", "Kassi tänu" ja võibolla veel midagi... need on nii lahedad!

Andeks, kas teil on veel ruumi?

2011-11-26T11:46:00.004+02:00

Ei, kõik on täis...

*
Pildid: Daily Mail (esimene pilt) ja izismile.com

Jäigi poolikuks...

2011-11-26T11:05:00.004+02:00

Jõuluaeg on ukse ees ja meie tegime eile juba piparkooke. Mõtlesin esimest korda elus ka glasuuri teha proovida - tuhksuhkrut ostsin, aga sidrun jäi ostmata...
No pole hullu, arvata on, et teeme piparkooke nüüd igal nädalavahetusel, kuni uue aastani.

Tegin ka karussellküpsiseid, kuid pildistada jõudsin vaid enne ahju minekut...

Nende küpsistega oli nagu muffinitegagi - kuni nad veel veidi soojad oli, leidis Väike Tüdruk, et need ei maitse talle ja rohkem pole neid mõtet teha. Aga kui ära jahtusid, siis korjas kohe pooled endale eraldi kaussi, et ööloomast issi neid öö jooksul ära ei kõbistaks :p

Alumisel pildil on Väikese Tüdruku näpu vahel voolitud piparkoogid: kassipea, päkapikumüts, lind, kala ja nahkhiir - viimane on tegelikult kahe vormi vahele jäänud riba...

Aga täna viib Mees piiga sünnipäevapeole ja mina saan 3-4 tundi üksi kodus olla.
Eks ma koristan ja istun vannis selle aja :)

Homme aga lubasin ise Väikese Tüdrukuga kaasa minna - nad laulavad Raekoja platsil oma kooli mudilaskooriga 6 laulu - 1. advendi puhul.
Armas, ma arvan :)

2 tsitaati Richard Fishilt (sarjast Ally McBeal)

2011-11-25T09:58:00.005+02:00

*
Like they say - everybody wakes up one day, looks in the mirror and wonders: "How did I get here?"
It doesn't have to be that way.
There's no rule that says we have to wake up.

*
Let me tell you something about women, Mark. Don't talk to them. They'll talk back. Women should be obscene, and not heard. Fishism.

*
Pilt izismile.com'ist :)

Vanadus

2011-11-24T18:47:00.000+02:00

Mõni ilus, huvitav või naljakas pilt vanadusest.
Allikas: izismile.com

Life will break you

2011-11-24T11:51:00.007+02:00

Oh, wow, vaatasin täna üle umbes aasta blogisse Allure-Allure ja esimese sissekandena oli seal selline kaunis tsitaat Louise Erdrich'ilt:

“Life will break you. Nobody can protect you from that, and living alone won’t either, for solitude will also break you with its yearning. You have to love. You have to feel. It is the reason you are here on earth. You are here to risk your heart. You are here to be swallowed up. And when it happens that you are broken, or betrayed, or left, or hurt, or death brushes near, let yourself sit by an apple tree and listen to the apples falling all around you in heaps, wasting their sweetness. Tell yourself you tasted as many as you could.”

*

Eelmises postituses ma mainisin, et üks asi, mida idamaised õpetused rõhutavad, on elujanust vabanemine, ja et mina seda selles elus õppima ei pea, sest tundub, et ma juba sündisin ilma erilise elujanuta. Teine selline väidetavalt väärt asi, mis mul tuleb üpris kergelt, on võrdne suhtumine inimestesse. Ma ei hakka oma sõprade või sugulastega ilusamini käituma kui võõrastega, või vastupidi. Me kõik oleme inimesed, kõik soovime olla õnnelikud ja et meid kenasti koheldaks. Seega kohtlen inimesi alati kenasti, kui nad mind just juba ettevaatlikuks teinud või välja vihastanud pole. Ka pole ma konfliktne inimene - kui mu vestluskaaslane ärritub, muutun mina väliselt just rahulikumaks ja mõistlikumaks. Juhtub aga, et pikema pingeseisu peale läheb mulgi katus lendu :D

Mõnikord juhtub, et inimene on pahas tujus ja nähvab mullegi üht koma teist, mina aga reageerin viisakuse ja mõningase reservatsiooniga, ehk ei võta tuld. Ja mõnikord olen ma selle peale mõni aeg hiljem kiita saanud, et olen suurepärase enesevalitsemisega. Aga miks see on nii? Sest ma ei taha, ei suuda tülitseda, mul hakkab liiga halb. Ma tunnen oma kätes ja kõhus, kuidas vihastumine mind sööb - see on see, mille pärast ma ei haara kinni sõnelemise võimalusest. Aga teised inimesed näevad seda mõnikord nii, et *karikate emand* ju kannatab kõik ära, tema peal võib rahus end välja elada. Tänan väga, nii see pole. Kui mulle hakkab tunduma, et mind kuritarvitatakse, siis loobun ilma kahetsuseta ka pikaajalisest suhtest.

Ja ei loe, kui ma saan järjekordsed vabandused stiilis - anna andeks, sina pole süüdi, ise olen loll, vihkan ennast. Pole vaja vihata ennast, aga teise inimese ellu väävlit valada ka ei maksa. Samas ma näen, kuidas paljude inimeste jaoks on normaalne, et tülitsetakse ja lepitakse, peaasi on üksteist nö armastada. Mina sellest osa saada ei oska. Kui mul tekivad mingi inimesega suheldes värinad ja südamekloppimine, siis ma ei suhtle temaga enam, ükskõik kui väga ma ka usun sellesse, et ta kahetseb ja teab ise, et läks liiale. Mulle tundub, et inimesed on emotsionaalselt üksteisest kuidagi sõltuvad, et selliste asjadega lepitakse. Ja mina seda siis ilmselt pole. Kusjuures andeks andmine on mulle väga lihtne... vist sellepärast, et ma ei seostagi neid jamasid endaga :D See on nagu ma annaks teisele inimesele tema eluprobleemid andeks :D - plaks ja valmis! Oleks tobe olla kellegi peale kuri, kuna tal on raske elu ja juhtmed sassis, aga --- ma ei pea seda oma ellu võtma.
Või pean?
Mis oleks selle põhjus?
Et me kohtusime?
--- Mõnikord olen küll ka nii mõelnud..., aga ma ei usu, et see on õige.

Ka on mul elu jooksul mitme inimesega suhtlemine 'pahaks läinud' selle tõttu, et nemad kiinduvad suhtlemise käigus üha rohkem, aga mina jään enam vähem samale levelile, mis alguses. Tore on juttu puhuda, aga kui ma teaks, et see oleks meil viimane kord, siis poleks mul sellest midagi - oli tore!, ei muud, ma ei vaja inimesi niimoodi... Ja on neid, kes seda taibates kuidagi haavuvad ja hakkavadki imelikult käituma, et endale tõestada, et ma ikka hoolin neist - muidu ma ju ei neelaks seda kõike alla.
Paraku, nagu selgub alati liiga ootamatult, - ma tõesti ei neelagi kõike alla.
Ja sõbrukesed on siis alati nördinud, sest nende arvates ma olen juba tõestanud, et mulle võib kõike öelda ja ma jään ikka mõistlikuks, lahendust otsivaks ja kaastundlikuks. Nii et kui ma ühel hetkel ütlen, et liiga tihedaks on muutunud see käkkimine ja vabandamine ja ma ei saa seda oma ellu rohkem võtta, paneme selle uksekese nüüd kinni, bai!, siis nad ei suuda seda uskuda.

Naljakas on veel see, et kui suhte imelikuks kiskudes hakkavad inimesed tavaliselt mõtlema, kas nad tegid midagi valesti, siis mina olen neis asjus nii enesekindel, et ma mõtlen: Mina pole midagi õelat öelnud, pole midagi kurja mõelnud, suure tõenäosusega on probleem teise inimese elus :D ... Üks hiljutine kommentaar viis mind vaatama oma vana raamatupostitust - see oli "Hindamatu pärlikee" - ja kommentaarile vastamise eel lugesin sealsed tsitaadid üle ja leidsin sellise: "Vaimse Rahu seisundis langeb ära andekssaamise vajadus."
Niisiis... on võimalik, et minu rahulikkus suhtlemises pole tingitud ülbusest, vaid hoopis 'vaimsest rahust' ;)

Tõtt-öelda on mul endal ka imelik, et mul ei jää tühja auku ellu, kui mõni inimene saab eemale puksitud ja kuigi ma jään alati mäletama ja mõtlema inimestest, kellega olen palju vestlusi maha pidanud, ei piina mind kellegi mahajätmine enam kuigivõrd. Mind lohutab see, et ma tean, et ma soovin neile head edasi. Lihtsalt - ma ei usu, et minu roll siin elus on olla neile oksekott või ventiil, mille kaudu auru välja lasta. Ma ei taha, et mind selleks ära kasutatakse ja kuritarvitatakse, ja ma arvan, et ka nende hingekesele on parem, kui nad oma 'pahaga' ise tegelevad.
Sama imelik on aga see, et mu lapsikuvõitu alateadvusel on asjast teine arvamus, ja pärast tülisid on mul alati mingid kehalised jamad nagu hingamisraskused, väsimus ja mingi selline värin, mida näha pole... nagu adrenaliinilahvatus veresoontes. Noh, eks see ongi põhjus, miks ma tean, et draama-kuningannad ja -kuningad mu ellu teretulnud pole. Troubled people bring trouble. Jama on aga selles, et üldiselt mulle meeldib toeks olla ja aidata :D, ilmselt tuntakse see see ära ja minu juurde tullakse tuge saama. Ja ma toetan - aga lõpuni iga kord ei suuda. Ja mõnikord ongi see nii, nagu viiksid pimeda lonkava mutikese üle autotee, aga poole tee peal leiad, et see koorem on liiga raske ja jooksed minema, sest pead ju ka enda peale mõtlema :D, aga pimedal lonkaval mutikesel oleks parem olnud jääda valele teepoolele, kui ootamatult üksi keset sõiduteed. Sellepärast ma olengi oma blogis palju kordi rääkinud, et sekkumise ja abistamisega tuleb olla ettevaatlik. Ja sellepärast ma püüangi uued tutvused sinnapaika jättagi, et kui me sõbruneme, siis teine aegamööda taipab, et suhtlen temaga peamiselt tema, mitte enda vajaduse pärast suhtlemise järele - et ma suhtlen, nagu ka elan: sest kunagi sai alustatud ja noh, mis siis ikka -, ja siis teine inimene solvub - see on üpris loomulik ja üpris paratamatu asjade käik.

Teisalt, kuna ma neid inimesi siiski mõistan ja halbadeks ei pea, siis võin vabalt nendega kunagi jälle suhtlema hakata, kuna ma pole üldse pahane vaid ainult väsisin ära, ja nemad võisid ju oma elu vahepeal korda saada. Ma usun inimeste 'uuenemisesse' täielikult. Kindlasti inimesed muutuvad. Ma ise olen väga palju muutunud sellesama üheainsa elu jooksul. Pole päris kindel, kas paremaks, kuid usun, et kuidagi puhtamaks küll. Küllap ka mu keha ükskord lapsikused (ülereageerimise) lõpetab :p - kui mitte selles, siis mõnes teises elus ;)

*
Kõik pildid pärit izismile.com'ist.

SRI SRIMAD A. C. BHAKTIVEDANTA SWAMI PRABHUPADA "Väljapool sündi ja surma"

2011-11-23T20:08:00.010+02:00

See on krišnaiitide raamat.
Krišnaiidid on minu arusaamist mööda need hinduistid, kes peavad Krišnat tema kõigis ilmingutes kõige tähtsamaks jumalaks, kes on loonud kõik universumid ja kellele kuulub iga olemasolev aatom ja kvant :p

Tegelikult, see mõte on mulle juhtumisi sümpaatne, et kõik siin maailmas kuulub millelegi suuremale (oh, minu poolest siis kasvõi Krišnale) ja see on ainult illusioon, et me omame midagi mingil ajaperioodil...

Aga üldiselt oli see kentsakas raamat, kuidagi lapselik, nagu "Vahitorn". Kui budism on väga filosoofiline ja loogiline, kus äärmiselt oluliseks peetakse mõistmist, siis krišnaiitluse puhul on oluline 'Krišna jalge ette heitmine', tema õpetuste kuulamine ja teenimine kõiges, mida me teeme ja sööme ja peseme jne...

(Tegelikult meeldib mulle ka mõte iga oma tegevuse sakramendiks tegemisest, nii et... :D... miks seda raamatut nii raske lugeda oli? :D)

Krišna õpetussõnu saab lugeda näiteks raamatust "Bhagavad-gita", kuid selle iidse teksti tõlgendamine on muidugi omaette teadus. Siin raamatus rõhutatakse pidevalt, kui oluline on see jutt ilma analüüsimata ja kahtlemata omaks võtta, sest see on jumala sõna ju. Mis sa loll ikka 'kahtlustad' sealjuures.

Ootamatult palju juttu oli teistel planeetidel elamisest, sh antimateriaalsetest planeetidest ja antimateriaalsetest eluvormidest. Et seal on elu ikka üüratult pikem - üks päev on näiteks 8000 meie aastat. Ja tubli joogi saab krišna-teadvusega ühinedes (kui see nüüd mulle õigesti meelde jäi) neid teisi planeete külastada. Kuid tark mees ei peaks ihaldama ümbersündi ühel neist planeetidest, sest kes sünnib, see sureb, ja ka neil planeetidel jääb olend ükskord vanaks, kannatab ja sureb. Samas tõdeb autor, et igavese elu soovimine on inimese jaoks loomulik, kuna oma surematu hinge poolest me olemegi igavesed. Ja ta rõhutab mitmel pool, et meil pole vaja igatseda pikka elu pooljumalana mõnel paradiisisarnasel planeedil, vaid ümbersündide lõppemist.

Ma olen ikka uudishimutsenud, et kui ma tuleks eluga välja mingist tõeliselt riskantsest olukorrast või haigusest - kas mul siis lõpuks tekiks see '(pika) elu tahe', mille mõttetusest nii hommiku- kui ka õhtumaised filosoofid laialdaselt räägivad? Mul pole seda justkui kunagi olnud. Ei mina taha igavesti või kaua või teisel planeedil edasi elada, uhh! Mulle väga meeldiks olematuks muutuda, ja kui paljud inimesed soovivad endast maailma midagi maha jätta, siis mina unistan võimalusest, et ma haihtun ilma et keegi mind mäletaks..., ... aga kuhu ma nüüd jäingi... :p ah jaa, et kui väga ma siin kaela ka ei sirutaks - nirvaana nagu ei paista veel. Tuleb õppida ka olematust mitte ihaldama. Vaat, see on alles pähkel. Mõista, et elu on kannatus (nagu ütleb esimene budismi üllastest põhitõdedest) ja siiski rahulikult elamisega leppida!

Peris põnev oli aga lugeda, mida ja kuidas krishnaiidid söövad. Et toitu valmistamise ajal ei maitsta, kuna see on ju Krishnale ja tema peab saama esimesena maitsta. Valminud toidust asetatakse osa altarile ning pakutakse seda palvete saatel Krishnale. 10-15 minuti pärast on Krishna sealt võtnud mis tahtis, ning inimesed võivad sööma hakata. Krishnast altarile üle jäänud :) söök jagatakse kõigi sööjate toiduportsu juurde, sest sellel on veel eriti hea energia.

Et toidul oleks hea energia, tuleb seda teha heade mõtetega, puhtalt ja puhastest toiduainetest. Ei tohi süüa liha, kala ega muna. Ei tohi ju süüa neid asju, mida sa jumalale ei pakuks! Ja roiskuvat kanaloodet (muna!) ei paku ju. (Proosit, head munajoomist nüüd, armsad lugejad! :D)
Süüa võib suhkrut, teravilja, juurvilja, puuvilja, pähkleid ja piimaprodukte.

Tegelikult oli kudiagi armas lugeda seda krishnaiitide raamatukest... kuid ma tean, et mind teeks väga nõutuks, kuidas suhelda inimestega, kelle religioosne praktika on sisuliselt kellegi lakkamatu ülistamine ja imetlemine... ilmselt see on minu jaoks liiga vähe intellektuaalne ja näib kuidagi lapselik. Bhakti-jooga vist pole minu tee, praegu küll mitte.

Aga siiski on mul kahju, et paljudele inimestele jääb kaugeks üks pisuke tõde, mida mina tunnetama olen hakanud: kui tavaliselt arvatakse, et 'usklikud' jätavad end paljust heast ilma (alkohol, seks, liha ja kunstielamused nt), siis tegelikult - on tõesti olemas kirkamaid naudinguid, mis sel moel vastu saadakse. Aga ega seda ei saa uskuda enne, kui pole ise kogenud...

Pean siiski tunnistama, et kippusin unelema või lausa tukkuma jääma seda raamatut lugedes :D

***

2011-11-23T13:31:00.007+02:00

Ma olen viimasel ajal jälle kusagile enda pea tühjusesse ära eksinud...
... ehk hakkan nüüd tasapisi jälle 'kontakti saama'.

*

Ega midagi väga põnevat tehtud olegi, mida jagada või jäädvustada.
Olen vaikselt istunud, pole mõelnud ega hinganudki :)

Natuke on tulnud šopata, sest Väikese Tüdruku suur jalg tahtis uusi saapaid.
Õnneks leidsime nr 37 saapad sel aastal veel laste-valikust - naistesaapad on ju siiski palju kallimad, meie saime 57 euroga. Sellised:

Ka mitte just kõige odavamad... aga ma pole kunagi julgenud selliseid pakse kummik-saapaid osta - äkki lähevad -20 kraadiga lõhki?! Parem ikka mingi vett mitteimav nahk-värk. Ja veel - toppisin oma jala sinna nalja pärast sisse, kui ükskord õue minema hakkasin, ja selgus, et mullegi lähevad nad lahedalt jalga :D... Nii et kui lapsele väikseks jäävad, saan omale üle tont teab kui pika aja esimesed madala kontsaga talvesaapad, millega kõige jäisematel päevadel jääl paterdada. Win! :)

Kõige odavamaid susse ka enam ei osta - neil kulub see karvane osa nii ruttu viledaks ja siis ei püsi suss enam jalas, mistõttu edasiliikumine on kentsakas ja küllap kõnnakut kahjustav. Valisime hoopis veel odavamad kumminaksudega sokid - need peaksid kõnnaku mõttes küll ok olema.

Ka ostsime järjekordse kingituse järjekordsele sünnipäevalapsele: kutsu ja kommikarp.
Väike Tüdruk valis seekord, mina olin oma teadmatuse kesta sees.

Väike Tüdruk on aga tubli, nagu ikka. Sai paar suurt kontrolltööd kätte märkusega '' 5+ Väga tubli!'' Kellesse see laps küll läinud on?

*

Väga sobimatult (või hoopis sobivalt) kerkis neil päevil üles midagi, mis mind mu mullist välja raputada tahtis, aga sellest vast homme...

Kingitus:

izismile: pildid tekstidest

2011-11-17T17:14:00.005+02:00

Pisut pangandusest ;-)

2011-11-16T18:09:00.003+02:00

EMOTSIONAALNE PANGAARVE kujutab endast metafoori, mis kirjeldab konkreetsesse suhtesse kogutud usalduse hulka.

Kui ma teen oma 'pangaarvele' lahkuse, usaldusväärsuse, aususe ja hoolivuse sissemaksed, kogun ma reservi. Teise inimese usaldus minu vastu kasvab ning kui mul tarvis on, võin ma sellele tagavarale palju kordi toetuda. Ma võin isegi vigu teha ja see usalduse tase, see emotsionaalne reserv korvab selle. Kui usalduse arve on pungil, on suhtlemine lihtne, otsekohene, efektiivne.

Kuid kui käitun püsivalt halvasti, läheb minu 'emotsionaalne pangaarve' miinustesse. Usalduse tase muutub väga madalaks ja manööverdamisruumi pole kuigi palju - iga minu sõna tagant otsitakse negatiivset tähendust ja iga eksimust võetakse väga emotsionaalselt.

Abielus on nii mehel kui naisel oma varjatud ootused teise kui abikaasa ülesannete osas. Kuigi neid ootusi pole omavahel arutatud ja mõnikord ei ole isegi see pool, kellel need on, neid endale teadvustanud, kujutab nende täitmine endast suuri sissemakseid ja mittetäitmine suurte summade väljavõttu.

***

Eelnenud teks on pärit STEPHEN R. COVEY raamatust "Väga efektiivse inimese 7 harjumust", aga ma ei tea, kas see on ümberjutustus või tsitaat - leidsin selle vanast kaustikust, mis on üldiselt parajat jama täis :p

Natuke naljakas metafoor, aga tundub küllaltki tõetruu. Kui oled näidanud end usaldusväärsena, siis see kuvand esimese eksimuse peale ei kao. Samas, kui oled end 'miinustesse tõmmanud', siis oma 'arve nullisaamine' ei tee asju veel kaugeltki heaks, sest usaldust pole ja krediiti ei saa - sul hoitakse silm peal veel tükk aega :p

Aga ilmselt on mõni 'pank'/inimene loomult usaldavam ja krediiti saab ka ilma sellete, et arve tavaliselt pungil oleks olnud... Mina kahjuks nende hulka ei kuulu, mhhmhhmhh :p... mind on alati jubedalt ärritanud ameerika filmid, kus üks keerab käki kokku ja teine on norus ja siis esimene käratab: "Ma ju vabandasin! Mida ma veel tegema pean?" Vabandused on minu jaoks lihtsalt soe õhk suust ja häälikud... Ma tahan näha, et inimene kannatab minu valu nähes no vähemalt sama palju kui mina - vaat, nii verine vend olen :D
Aga parem on muidugi üldse ilma nendesamustegi kannatusteta... :)

*

Vahva pilt abielusuhetest on pärit izismile.com'ist.

Alateadlik eeskuju

2011-11-15T18:14:00.004+02:00

Väike Tüdruk: "Kas ma võin õuna elutoas süüa - ma tahan issi /arvuti/mängu vaadata?"

Mina: "Muidugi võid, õun ei pudise."

Väike Tüdruk: "Merssii bokuu!" /merci beaucoup/

Mina: "Vau! Kust sa seda tead? See on 'tänan väga' prantsuse keeles."

Väike Tüdruk: "Sa ise ütled niimoodi mõnikord!..."

Haha.
Ma pole küll tähele pannud!...
Huvitav, mis väljendeid ma veel niimoodi enda teadmata kasutan?... :/

Pisut pildistamisest

2011-11-15T15:25:00.005+02:00

Nende piltide tegemisel oli valgus, kaadri suurus (ma mõtlen: mis pildile mahtus), meik ja kõik sama, vahetati ainult fotoaparaadi läätse.
Päris suur erinevus ikka - pole ime, et inimesed end fotodel ära ei tunne.

Vaadake vaid kulmude ja nina erinevust! Ja mõelda, et valgus on ka puha sama...

Mulle tundub, et mu fotokal on ka üpris 'kitsas' (ma ei tunne sõnavara - ei tea, kas nii öeldakse) lääts, aga kes teab, olen kõik paberid juba ammu ära visanud.

Huvitav-huvitav, miks küll nii erinevaid läätsesid üldse tehakse?
Ja kas nendel fotokatel, millel läätsesid vahetada ei saa, on alati keskmise 'laiusega' läätsed?

Noh, õnneks enamiku asjadest saab suvalise aparaadiga piisavalt äratuntavalt jäädvustada. Aga värve on küll raske korda saada, ja mõned inimesed tulevad ikka ka hoopis teistsugused kui silmale paistavad. Aga mõne inimese ilu on tema hingestatud olekus ja seda on vähemalt võhikul võimatu pildile saada. Üks mu pinginaaber oli just oma elusas olekus nii köitev ja kaunis, aga fotodel kuidagi sünge ja rohmakas...

Fotoaparaat võiks ikka olla lihtne nagu peegel :)

Pildid ühest Daily Maili artiklist.

Vikerkaar 1988/12

2011-11-14T19:41:00.001+02:00

Sai läbi järjekordne vana vihikuke. Märgin üles, mis silma jäi.

Jõulunumbris on muidugi mõned nukrad jõululaulud...

*
/.../
Kuid pole tikitud eesriiet
kaitsmas lapsukest külma eest,
ainult ämbliku halli niiet
kõlgub katuseroovi seest.
/.../
(Theophile Gautier, tõlk. Hasso Krull)

*
/.../
Pime täna õhtul
ka mu Ingi haud.
Heidan murepõhku,
tühi jõululaud.
/.../
Henrik Visnapuu, 1944

AVO ÜPRUSE lugu "Armasta" meeldis, kõlas melanhoolselt ja kaunilt. Aga millest see jutt oligi - lapsepõlvest, igatsusest, kuuluvusest, abitusest, armetusest, armastusest? - sellest ei saanudki aru, aga vast polnudki vaja...

PEETER SAUTER oli siin oma looga "Tõlkija".
Sauter meeldib mulle, aga ajab jubedalt närvi ka. Tema jutukesi räägivad alati mingid sentimentaalsed tolgused, kes pudeli taga nutavad, kuidas nad kõiki inimesi oma joomarlusega alt veavad - lapsed ei saa alimente, tellijad ei saa oma töid õigel ajal kätte ja sõbrad jäävad oma odekolonnist ilma. Tundub, et nad ise ka imestavad, kuidas nad võivad sellised lödipüksid ja kaabakad olla, ja samas - endaga nii rahul. Et - asi pole minus, asi on maailmas. Olen ohver ja samas võibolla ainus mõistlik inimene, sest iga mõistlikku inimest ajaks selline maailm jooma!

Ilmselt ärritab see kõik, kuna nii meelsasti oleks ise ka selline, aga südametunnistus ei luba ju :D Kas on võimalik, et kui sa hoolid nendest inimestest, kelle eest sa hoolitsema pead, siis sa ikka istud ja nuuksud veini limpsides ja mõttes oma 'kalleid lapsi ja nende imelisi emasid' ülistades, selle asemel, et oma veiniraha lihtsalt neile anda? Ah, mina ei usu. On lihtsalt mingi sentimentaalne inimtüüp, kes ainult vedeleb ja tundleb. Ta suudab end kokku võtta küll ja tööl käia jne, aga ainult enda jaoks. Kui armastus sõnadest tegudeks ei muutu, siis see on ikka midagi muud. Mulle tundub, et sellised tüübid ajavad naistele ilusat juttu pigem sellest, et on endasse armunud ja soovivad endale kellegi tähelepanu ja armunud pilku. Kui nad naise lapsega hätta jätavad, siis imetlev ja armunud pilk kaob ja ilusatest sõnadest pole enam küllalt, tuleb tegutsema hakata, ja see on vaestele vennikestele liig.

Aga ma tean, et mul on ebatavaliselt tugevalt peas seotud andmine, loobumine ja armastus.
Minu maailmas on nii, et armastaja saab, andes midagi teisele. Mul on raske poes käia, ilma et ma Väikese Tüdruku jaoks midagi toredat või maitsvat korvi ei paneks. Ja mida ma tõesti osta ei saa, selle märgin paberilipikule üles, et äkki saan hiljem osta... Ja see pole nii (ma arvan, vähemalt), et tahan mingeid südametunnistuspiinu leevendada... - ma tahan rõõmu tunda, elu nautida, ja kõige paremini saab seda korraldada oma last rõõmustades. Ma arvan, et iga mees PEAKS sedasama tundma oma naise suhtes.

* Tunne, et nii tegutseda on hea - see oli minu jaoks ainus kriteerium, ka kõige väiksemate liigutuste puhul.

Jaa, ma olen ka taibanud, et kui mingi kõhutunne juba tekib, siis tasub seda ka kuulata, muidu tuleb jama.
Aga mille puhul 'kõht kõneleb'? Ikka siis, kui olukord kisub hapuks ja tuleks eemalduda. Ja mis siis, kui iga kord, kui suhe tõsisemaks läheb, hakkab kõht kisama, et ui-ui, pidu on läbi ja edaspidi tuleks vastutama ja panustama hakata - aeg jalga lasta!? Ma arvan, et siis tasuks kas oma kõht koos kõige tundega p-sse saata või lihtsalt inimestest eemale hoida.

Ah, tegelt, ma ei arva ka nii :D
Ilmselt on maailmal vaja lontusid ja tolguseid, kes häda ja valu toovad, hoolimata kogu oma 'heast tahtest', 'armastusest' ja imetlusest.

Akvaariumi ees:
* Kuna mul puudub oma arvamus ja oma suhe maailma asjadesse, ei tea ma ka, kas kalad mulle meeldivad või ei. Ei oska öelda, armastasin ma neid või vihkasin. Vahel nii, vahel naa. Või ei nii ega teisiti. Ma polegi tugevateks tunneteks võimeline. Tugevad tunded lähtuvad ikka selgest ja kindlast identiteedist, ja see asi on minu meelest kuidagi rumal - mingi väga kindel roll ja mask, ehkki kohati mugav, küllap vist. Mis mu tugevad tunded on. Häbi.

Jah, paraku, häbist ei piisa. Tuleb oma asjad jonksu ajada, mitte sigatseda ja häbeneda lõputult. Paremaks tuleb hakata, aga mõni arvab, et kahetusest piisab. Nagu keegi ütles - Ivan Julmal oli ka hirmus kahju, kui oli oma poja ära tapnud. A mis see enam aitas? The damage has been done. Mis selle kahetsuse ja häbiga siis enam liputada, see pole midagi... Tuleb klaari pilguga asi üle vaadata ja võimalikult palju korda ajada, mitte uude kohta uut häda ja viletsust tekitama joosta.

Ma olen palju mõelnud, mida peaksid tegema inimesed, kes ilma alkoholita ei taha kedagi näha ja vajavad viina mitte ainult inimeste, vaid ka maailma ja iga päeva ilusaksjoomiseks... tahaks neile (meile!?) enesetappu soovitada kohe varakult, et nad nii palju vanemateta lapsi ja poolikuid projekte ei sigitaks, aga... võibolla on selliseid inimesi vaja tegusate ja võimekate inimeste 'käimatõmbamiseks'?...

Veel meeldisid AIN KAALEPI luuletused vabadusihast - need olid kirjutatud pärast II maailmasõda, nii et vanad lullad.

TOOMAS NEEMRE luuletused olid hoogsad ja mõnusa rütmiga, muhedad.
Näidiseks ühe luuletuse algus:

*
CECILILE

Cecil, kulla tüdruk. Pikenda veel viivuks lahkumist
ja kuula mind. Las jääda käsi hoidma ukselinki,
pilk silmis külmaks. Imekombel see ei häiri mind.
Näe, väljaski nii kalk ja kale sügis,
et vaikind pargis viimne punarind.

Uks käis. Sa läksid? Hüva. Tasast teed
ja leebetiibset lendu soovin sulle
ning vahtralehekuldseid luuletusi
toast leidnud, poetan peoga õrnalt tulle
need värsid. /.../

Ka ANTS ORASE poolt ladina keelest tõlgitud vanad katoliiklikud ülistuslaulud olid... omapärased. Mul endal on küll raske suhestuda isikustatud jumala poole suunatud joovastusega. Pean end küllaltki 'religioosse' hingega tüübiks, aga sellist isiklikku suhet ühe isikustatud jumalaga - mina räägin ja TEMA kuulab ja huvitub ka veel! ja asub tegutsema ka veel, kui ma palun! - ei kujuta ma ette. Need laulud on kuidagi lapselikud ja tungivad oma vaimustuses ja läheduspüüdluses - nii võiks oma iidoli poole pöörduda ka kiljuvad popstaarifännid. Aga tõlked on mõnusad.

*
Ilm, miks nii vaevad end uhkuses tühises?
Kaduv kõik suurus, mis mööda meist mühises.
Täna näed vägevust, homme kaob hukkudes
otsekui savinõu kildudeks kukkudes.
/.../
See salm meenutas Umar Hajjami nelikvärsse...

Päris huvitav oli IVO RULLI ja JÜRI LUIGE jutt Armeenia vabadustaotlustest - nad käisid lausa kohapeal olusid kaemas.

* Armeenlased ei põe alaväärsuskompleksi, mis sunnib eestlasi järgima põhimõtet, et kui me ei saa tugevaks jõult, võime saada tugevaks vaimult. Ükski armeenlane ei kahtle oma jõus, ka mitte vaimujõus. Nad on väike rahvas, kes käitub nagu suurrahvas. Selles on nende jõud ja nende nõrkus.
/.../ Armeenlased näivad tõsimeeli uskuvat müüti, et nad on võrdne rahvus võrdses ja vennalikus peres, kellel on õigus ka keskvalitsuselt midagi nõuda. Eestlased on end alati pidanud okupeeritud rahvaks, me pole oma vallutajaid kunagi usaldanud ja oleme juba ammu mõistnud, et Moskvast ei tule peale valu ja kannatuse midagi ning ainus võimalus midagi teha on liikuda suurema iseseisvuse ja iseolemise suunas. Mõttetu on pommitada nõudmistega süsteemi, mis on üles ehitatud mahasurumiseks, mitte abistamiseks.

Selles numbris järgnesid Konstantin Pätsi pojanaise HELGI-ALICE PÄTSI mälestused. Ta rääkis enda vabanemisest Vene vanglast kusagil pärapõrgus. Tema noorem poeg oli lastekodus surnud - küllap nälga -, kuid vanema poja sai ta teisest lastekodust kätte ja neil õnnestus Eestisse jõuda. Kui ta koostööst keeldus, pandi ta uuesti vanglasse, aga vähemalt jäi tema poeg seekord Eestisse, sugulaste kasvatada.
ILMAR SOOMERE räägib samuti huvitavalt sellest, kuidas Konstantin Pätsi hoiti Viljandis Jämejala haiglas. Ta oli kurnatud ja segaduses küll, vanus andis tunda ja tema mälu streikis. Võimumehed nõudsid, et arstid tunnistaksid, et Pätsil on LUUL, et ta olevat kunagi president olnud. Õudne aeg!
* Pikaajaline vangielu oli küllap õpetanud talle kärkimise asjatust. Kontakti katkestamiseks ja "audientsi lõpetamiseks" tõmbas ta endal lihtsalt teki üle pea.
*

Nii palju siis sellest ajakirjanumbrist :)

Pulmad

2011-11-13T13:09:00.007+02:00

Nagu vist veerand eestlastest, käisin ka mina maagilisel kuupäeval (11.11.11) pulmas. Abiellus mu vanem poolvend L. Kuigi registreerimine toimus alles 15.30, ei vedanud meil bussidega ja meie Mehega lahkusime kodust kell 09.10 hommikul :D
Paar korda aastas kuluks oma auto küll ära...

Väike Tüdruk aga oli sel ajal ilusasti koolis. Veerand kahe paiku jõudis ta tühja korterisse ja oli kassiga kaksi kodus kuni järgmise päeva õhtuni. Pakkusime küll, et vastasmajas elav Vanaema saaks tal silma peal hoida või ta lausa enda juurde võtta, kuid nende kahe läbisaamine pole just suurem asi, nii et Väike Tüdruk nimetas mind Hulluks ja seda pakkumist Hullumeelseks. Ja nagu selgus, ei kartnud ta kriimugi, ei tundnud end üksildasena, ei igavlenud, nii et kui me eile õhtul enne kuut esikusse astusime, tervitas ta meid nii tagasihoidlikult, nagu oleksime vaid pool tundi ära olnud :)
Mina muide kartsin 'kolle' selles vanuses. Kartsin, et midagi ebamäärast ja õelat materialiseerub pimedusest... jõllitasin pärani silmi ja südame kloppides tundide kaupa tühjusesse ka siis, kui teised olid kodus ja magasid. Sageli tundus mulle, et ma kuulen kellegi hingamist.... brrrr! Nagu näha - Väikesel Tüdrukul selliseid hirme pole, mis on minu meelest lihtsalt fantastiline! :)

Kui registreerimine oli möödas, paigutati kõik autodesse ja sõitsime Sagadi mõisasse. Autode voor oli kusagil 15-20 auto pikkune, aga ikka oli paras mure, kuidas me üheskoos üksteise sabasse ikka saaksime jääda. Ikka juhtus, et mõni ristmik või kord lausa rong meid poolitas. Kuna pidu pidi algama kell 18:30, siis mõtlesin, et saame asjad hotellituppa visata enne, aga ei - hea et õigeks ajaks kohale saime... kui ikka saime, ma ei vaadanud kella enne kella kaheksat. Eks tee peal tuli pruutpaaril ka igasuguseid trikke teha, nagu mingi auto peatada ja oma mured nendega minema saata (murekotis oli vist viin ja vorst tegelikult). Aga kuna meie olime 2,5 tundi enne registreerimist kohal, siis meie Mehega kaanisime muidugi õlut ja kappasime iga seiklusliku peatuse ajal kärmelt metsa poole, irw :) Väga peen, i know! :)

Pulm oli igati tore. Seltskond oli hämmastav - mehed lõbusad ja naised kaunid. Peale minu oli ainult üks naisterahvas pükstega - teised olid elegantsetes kleitides ja kingades (mina - saabastega nagu mingi husaar, irw). Ma kondasin L sõprade seltsis ringi 1997-1998 aastal, kui elasime lähestikku - siis aga jäin mina Tartusse paikseks ja nemad sinna, kus nad olid :p Hämmastav oli vaadata, et kogu see kamp praktiliselt polnudki vananenud. Mõned mehed olid saledamad kui varem ja naised, kes enne olid elu alustavad tüdrukud, olid nüüd tõeliselt kaunid daamid. Üks endine 'lihtsalt kena türduk' oli nüüd nii elegantne daam, et ma ei suutnud teda ära tunda ja läksin oma venna ja vennanaise käest küsima, kas R'l on uus naine ja miks keegi mind ei hoiatanud :D... Ma ei suutnud uskuda, et 13 aastaga võib ühest üpris tavalisest tüdrukust saada nii kaunis daam, kusjuures vanus on tal küll 10 aastat tagasi seisma jäänud. Ma arvasin, et mina näen oma vanuse kohta suht noor välja, aga-aga......... seal pulmas oli mul imetlemist küllaga, ühesõnaga :D

Söögid olid super - mitte ühtegi sellist asja, mis on ainult mahu või kõhu täite pärast menüüsse võetud. Kõik kanavardad, ahjukartulid, maitsev soust, täidetud munad kalamarjaga, lõhe, hirveliha, mitu erinevat salatit ja veel mitut sorti liha - kõik oli väga väga maitsev.

Palgatud pulmakorraldaja tuli koos naisterahvaga, kellega rahvast mängutati, laulutati jne, nad ka ise laulsid ja mängisid pilli jne, nagu pulmas ikka.
Laulisime näiteks seda laulu: Saada mind varjuna teel, kaitse müürina mu habrast meelt, tule kui tuli ja sära mu teel... - no teate kõik seda laulu, eksju. Ja üks naljakamad hetki oli minu jaoks, kui üks turske mees, keda ma ei tundnud, põlvitas selle laulu lõppemise järgses vaikuses oma noore, häbelikult toolil istuva ja ringi vahtiva pisikese kaaslanna ees ja möiratas haleda häälega: "Mind kaaaitse saaa....!" Ma ei saa kuidagi seda pilti peast välja ja itsitan kogu aeg.

(Üldse, ma ei tundnud küll pooli inimesi, kes seal pulmas olid...)

Kahjuks ma eriti pilte panna ei saa, sest ma ei küsinud inimestelt luba, aga noh, naaatukene ilma inimesteta pilte on ka :D!

Tort!

Garderoobi lagi ja suur peegel

Nurgake meie öötoast, mis oli külalistemajas.

Jõukamad maksid oma öömaja eest ise ja peatusid peahoone hotellis, aga 35-kohalise öömaja pani vaene (kui mitte enne, siis pärast pulmi ilmselt küll) pruutpaar kinni. Peamajas tohtis pidutseda kella 12-ni, aga külalistemajas käis tants ja trall kella viieni öösel ja algas kell 9 otsast peale :)
Väike Tüdruk oleks vaheldumisi raevust vahutades ja masendusest soigudes terve öö üleval istunud, nii et ongi hea, et ta koju jäi...

Aa, meenus üks argument, mille Väike Tüdruk tõi, kui mõtlesin talle hoidjat otsida.
"Mina pole mõni selline laps, kes jätab 'veetseest' tulles käed pesemata ja plätserdab kogu korteri pisikuid täis, kui teda ei valvata!"
:D
Nii isikupärane!

Oli üpris väsitav, aga väga väga tore käik!!!

Isadepäev

2011-11-08T11:22:00.003+02:00

Kui Väike Tüdruk eile koolist tuli, siis nägin kohe esikus, et ta on pinges. Ja kui ta käega minu toa poole näitas, selle asemel, et kööki sööma minna, nagu me tavaliselt teeme, siis aimasin halba.

Kui minu tuppa jõudsime ja ma küsisin, kuidas siis päev oli, purskaski Väike Tüdruk nutma ja ütles, et saab homme koolis ilmselt 'kolme'. Mina uurisin, et mis aines ja pidin peaaegu muigama, kui ta ütles, et joonistamises. Aga tema rääkis nii kurvalt, kuidas ta püüdis õlipastellidega isa joonistada - isadepäev on ju tulekul -, ja püüdis teha väga ilusasti, aga lõpuks selgus, et ta joonistas 'koletise' :D Et musta kriidi värv hõõrdus igale poole laiali ja teised värvid ka... ja selle koleda pildiga nägi ta nii palju vaeva. Lõpuks sain aru, et see ebaõiglus häiriski teda kõige rohkem - et suurele pingutusele vaatamata sai tulemus halb; kell oli juba seitsmendasse tundi helisenud ja kõik klassikaaslased lahkunud, kui tema lõpuks tausta ka värvitud sai.

Praegu just vaatasin arvutist hinnet (et mis tujuga arvestada, kui Tüdruk koju tuleb) ja nägin, et ta oli saanud 'viie' ja veel ilma miinuseta...
Uhh, milline kergendus :)

Eelmisel aastal palus õpetaja lastel joonistada isa sellisena, nagu ta tavaliselt on.
Väike Tüdruk tõstis areldi käe ja küsis, kas ta peaks oma isa joonistama 'trussikute' väel :D
Pole parata - kui mina käin pika varukaga pluusi ja kampsuniga, puuvillased retuusid puuvillaste laiemate pükste all ja kaks paari sokke jalas, siis Mehel on lõpuks ometi mõnus oma aluspükstega :D

He knows!

2011-11-07T17:43:00.003+02:00

Kui seda Osho raamatut lugesin (Vabadus. Armastus. Üksindus), jäi üks katkend eraldi lipikule märgituna blogist välja.

Algul mõtlesin, et jäi välja siis jäi... aga näe, päevad mööduvad, ja ma ikka mõtlen, et see katkend oleks pidanud mu blogis olema :D

Miks see mulle nii kallis on?

Ilmselt selle pärast, et selle teksti juures oleme 'mina ja Osho - Maailma vastu' :p

* Kas oled kunagi jälginud tõelisi armastajaid? Neid vaadates märkad neis palju sarnasusi. /.../ Nende näoilmed, kõnnak, viis kõnelda, liigutused - kaks armastajat muutuvad sarnasteks, olles ometi nii erinevad. See hakkab toimuma iseenesest. Lihtsalt koos olemine on hakanud neid tasapisi teineteise lainele häälestama. Tõelised armastajad ei pea teineteisele midagi ütlema - teine mõistab hetkega, mõistab tundetasandil.

Ja kui ma sellest räägin, siis öeldakse, et see on illusioon, selline pole maailm vaid näib armumisest hullule. Ka psühholoogid ütlevad, et tuleb rääkida, ja teine inimene pole mõtetelugeja. Kuid - olen kogenud ja tean, et inimene, kes armastab kedagi, keda ta välja pole mõelnud vaid päriselt tunneb ja tunnetab, 'võtab õhust' oma kaaslase enesetunde ja isegi mõtted. See ON nii, ja see pole mingi kunst, selleks tuleb justnimelt loobuda plaanidest, ettekavandatud 'lahedast' käitumistest ja ettekujutlustest ja keskenduda ilma kaugema eesmärgita olemisele... Kui sellest räägin, siis inimesed hakkavad mulle 'elu seletama'... kuid ma tean, et neil endal on lihtsalt 'plastikust elu' olnud, nad ei tea, millest nad räägivad, nad pole ehtsat asja ilmselt näinudki. Ja sellised käivad aastate kaupa mind õpetamas, et ma teismeikka kuuluvatest 'ulmadest' üle saaksin...

Aga mina tean, mida ma tean... :p

Kui tuleb oma tundeid sõnadesse panna ja nämmutada, siis juhtub see sellepärast, et huvi teist aduda on kadunud, või on tekkinud mingid hirmud, või tuleb midagi varjata. Kui on see asi, mida mina armastuseks pean, siis pole vaja saladusi ega lahtiseletamisi, sest inimesed elavad kuidagi ühes energiaväljas, kus ei saagi midagi varjata ja kus kunagi ei tahetagi teha midagi sellist, mis võiks teist haavata või kahjustada.

Kui hakatakse end varjama, siis see ühine väli muidugi kaob...

Ja siis sa ei tunnegi ju teist inimest enam.

Ja siis sa ei saagi öelda, et armastad teda.

A noh, koos elada ikka võib, lihtsalt pläägutama tuleb hakata.

Kassipildid

2011-11-07T16:41:00.008+02:00

Ma ausalt öelda ei teagi, kas ma olen rohkem koera- või kassi-inimene.
Võibolla isegi koera, kuid ma ei võtaks koera selle pärast, et kindlasti tuleks kauneid talvehommikuid, mil ma (elektrisoojendusega) esikupõrandal vedeledes pisaraid purskaks ja mõtleks, et pigem suren, kui koera pissitama lähen kibekülma õue... ja siis ikka lähen. Või suren. Aga surra tuleb ju meelerahu seisundis - kes siis seda ei tea!?

Ükskord läksin varahommikul kooli ja nägin üht meest autoakendelt jääd kraapimas. Tema ühes käes oli rihm ja rihma otsas pealtnäha karvutu kutsikatita, kes jää peal külmast lausa vappus ja samas ikka entusiastlikult ja kiindunult oma töösse süvenenud peremeest vaatas. Oo õudseimat õudust! See kutsu meenutas paljast, ära visatud beebit...
Koertesse suhtun kuidagi... tõsiselt ja murelikult :p

Kassid aga on tavaliselt ise nii kavalad, vahvad ja vaprad - neid võib ainult imetleda!

Siin on posu kassipilte, mis ma kuude jooksu izismile.com'ist korjanud olen:

Veel üks pidu...

2011-11-05T13:34:00.009+02:00

Kui esmaspäeval Selveris käisin, siis nägin üht lahedat komplekti - lõuendile trükitud Hello Kitty või Pet Shopi loomadega pilt + pintsel ja värvituubid. Märkasin seda, kuna Väikese Tüdruku sõbrannale meeldivad mõlemad 'elukad' ja mulle tundus, et sellel sõbrannal peaks varsti sünnipäev tulema. Ja kujutage ette, järgmisel päeval ütleski Väike Tüdruk, et E peab laupäeval sünnipäeva. Kolmapäeval tuli ka kutse ja nii ma siis läksingi seda komplekti ostma. Leidsin sinna juurde veel kommikarbi ja olin ükskord ometi kingitustega jube rahul :D

Valisin Pet Shopi kiisuga pildi ja Hello Kitty ümbrispaberi.
Olin endaga jube rahul täpselt niikaua, kui märkasin, et kommikarbis on osa komme brändiga.
Üpris kindel, et tegemist on vaid essentsi, mitte alkoholiga, kuid karta on, et selline kingitus on ikkagi sobimatu :D

Niisiis olime sunnitud kommid ise ära sööma :D

Ja siis teatab Väike Tüdruk, et ta tahab oma novembrikuu taskuraha eest täpselt samasugust pilti, nagu E'le kingituseks sai. Noh, läheme poodi, aga täpselt samasugust polnud. Ostsime siis E'le uue pildi, Pet Shopi linnukesega, ja muidugi ka uue kommikarbi, puzzlega.

Pakkimises pole ma kunagi osav olnud...

Hetkel ongi Väike Tüdruk pidutsemas.
Nüüd on meil selline kodukord, et võimalusel viib Mees teda kuhu vaja...
Mina mõnulen kodus - koristan ja blogin vaheldumisi :)
Chill!

Bros and stuff

2011-11-05T12:53:00.004+02:00

Mul on kaks vanemat poolvenda.
Nad on mõlemad tohutult lahedad inimesed.
Vend I'd näen ma paar korda aastas ikka, sest tal on aeg ajalt meie linna asja.
Vend L'iga aga vestlesin viimati põhjalikumalt... millalgi teismelisena :D... no igatahes enne Väikese Tüdruku sündi.

Aga sel neljapäeval helistas vend I ja rõõmustas mind teatega, et nad käisid L'ga siinkandis tööl ja tuleksid meile külla, jääksid ööseks. Väike Tüdruk kohe muidugi paanikas - temal on homme kool, aga meie kukume hõiklema... Aga see külaskäik oli minu jaoks nii oluline, et ütlesin Väikesele Tüdrukule, et ta puhkab sellest kahe-kolme ööpäevaga välja ja nii saab see olema. Ta tõesti ei maga, kui köögis on kõnekõmin, sest muidu on meil väga vaikne kodu. Mina vaatan telekatki 'mute' peal ja Mees üldse kõrvaklappidega. Nii et arvata oli, et kui siin ugri mehed üksteise võidu naeru möirgama kukuvad, siis on unetu öö lapsel kindlustatud.

Täpselt nii ka läks.
Mõlemad vennad on hea jutuga ja muhedad sellid ning valju juttu ja naeru hakkas kostma sellest sekundist, mil nad sisse astusid. Väike Tüdruk veetis suurema osa ajast küll oma toas, aga ka tema oli koos meiega kella neljani öösel üleval.
Järgmisel päeval läks vapralt kooli.
Koolis rääkis ta oma sõbrannadele, kui õudne öö tal oli ja et korter oli täis 'alkoholi joovaid' inimesi...
...klõnks!

Aga ma ei pahandanud temaga, tal oli raske öö ja õigus kurta... ja ma arvan, et ''tsenseerida'' tuleb oma tegusid, mitte teiste inimeste jutte neist tegudest. Sutsu imelik on küll, siiski. Mäletan, kui ta esimeses klassis selgitas oma klassikaaslastele, miks ta sünnipäeva ei pea: "Minu emme ja issi ei salli lapsi."
:D, siis oli mul ka suts piinlik.
See on tõsi, et korteritäis rüblikuid pole meie unelm, aga kohe nii öelda...... :p

*
Alumisel pildil on 'maal', mis ma Selverist leidsin, kui vend L'le pulmakinki otsisin ( - kinki ei leidnud). Hakkas meeldima, kuigi on rämps - vakstule trükitud. Seda ma vennale muidugi ei kingi, tõin omale silmarõõmuks. Foto ei õnnestunud mitte kuidagi, tegelikult paistavad 'pintslilöögid' väga kenasti ja pilt on väga rõõmus ja ergas. Ma veel mõtlen, kuhu ma ta panen.

Vennaste näod ülemisel pildid pikseldasin igaks juhuks ära :)

Zombi-romantika

2011-11-02T18:42:00.000+02:00

Praegu jookseb Fox Crime'i kanalil seriaali 'Elavad surnud' teine hooaeg. Seda reklaamis juba mitu nädalat ette ja Väike Tüdruk oli sellest 'õudsemalt elevil'. Kõik need nädalad, mil see sari veel alanud polnud, aga reklaamid juba jooksid, palusin ma teda, et ta seda ei vaataks, aga - tal on mingi eriline zombi-huvi kallal, huhh! :( Ta kardab küll ja jookseb südame põksudes reklaamipauside ajal minu tuppa, aga vaatamisest loobumiseks on see kõik liiga põnev. Ütlesin talle kohe, et mina temaga koos seda vaadata ei saa/julge. Issi ka keeldus, kahjuks. Nüüd võtame osad plaadi peale, et ta saaks päevasel ajal vaadata...
Jõle sari mu meelest... aga mingid auhinnad ja värgid... O_o

Üldse tundub, et zombid on kuidagi 'moodi' läinud, USA's vähemasti...
Paaril veebileheküljel, mida jälgin, tulevad nad ikka ja jälle jutuks. Inimesed mängivad mõttega zombi-apokalüpsisest. Seda kasutavad usinasti ka turundusinimesed ja tänavakunstnikud, kuid kuna mind ennast see teema ei huvita, siis ma pole endale kopeerinud vahvaid zombide 'maaletoomise' pilte - ainult see üks siin, kus paadimüüja kinnitab, et on paras aeg endale veesõiduk osta, kuna varsti tulevad zombid ja need ju ei oska ujuda...

Kogu selle aja, mis sarja teist hooaega reklaamiti, mängis Väike Tüdruk arvutimängu Plants vs Zombies. Ta mängis seda nii pidevalt, et ma laulan koristamise saateks siiamaani iga päev mängu tunnuslaulu "There's a zombi on your lawn..." - hakkas kummitama! :p Ta ju kuulas youtube'ist pidevalt selle laulu erinevaid variante, küll keegi mängis seda akustilise kitarriga, siis jaapanlastel oli omakeelne laul ja puha... :D

Väikesel Tüdrukul on nüüd arvutis lemmikpilt, mida ta hardalt ja pikalt silmitseb, kiites varjutamistööd ja ehedust/mõjuvust.

Loomulikult on pildi peal zombie:

Mis te arvate, mida ja keda Väike Tüdruk viimasel ajal unes näeb...

Vürst Sidrun ja teisi jutte

2011-10-31T16:17:00.004+02:00

Sügisvaheaeg on nüüd läbi ja kui esimene veerand oli rohkem kordamine ja sissejuhatus, siis nüüd hakkab tõsine töö pihta.

Hakkasin eile Väikese Tüdruku koolikotti kokku pakkima, ja kui olin kõik asjad välja tõstnud, leidsin koti põhjast käkras hinnetelehe.

Sain kohe päris kurjaks - et miks ma seda varem ei näinud ja miks see selline välja näeb.

Pidin seda triikima, aga kuna ma pole rohkem kui pool elust pabereid triikinud, siis polnud mul mingit mälestust sellest, et trükikiri kleepub, kui seda liialt kuumutada. Niisiis sulatasin kokku murtud hinnetelehe küljed veel kokku ka - õnneks siiski mitte väga hullusti, sest mäletasin vähemalt niipalju, et liiga kuumaks ei maksa triikrauda keerata.

Nüüd siis nägin ka paberil Väikese Tüdruku senised hinded ära ja panin allkirja...
Olingi natuke imestanud, et hinnetelehte polegi...

Seal oli ka lahter: Klassijuhataja kommentaar.
Õpetaja oli kommentaariks kirjutanud: Väga tubli tüdruk.
Triikisin pahas tujus seda paberit ja mõtlesin, et hetkel tundub see väga irooniliselt öeldud olevat...

Võibolla tundub teile imelik, et ma 10 aastase lapse koolikotti ise pakin, aga teate mis? - õpetaja ütleb ka, et palun olge lapsele abiks selle töö juures.
Küllap on vaprad isetegijad liiga sageli asju maha unustanud ja õpetajal on niimoodi ju raske oma tööd teha, kui igas ainetunnis tuleb miski varuvariant käiku võtta nende jaoks, kes tunniks valmis pole.

Kui jätaksin koolikoti Väikese Tüdruku kokku panna, siis ta lihtsalt ei jätaks midagi kunagi koju ja tassiks abs kõike iga päev kaasas - see on järele proovitud.

--- Tegin ka ise lapsena nii, irw :)

*

Hommikul aga sain kõvasti naerda...

Väike Tüdruk tõmbas esikupeegli ees salli alt juukseid välja, nii et müts üles kerkis ja tipust teravaks muutus nagu sidrun. See tõi talle meelde mälestuse, mida ta ka minuga jagas...

Kui Väike Tüdruk veel lasteaias käis, oli tema rühmas poiss nimega Simon (või Simun, kõrva järgi). Väike Tüdruk polnud sellist nime enne kuulnud ja see tundus talle väga imelik nimi.

Simon käis õues kollase mütsiga, millel oli terav tipp nagu sidrunil ja nii hakkas Väike Tüdruk seda poissi Sidruniks ja mõnikord ka Sibulaks kutsuma. Ta ei tahtnud absoluutselt seda poissi narrida, ja ta sai ka väga hästi aru, et ükski ema ei paneks oma lapsele puu- või köögivilja nime ( --- siin Väike Tüdruk küll eksib, aga see ei puutu praegu asjasse --- ), kuid tema meelest oleks veelgi inetum olnud kutsuda seda poissi Simoniks või Simunaks - Sidrun ja Sibul on vähemalt päriselt olemas.
Bwahhahhaaa! :)

XOXO

2011-10-30T12:14:00.003+02:00

Parimad uudised! :-)))

Vend R kirjutas täna hommikul, et nad ootavad järelkasvu! :-)

Mul pole lihtsalt sõnu... see on nii võrratu.

Kahjuks ei näe ma neid enne märtsikuud. Venna Austraalia viisa lõpeb detsembris, kuid siis lähevad nad Z'ga paariks kuuks Malaisiasse. Praeguste plaanide kohaselt aga sünnib lapsuke juunikuus ja - Eestis...
Ui, ma olen nii elevil :-)... Z ju eesti keelt ei räägi, kui nad end Tartusse arstile registreeriksid, siis ma saaks kaasas käia ja tõlkida ja värkida... yay! :-D Vend juba hoiatas, et Austraalia inglise keel on 'kole'... Huvitav, kas nüüd õpivad kõik sugulased inglise keele ära :-) ... ja ikka selle koleda Austraalia oma :D ... juba mugistan naeru, kujutledes oma Isa neid lõputuid 'ää'sid venitamas... :p ... hääi määit, hääu yää döuin'... :D

Ja detsembris või jaanuaris peaks ka Õde Eestisse käima tulema, nii et - on, mida oodata!!! :)

*

Pilt izismile.com'ist.

Linn ja maa

2011-10-29T20:28:00.000+03:00

Huvitavad majad ja maad izismile.com'ist...

Natuke veel...

Eluke

2011-10-29T13:08:00.005+03:00

Eilse filmiõhtu puhuks küpsetasin esimest korda elus muffineid.

Kas ma viitsisin järele vaadata, kuidas muffineid küpsetatakse?
Noooo!
Tegin muudkui aga ainsa magusa taigna, mida tean (suhkrust ja jahust, hapukoorest ja munast - ükskord panin sinna kakaod ka) ja kallasin vormidesse.

Mulle meeldis! :D

Väike Tüdruk ütles, et need on vastikud!..., aga hiljem selgus, et need ei meeldinud talle tuliselt. Niipea kui need maha jahtusid, muutis ta oma arvamust ja hommikul külmkapikülmi muffineid süües leidis ta juba, et need on maailma parimad :p
Nii et teen oma 'suvalisi muffineid' edaspidigi; pean ainult meeles pidama, et varem tuleb valmis teha, muidu jääb Väike Tüdruk tühja kõhuga.

Aga filmi valis seekord Mees ja see oli "Kasiino", Robert DeNiroga.
Oli huvitav ja naljakas; veriseid kohti ma ei vaadanud... kassike ka ei vaadanud. Võibolla olen ma seda filmi isegi varem näinud - Sharon Stone'i kuldne kleit tuli kangesti tuttav ette... aga see pilt võis tegelikult ka mõnes ajakirjas olla...

Täna käis Mees omale kingi ostmas ja põrkas kokku minu Proua Emaga.

Proua Ema tulistas kiiresti suure hunniku arusaamatut juttu, aga muu seas jõudis ta Meest haletseda, et ta minusuguse naisega koos elab, kes sunnib meest nõrkemiseni tööd rabama ja ise kõik raha ära raiskab. "Ma saaksin anda sulle 4000 eurot," rääkis Proua Ema minu Mehele, "aga teadagi oleks see kohe otsas," vihjas ta kahetsevalt minu kulukatele harjumustele... Kusjuures minu ainus kulukas 'harjumus' on Väike Tüdruk... Aga Proua Emal on oma arvamused selle kohta, mida inimesed kuulda soovivad ja ta räägib oma jutu nendele oletustele vastavalt. Kui ma talle praegu helistaks ja küsiks, mida ta selle jutuga silmas peab, et ma raha kulutan ja et Mees peab põlvede nõtkudes tööd rabama (- Mees nimelt ei tööta kaugeltki 40 tundi nädalas, ka ei tee ta mingeid aiatöid või muud tasuta tööd, vaid mängib ja loeb vähemalt pool ajast), siis ta ei saaks aru, millest ma räägin, sest tema 'ajuplaan' vahetub välja, vastavalt sellele, kellega ta parasjagu räägib. Ta kinnitaks mulle täies siiruses ja nördimuses, et ta ei öelnud midagi sellist, vaid rääkis lihtsalt sellest, et praegu on kõigil rasked ajad... Ja ta saaks minu peale väga kurjaks, et ma 'soovin teda halba valgusesse asetada' :D
On ikka inimene maailma loodud! Mees hakkas kohapeal kõndima ja sammu taktis kotiga vehkima lõpuks, et minema saada sealt :D

TRIIN SOOMETS "Toormaterjal"

2011-10-28T16:48:00.001+03:00

Triin Soometsa luuletustes on kurbus ja üksildus väljendatud äärmiselt ennastvalitsevalt, reserveeritult ja samas vahedalt. Selles kogus on võibolla minu maitsele liigagi allegoorilised pildikesed... Märkasin, et just need kõige ekspressiivsemad ja vahetumad, nagu nt nimiluuletus (sellest, kuidas lapsena sai ühel suvel vanaema juures leppasid kooritud, neist aeda ehitatud ja oranžide kipitavate kätega ringi käidud ema oodates), olid mu silmapilksed lemmikud, hoolimata võluvatest väljenditest (nagu 'kurbuse hunditund') mujal... Aga üldiselt on Soomets ikkagi üks mu lemmik-luuletajaid, ta on kaunis! Mulle näib nagu küsiks ta, milleks see kõik - nii palju kurbust ja valu, nii enda kui teiste oma... ja vastus on, et ju nii on vaja, ilma asjata ei juhtu midagi, miski pole tegelikult mõttetu.

Luuletusi ka:

*
mida sygavamalt vaatad seda kõrgemal on taevas
päris põgeneda ei saa taevas tuleb järele
maasse ei mahu taevas saab kätte
miski ei anna varju

*

Armastusest ei aita, su vaeva ei vaeta kunagi kuskil. See, mis
loeb, on su meeles moodustuv muster. Kõik, mida puutub käsi,
saab siis mõtte. Jälje, mis jätad liiva, uhub vesi rõõmsalt ja
ruttu.

*

Kõigest pidin aru saama enne kui sain aru sinust
nyyd on kõik selge
nyyd pole midagi teha
nyyd rohelist ja punast tilgub nakatunud vahtralt
säravale mullale
mina olen terve
mul pole kysimusi
rõõm oli kohtuda

*
XXX

tunne on mõte
mõtle sellele
eriti siis kui kaotad mõtte nagu laps võtme
ega pääse koju
vaid rabeled vastu klaasi

*

kõik loksutab mind
oranžid kardinad teevad mu tuju heaks
hallid seinad teevad mu tuju pahaks
yks inimene saab minust peaaegu aru
mina saan peaaegu kõigist aru
võtan syy enda peale
hea meelega

Naha lõhn

2011-10-27T17:09:00.002+03:00

Käisin kümnendas klassis, kui ütlesin oma toakaaslasele (kes oli ühtlasi ka minu klassiõde ja pinginaaber), et higistamise asemel võiksime me kõik mingit parfüümi eritada. Kehalõhn on meil kõigil erinev - mõne oma meeldib, mõne oma on neutraalne, mõne oma ebameeldiv - ja sama võiks olla ka parfüümidega. Nina ise veab sind sobiva inimese juurde ja annab teada ka sellest, et sobivust pole...

Nojaa, ja nüüd on keegi välja mõelnud sellise tableti, mis inimese ainevahetusse jõudes muudab higi parfüümiks, kusjuures kõigil erinevaks, kuna meie kehade ainevahetus on erinev :)

Uskuda või mitte?

Ma proovida millegipärast ei tahaks...

*

Artikkel Daily Mailist, pilt izismile.com'ist.

OSHO "Armastus. Vabadus. Üksindus" II

2011-10-26T19:32:00.000+03:00

Osho arvates armuvad inimesed sageli sellepärast, et teine inimene kergitab oma tähelepanu ja komplimentidega meie enesetähtsust ja ego.

* Ego elab läbi võrdluse. Kui ütled naisele: "Ma armastan sind," on see üks asi. Kui ütled naisele: "Kleopatra kahvatub sinu kõrval," on see sootuks midagi muud, see on eelmise vastand. Mis see Kleopatra siia puutub? Kas sa ei saa seda naist armastada ilma et Kleopatra oleks asjasse segatud?

:D

* Elu hunnituim kogemus on, kui annad lihtsalt niisama, ilma mistahes tingimusteta, ilma mistahes ootusteta, tahtmata vastutasuks isegi tillukest tänusõna. Vastupidi, tõeline ehe armastus on tänulik inimesele, kes ta armastuse vastu võttis. Ta oleks võinud selle ju ka tagasi lükata.
Kui hakkad andma armastust sügavas tänutundes selle eest, et see vastu võetakse, siis märkad üllatusega, et sinust on saanud valitseja - enam pole sa armastust manguv kerjus, kes ukse tagant teise taha käib ja kerjab.

Jah, see on küll tõsi, et selline armastus, kus sa midagi partnerilt ei oota (isegi mitte seda, et ta su armastusest üldse huvitatud on), ei kesta kümneid aastaid... Ja tõsi on ka see, et sellisena on armastus siiski kõige tiivustavam ja pulbitsevam. Kohe, kui tekib küsimus, kas mina ka Talle meeldin, on see juba tõkestatud, kui ka vastus on 'jah'.

* Kui oled oma üksiolus täiesti õnnelik, kui sa üldse teist ei vaja, kui teine inimene pole su vajadus, siis oled võimeline armastama. Kui teine on su vajadus, siis sa ei sa muud kui ära kasutada, manipuleerida, võimutseda - armastada mitte.

*
Küsimus Oshole: Idas rõhutatakse, et armusuhtes peab ühe inimesega kokku jääma. Läänes vahetatakse tihti partnereid. Kumba teie eelistate?
Vastus: Mina eelistan armastust.
Las ma selgitan: ole truu armastusele ja ära muretse partnerite pärast. Pole tähtis, kas partnereid on üks või palju. Küsimus on selles, kas sa oled armastusele truu. Kui elad mehe või naisega ega armasta teda, siis elad patus.

Tjah. Teoreetiliselt ilus, aga... inimesed pole nii läbinägelikud, et teha lapsi ainult nendega, kes armastavad neid igavesti. Nii et tegelikkuses julgustab see sõnum lihtsalt vastutustundetusele - arvestades mitte ideaalsete vaid 'tegelike' inimestega. Kui Osholt kusagil küsiti armastuse kestuse ja alleshoidmise kohta, siis ta rääkis, et peab loomulikuks, et sa ühel päeval ütled naisele: "Ma armastan sind igavesti!" ja teisel päeval: "Ma olen vist üksi-eluks loodud...." - sest peaasi on aus olla ja inimene võib päriselt nii tunda. Sel juhul pannaksegi lapse headel päevadel 'hakkama' ja halvematel päevadel jalutatakse minema. Ja üldsegi - see on ju erinev, kui ruttu tüdinetakse, kui ruttu armuleek kustub... kumma rütmis siis lahku minnakse?

Aga mõne asjaga olen väga nõus, näiteks kõige sellega, mis puudutab salapära, romantikat, saladusi. Ka minu meelest ei saa armastusest rääkida, kui jäävad vigurid ja saladused. Armastus on kahe hinge kohtumine - ja ei miski muu. Kui varjad mingit osa oma hingest, siis arvates, et seda osa sinust pole võimalik mõista ja armastada. Imelik, et minus on tohutult palju süütunnet ja enesematerdamistungi, kuid ma olen ka võõrastega üpris avameelne ja usun, et kõike, mis olemas on, võib mõista. Ja võib juhtuda, et armastuse puhul pole need ebameeldivad ja nõrgemad osad inimesest (isiksusest, välimusest, minevikust) teisele inimesele lihtsalt olulised. Eks saladusi varjates varjame me hoopis seda enda osa, mida me peame vastuvõetamatuks, armastust mitte-väärivaks. Ja ilmselt mina siis täiega armastan ennast :D... just selle pärast, et kuigi olen paras vumps, leian, et seda peitma küll ei pea....

* Ole ehe. Ava oma süda, ole paljastatud. Kahe armastaja vahel ei tohiks olla mingeid saladusi, muidu armastust pole.

Jah... 100% nõus.

* Kui kohtled kedagi kui vahendit - kas enda heameeleks, seksuaalsete vajaduste rahuldamiseks, hirmu peletamiseks või millekski muuks -, kui kasutad teist inimest, siis madaldad ta asja staatusesse. Hävitad ta vabaduse, tapad ta hingeliselt.

Noh, nõus, aga kuidas seda vältida? Kas küsid enne ühe-öö-suhet, kas teine saab ikka asjast niimoodi aru, et see on vaid korraks? Ja kui teisel on õhkõrn lootus, et see kord paneb sind rohkemat tahtma ja ta valetab, et jah, tahab ainult korraks -, kas oled siis teist ära kasutanud või pole? Mitte 'juriidiliselt' vaid moraalselt. Kui su elukogemus juba ütleb, et sellised asjad juhtuvad, et üheöösuhtega nõustunu võib tegelikult loota enamat? Või siis näiteks - sul on sõber, kes soovib suhtest rohkem, aga sina ei soovi; ühel õhtul aga oled mingil põhjusel emotsionaalselt laetud (ja purjakil), ja soovid justnimelt üksindust peletada - vajad lähedust ja 'asjad juhtuvad'... Tol õhtul teed vana sõbra väga õnnelikuks, aga järgmisel päeval on ta tõenäoliselt solvunud, et tegemist polnud 'läbimurdega' teie suhtes, vaid hoopis pisukese 'anomaaliaga' :D Samas võib ju öelda, et mõlemad kasutasid teineteise nõrkust ära... Uhh! õudne!... parem eemale hoida inimestest ja ärevust tekitavatest sündmustest, mis võivad inimeste lähedust otsima panna ja siis jamasid tekitada :D :D :D (Minu süda on kui Emajõgi - voolab vaikselt, tundmatu ta vägi. Täna võid sa neidu armasta', aga homme vaata kuidas temast lahti saad...)

Teisalt, jällegi - Osho juttudega üksinduse ülimalt kosutavast mõjust olen nõus. Minu jaoks on ka... ükskõik mille mõistmiseks vaja üksindust, vaikust, keskendumist. Muidu ma nagu lihtsalt 'pladistan' elus ringi. Kui mul on vaja millestki aru saada, on mul vaja üksi olla.

* Üksiolus avastad, mida tähendab olla. Ja olemise mõistmisest voolab armastus ja palju muud. Üksiolu peaks olema su ainus siht.
See ei tähenda, et sa peaksid kusagile mägedesse põgenema. Võid turuplatsil ka üksi olla. See on lihtsalt teadvelolu, valvsuse, ärksuse küsimus, pidades meeles, et oled vaid omaenda vaatleja. /.../ Olla vaatleja on suurim teostus.

* Kõik need, kes tahavad olla keegi, jäävad 'jumalariigi' ukse taha.

* Kes on üksiklane? See, kelle vajadus olla vajalik on lahtunud, kes ei nõua enda tähendust sinu käest, sinu silmist, sinu reageeringutest. Ei! Kui sa annad oma armastuse, on ta tänulik, kuid kui sa ei anna, pole ka midagi katki. Kui sa ei anna, on ta ikka samasugune. Kui tuled teda vaatama, on ta õnnelik, aga kui sa ei tule, on ta sama õnnelik. Ta naudib viibimist rahvahulgas, kuid sama hästi tunneb ta end eraku onnis.
Sa ei saa üksiklast õnnetuks teha, sest ta on õppinud elama iseendaga ja olema endaga õnnelik. Ka üksiolek on küllaldane.

***

JEAN-PAUL SARTRE "Sein"

2011-10-26T15:31:00.002+03:00

LR 2011 / 31-34

Üpris intrigeerivad jutukesed ebameeldivatest inimestest, kes ei armasta kedagi ega hooli õieti millestki peale selle, kui olulised ja tähelepanuväärsed nad on miskis mõttes - kas oma armukestele või koolivendadele või maailmale. Ise suhtuvad nad teistesse inimestesse vaid jälgija huvi või vastikusega, ilma igasuguse kiindumuse või kaastundeta, soovides lihtsalt oma võimu ulatust näha. Nad lihtsalt täidavad võetud rolli, valides sõnu ja käitumisviise ja soigudes omaette, kui ei leitud täiuslikke, parimat võimalikku muljet jätnud sõnu. Ehk siis - tegemist on väikest-viisi misantroopide, sotsiopaatide ja nartsissistidega.

Tsitaate ka:

* /Heietab üks jobu, kes tundis end vinge vennana, kui pani prostituudi relva ähvardusel alasti mööda tuba ringi jalutama. (Arvasite õigesti - ta oli impotent.) 'Jalgevahelt tulistamise' asemel tulistas ta linnatänaval suvalisi inimesi ja sulges end siis kohviku kempsu; tahtis end ka maha lasta, aga ei julgenud. Enne tulistamist saatis ta 102 prantsuse kirjanikule kirja sellest, et need võiksid olla temast kui misantroobist huvitatud ja tema oleks valmis rääkima, kui huvitav ta ikka on./

Mul ei ole kunagi olnud naistega lähisuhteid: tunneksin siis, nagu oleks mult midagi varastatud. Neile ronitakse otsa, seda küll, aga nad õgivad teie alakõhtu oma suure karvase suuga ja nagu ma olen kuulnud, saavad nemad sellest läbikäimisest kaugelt suuremat kasu. Mina ei palu kelleltki midagi, aga ma ei taha ka midagi anda. Või siis oleks mul vaja läinud külma ja vagameelset naist, kes mind vastikusega taluks.

* /Siin räägib naine, kes näib abitu ja ärakasutatav, kuid tegelikult tunneb ta kõigi suhtes lihtsalt vastikust ja ei tea, mida teha ja kuhusuunas oma eluga liikuda./

Mu jumal, mõtelda vaid, et see ongi elu, et selle pärast me end riietame ja peseme ja teeme end ilusaks, ja kõik romaanid on sellest kirjutatud, ja me mõtleme sellele kogu aeg, ja lõpuks pole see muud, kui et minnakse mingisse tuppa tüübiga, kes teid poolenisti ära lämmatab ja kes teil lõpetuseks kõhu märjaks teeb.

:)

Kassiga arstil

2011-10-26T15:05:00.004+03:00

Täna hommikul käisid Väike Tüdruk ja Mees meie tiigripoisiga arsti juures.

Väike Tüdruk oli veendunud, et kass on haige, sest ta vahepeal oksendab ja tema igemetel on mustad laigud.

Ma püüdsin talle seletada küll, et meie tark loom (kes-teab-mida-tema-organism-vajab) sööb endale sisse iga viimase kui pärli, litri, kiletüki või tolmurulli, mis ta põrandalt leiab. Mina leian selle tema okse seest, nii et ma tean. Aga Väike Tüdruk on kassiraamatutest lugenud, et oksendavad kassid tuleb arsti juurde viia, nii et...

Püüdsime oma tiigripoisi toppida pehmesse riidest kandekotti, aga see on talle võõras, ning kahest kinnitusest ja tekist hoolimata (trakside küljes olev rihma-aas tuleb kinnitada koti mõlemas otsas olevate klambrite külge) õnnestus tal end kotist välja vingerdada. Väike väänik väänles, kott seljas, mööda esikut, ja purtsus meid vedelat puuksu täis :D Mees küsis selle kohta arstilt ja selgus, et kassidel on mingid sellised näärmed nagu skunksil, mis ärevuse ja abituse olukorras tööle hakkavad. Ma olen ikka varem ka kasse näinud, aga ei ühtegi sellist, kellel need näärmed töötaksid. Meie vumpsik purtsub usinasti :p - on selline ara verega tiigrike...

Muidugi oli kassike pealaest jalatallani terve kui purikas, igemed ja hambad kaasa arvatud.

Talle tehti vaktsiinisüst. Arst hoiatas, et kass võib jalga veidi kangena hoida, kuid meie seltsimees koškin on kõikide süstidega hästi toime tulnud. Ka pärast steriliseerimisoppi ärkas ta rõõmsalt ja erksalt, nagu oleks vaid väikse tuku teinud. Õue kardab meie tiigrike koledal kombel, nii et me enam ammu teda viia ei ürita, aga võõrad ruumid on talle imepõnevad; pärast süsti tõmbus ta küll solvunult oma puuri...

Väike Tüdruk on nüüd nii rõõmus, et arstil sai käidud :)

Ta võttis arsti juurest paar reklaamlehte ja luges need hoolikalt läbi.

Loodan, et ta nüüd ei hakka meie kassil uusi haigusi kahtlustama ;)

***

2011-10-25T13:53:00.007+03:00

Mitte ei viitsi ära lõpetada seda Osho-raamatut... :p ... äkki homme?!?

Kirjutan täna hoopis paar teistele autoritele kuuluvat tsitaati 'vabadusest, armastusest ja üksindusest'...

*

Nüüd näib mulle, et pelgas inimeseks olemises on igaühele piisavalt dramatismi; pole vaja olla heroiinisõltlane või performance'i-luuletaja, et kogeda äärmuslikke tundeid. Tuleb vaid kedagi armastada.
NICK HORNBY "Kuidas olla hea"

Vältige neid, kes püüavad teie eneseusku kõigutada. See on iseloomulik väikestele inimestele. Suur inimene seevastu sisendab teisse tunde, et teiegi võite suureks saada.
MARK TWAIN

*

Ainus kindel tõde armastuse kohta: sa saad haiget.
JÜRI EHLVEST "Palverännak"

*

Inimesed vihkavad neid, kellele nad peavad valetama.
VICTOR HUGO

Olla täiskasvanud tähendab olla üksi.
EDMOND ROSTAND

Pildid ikka izismile.com'ist.

Värviline

2011-10-24T21:42:00.006+03:00

Märkasin, et meie külmades toonides vannitoas on halli värvi potsiku sees järsku kõige rõõmsamates värvides punt kosmeetikavahendid :D
Ja rõõmsad patsikummid teise halli potsiku nupu küljes.

Ka riidekapis märkasin huvitavaid värve: minu riiul on hall-beež-must-valge-helesinine - kõige neutraalsemad ja märkamatumad värvid. Mehe t-särgiriiul selle kohal on märksa rõõmsam :)
(Riiulid pole korras, aga mis siis - ongi huvitavam :D )

Ja viimaks tänane värviline supp...

Käisin ka õues, aga eriti sügisvärve ei näinudki - läksin ju pimedas, hea kui nägin, kuhu astusin... Kuid ilm oli täna võrratu, mahe ja soe, ma lausa lendasin :)

OSHO "Armastus. Vabadus. Üksindus"

2011-10-23T20:48:00.001+03:00

Pean Oshot filosoofina geniaalseks. Ja tema rääkimisviis on võrratult kaasahaarav ja loomulik. Just rääkimisviis, sest ta pole ise ühtegi raamatut kirjutanud ja kõik tema raamatud on koostatud tema (lindistatud) kõnede põhjal. Nii lahe, kuidas ta oma filosoofilise jutu sisse külluslikult asjakohaseid anekdoote ja mõistulugusid põimida oskab. Ja kui põhjalikult ja põnevalt ta küsimustele vastab... - mul võtaks selliste küsimuste seedimine mitu päeva aega ja vastused poleks kaugeltki nii põhjalikud.

Väga palju sellest, mis Osho armastusest räägib, tuleb mulle täiesti tuttav ette. Kurb on aga lugeda, et tema arvates on tõeline armastus võimalik vaid vabasuhtes, sest - hinge arenguks on vajalik kahte poolt: armastust ja vabadust, või armastust ja meditatsiooni. Kui aga luuakse suhe, antakse teineteisele mingeid lubadusi, siis pole sa enam vaba. Sa tunned, et teine inimene on võtnud sinult vabaduse, mis tegelikult tõesti kuulub ainult sulle, ja sa salaja vihkad teda selle eest, et ta on su köitnud ja su 'lendu' piirab.

Väga palju sellest jutust kajab mus endas vastu, aga - nagu ma juba ükskord varem seda raamatut lugedes leidsin - selline käsitlus armastusest sobib vaid steriilsetele või samasoolistele paaridele. Kui suhtest võib sündida laps, siis ei saa niimoodi vabadusest jahvatada. Ja - hea küll - kui mina olengi 'osho-mõttes' arenenud ja ei hoia kinni suhtest, mis enam rõõmu ei tee - aga mu partner? Kas ma lihtsalt teatan talle, et mina olen nii arenenud inimene, et pingutama ei hakka ja kui liblikad on kõhust kadunud, siis tsau-pakaa!? Ja kas meid ei tee suureks hoopis see, kui me oskame enda soovidest kaugemale vaadata ja teiste (pere) huvisid teenida?

Saan aru, et Osho räägibki põhimõtteliselt sellest, et inimene, kes soovib perekonda, pole kuigi arenenud, hingeliselt. Sest iga meie soov näitab, et me pole eneseküllased, et meil pole väärtust ilma omandi, kuuluvuse ja sidemeteta. Armuminegi tuleb tunnustusevajadusest. Ja sellepärast on paljudel inimestel ka raske üksi olla - sest üksi olles kaob kogu inimese tähtsus ja tähendus. Kui inimene on muudkui üksi, siis teiste poolest ta võikski sama hästi ka olemata olla, keegi ei märkaks. Ja millegipärast on see inimesele raske - olla tähtsusetu ja tähendusetu. Kuid kas see on ikka nii halb? Miks inimene üldse olemas on? Ikka teiste inimeste jaoks ju? Milleks muidu? Osho järgi sel inimesel, kes soovib peret, selles elus lootust pole. Sest perekond on selline koht, kus kellelgi pole vabadust - üksteise ahistamise koht.

Samas pole ka mulle vastuvõetamatu 'viimase põlvkonna' filosoofia, mille kohaselt elu nöögib rämedalt, ja on ebaeetiline uusi lapsi maailma tuua. Mõtlen mõnikord murega oma kunagisele otsusele laps saada... kuid jõuan alati selleni, et nüüd on ta olemas, ja mõtted sellest, kas lapse maailma toomine oli tark mõte, ja kas ma suudan talle küllalt ilu ja headust pakkuda ja teda 'kurjast' eemal hoida, on hiljaks jäänud - nüüd tuleb mõelda sellele, kuidas tema elu piisavalt rõõmsaks ja huvitavaks teha.

Aga nüüd tsitaadid.

* Lapsel on oma saatus. Kui ta muutub sinu nägu, ei saa ta kunagi iseendaks. Ja ilma iseendaks saamata ei tunne inimene kunagi rahulolu ega olemiserõõmu. Tal on alati tunne, et midagi on puudu.

Njah, kust küll teada, kas järeleandlikkus laseb lapsel olla tema ise või jätab tema võimed ja võimalused välja arendamata?

Ükskord, kui me Väikese Tüdrukuga sellest rääkisime, siis ma ütlesin, et tahaksin, et mul oleks kolm Väikest Tüdrukut. Ühte ma kasvataksin nii nagu teda, teist kupataksin trennidesse ja huviringidesse, teatritesse ja muuseumeisse, ja kolmanda viiksin maale ja õpetaksin üldse ise. Hiljem vaataksin, kes on kõige õnnelikum ja tublim ja kurvemad kujud 'kustutaks' ära. Väike Tüdruk leidis, et minust on armas tema pärast nii muretseda ja fantaseerida... ja märkis siis, et siis peaks ka kolm mind olema, kuna muidu oleks lihtne: see laps, kes kasvab emmega koos, on kõige õnnelikum - muud asjad loevad vähem.

Hmm, indeed!

* Armastus on tervikliku inimese osa. See pole romantika, sel pole midagi nonde rumalustega pistmist. Armastus läheb otse inimeseni ja vaatab tema hinge. Armastus on siis teatud poolehoid, osadus teise inimese kõige sügavama olemusega.

Jah, romantikat peetakse armastuse juurde kuuluvaks, kuid arvan ka, et õhtusöökidel küünlavalgel ja muul sellisel on armastusega vähe pistmist, romantika on lihtsalt tilulilu :D Olen mõnikord kahtlustanud, et selliseid ekstra-asju võtavad ette inimesed, kes nagunii 'teineteise sügavama olemuseni' ei jõua ja et teist inimest mitte päriselt ära unustada ja talle ikka tähelepanu pöörata, tehakse mingi ettevõtmine, kuna ilma selleta elataks teineteisest mööda. Tasapisi olen aru saanud, et see pole tõsi ja vallatuid kingitusi ja muud sellist teevad inimesed, kelle sisemine laps on ilusti esil. Lugesin kusagilt (uhh, tõesti ei mäleta allikaid eriti kunagi) ühe vanaproua juttu, et kadunud abikaasa oli nii tore ja tegi naljakaid üllatusi, nagu pani piiksuvaid mänguasju talla alla ja :D... et oleks ikka naljakas ja üllatav :D Nii minu kui ka Mehe jaoks oleksid sellised naljad... oh, esiteks ebanaljakad ja teiseks lausa murettekitavad (et mis hulluga me küll abiellusime!?) ja mitte kuskilt otsast romantilised või ühtsustunnet tekitavad.

* Erutus ja palavik ei ole ekstaas. /.../ Erutus võib välja paista kui ekstaas, aga pole seda, sest põhiolemuselt on ekstaas jahe. Kirg on kuum. Viha on külm. Armastus on jahe - mitte külm vaid jahe. Viha on külm. Kirg ja iha on kuumad. Armastus paikneb täpselt nende vahel. Ta on jahe, mitte kuum ega külm. See on ääretu rahulikkuse-, rahu-, selguse-, vaikuseseisund.

Ja see ühtib ka minu kogemusega.
Samuti minu sooviga - olen ka siin blogis korduvalt öelnud, et ma ei taha ka positiivseid erutusi, tahan rahu. Ja selles pole midagi külma või tuima, vaid just see pakubki selguse, kindluse ja rõõmu võimaluse. Tugevad emotsioonid löövad mul lihtsalt pinna alt ja ma ei tea enam, kus on 'all' ja kus on 'peal', kus on vasak ja kus on parem... oot - see viimane on mul nagunii alati sassis, hihii :p

* Kui kõik su ümber on õnnetud, ei saa sa õnnelik olla, sest inimene pole saar. Ta on osa suurest mandrist. Kui tahad õnnelik olla, pead aitama teistel inimestel õnnelikuks saada. Siis - ja ainult siis - saad olla õnnelik.
Pead looma enda ümber õnnelikkuse atmosfääri. Kui kõik tunnevad end viletsalt, kuidas saad sa siis õnnelik olla? See nakatab sind ka. Sa pole kivi vaid tundlik olevus. Kui kõik su ümber on meeleheitel, siis nende meeleheide mõjutab ka sind.

Njaa, ka need inimesed, kes tusasusest oma firmamärgi on teinud, hoiavad rõõmsate inimeste ligi, lootuses teiste õnne paistel endagi külmi konte soojendada. Kahjuks ei mõista nad sageli, et nad ise pole nii võluvad kaaslased, kui nende rõõmus väljavalitu ja on täielikus arusaamatuses, kui rõõmurull nende kriitilisusest ja raskemeelsusest väsib ja eemale hoidma hakkab. On hea püüda teise inimese meeleolu tõsta, kuid krooniliselt halva meeleolu puhul tähendab see kroonilist pingutust teiselt inimeselt.

Kuid tegelikult see on natuke teine teema ja ka Osho ise ütleb, et mõni inimene on nii 'mürgine', et väsid juba temaga ühes toas viibimisest - ei usu, et ta arvab, et nende õnne tuleks püüdlema jääda.

Üldjoontes on tõesti ilmselgelt nõnda, et - kui teed kaaslase olemise mõnusaks, on ka endal mõnus olla. Eriti abielus - kui mõlemad teise huvid esikohale seavad, sujub kõik täiuslikult... kahjuks saab see toimida vaid küllaltki sarnaste inimeste abielus. Ja miks ei võiks see aastakümneid toimuda vabast tahtest?

Uhh, aitab tänaseks küll... Tsitaate jäi veel ühe postituse jagu... :)

Õe kirjast...

2011-10-22T18:57:00.003+03:00

Õde kirjutab:

/Uue/ "Töö juures on päris vahvad inimesed - vähemalt need kellega mina enamasti suhtlema pean. Ja Austraalia kliendid ei ole nii virilad ka, samas kurb on see, et Eesti inimestel olen näinud tihti käsi ärevusest värisemas, kui pikk saba taga on ja nad tunnevad survet kiiremini eest ära kaduda.
Mónikord kassas olles oli monest lausa kahju ja oleks tahtnud öelda, et vóta rahulikult oma aeg, ära muretse koigi teiste pärast - siin teavad kliendid seda isegi. Siin on rohkem austust ja vähem voistlemist on üksteisega. Selles móttes vahva koht.

Veel imelikum on see et hindud, keda on igale ruutmetrile sada tükki pretendeerimas, on nii armastavad ja hellad üksteisega, ja eestlased on üksteise alatasa kóris kinni nagu maailmast oleks ruum otsas. See enesekesksus, mis on *** firmamärgiks saanud, on siin nii tundmatu - ainult móned eestlased, keda olen kohanud, on teda meenutanud :P "

Njaa, ma tahan ka seda seltskonda näha, mille liikmed ei käitu kunagi nii, nagu sa oleks tulnud nende viimast õhku ära hingama või päeva kõige tähtsamat minutit ära raiskama...
Ja eelkõige tahaks ise selliseks saada......... :/
Usun küll, et inimesed on maailmas olemas inimeste jaoks (mitte meelelahutuse, hariduse, raha, seaduse ja korra jms jaoks), aga ise valvan ka kiivalt oma ruumi ja oma aega... Meganiuks, noh!

Krišna Krišna Hare Hare...

2011-10-22T12:00:00.018+03:00

Selline kurb lugu, et mul hakkasid paar kuud tagasi turjale punnid tekkima (oeh!), ja kuu aega tagasi ka juustepiirile. Mina muidugi kohe rabelema ei kukkunud, vaid andsin probleemile võimaluse ise 'jeebet tõmmata'. Seda tean, et senisest rämpsusemalt ma toituma pole hakanud.
Aga paar päeva tagasi taipasin, et need niisama vist ikka ära ei kao ja guugeldasin 'punnid juuksepiiril'. Vastuseks tuli kohe, et halb šampoon. Just, et mõjub ka kaelale ja turjale. Mõelda vaid! Poleks arvanudki...

Aga tõesti - olen umbes 9-8 aastat pesnud Tigi toodetega, aga nüüd on varud otsas ja kolm kuud tagasi hakkasin kasutama Garnier Fructise šampooni, mis mulle muide kunagi plikapõlves sobis jällegi...

Nujah, aga kolme kuu kogemuse vastu ma vaidlema ei hakka ja viskasin oma pooliku šampooni-palsami joonelt prügikasti ning täna marssisin siis Kaubamajja Tigit otsima.

Muide, Tigi on just see, mis paljudele allergia tekitab!
Nii et õrnatoimeliseks ei saa teda kuidagi nimetada, aga alles ta töötas ja mul pole aega ega raha otsida, mis veel sobiks.

Ja kui ma juba Kaupsis olin, siis täiendasin ka muid kosmeetikavarusid: nagunii oli vaja näopesukäsna, juuksevärvi, ripsmetušši... Ja varuks ostsin veekindla ripsmetuši, veekindla, halli värvi laineri Manhattanilt - ja tasuta sain Maybelline'i musta geellaineri.

Muide, Tigi shampoon ja palsam maksid eraldi 15 ja 17 eurot ja mina haarasin need kenasti kätte, kui tuli üks klienditeenindaja (keda ma algul umbusklikult põrnitsesin), kes näitas mulle, et praegu on müügil soodsad komplektid: 17 eurot - ja mõlemad on sees.

*

Kuna oli tuuline ja sadas vihmakest, tulin tagasi bussiga.
Kui seda ootasin, lähenes mulle üks kollane krišnaiit ja tahtis raamatut müüa.
Mina tahtsin osta, sest viimati kui krišnaiit tahtis mulle raamatut müüa, oli Mees koos minuga ja ajas vaese selli lõrisedes minema. Tahtsin seda heaks teha :)

Ostu-müügijutu vahele ajasime muud loba ka, ja see käis umbes nii.
Tema: "Are you a student?" (oled sa üliõpilane)
Mina: "Nno!" (muigan natuke)
Tema: "Are you a teacher then? you look smart enough to be..." (oled sa siis ehk õpetaja? näed piisavalt arukas välja küll...)
Mina: "Nnooo!" (Muigan, irvitan) "I'm a housewife, actually." (olen koduperenaine, tõtt öelda)

Ja mida vastas mulle krišnaiit?
"Nooooo!!! u serious?" (Ei või olla, nalja teed vä?)
...

"Don't forget to smile!" (ära unusta naeratamist!) ütles ta mulle lõpetuseks...
Hm.

Raamat siis - "Väljaspool sündi ja surma".
Mul oli ükskõik, mis raamat oli. Mõtlesin ju osta nagunii. 4 erot andsin - 2 selle ja 2 eelmise raamatu eest, mis ostmata jäi... Teadagi, kelle eeskuju või geenide tõttu Väike Tüdruk end kohe vastutavana tunneb, kui osaleb kogemata kellegi kurvastamises (pean silmas seda, et ta arvab, et kuna muusikaõpetajal on tema klassiga raske, oleks temast ilus õpetajale lilli viia; so liigne vastutuse- ja süütunne.)
Viirukipulga sain kauba peale.
Küll ma loen ka...
Täna hommikul saingi ühe Osho läbi...

Väikesele Tüdrukule otsisin kolmest kohast Tähekest, aga polnud kusagil...

Viimase poe ajakirjaletist aga leidsin Sartre'i "Seina" - Loomingu Raamatukogu väljaande, 4,45.
Ostsin ära.

Aga ma hoidsin ju 15 eurot kokku selle Tigi komplekti ostuga, nii et pole ju hullu! ? ! ?

*

Pildistasin ka oma väga vanu villase voodriga nahkkindaid... Kui need ära lagunevad, siis analoogsed oleks ka täiesti kohustuslik ost... Need on nii megapehmed ja soojad - armastan neid :)...

Vaheaeg

2011-10-21T16:07:00.004+03:00

Ma loodan, et Väike Tüdruk sai ikka õigesti aru, et täna kooli minna polnud vaja ja seega said nende klassi lapsed päeva võrra varem sügisvaheajale. Minu jaoks tuli see vaheaeg kuidagi õige ruttu :) Loodan, et nüüd tuleb lõpuks ka ilusaid päikesepaistelisi sügiseilmasid, nii et saame Väikese Tüdrukuga palju jalutamas käia.

Tunnistusi meie kooli lapsed ei saanud, sest meil saab trimestrite kaupa, kuigi vaheajad on nagu teisteski koolides. Aga vaatasin internetist hinnetelehte ja - Väike Tüdruk, kes lubas sel aastal ju kümnete kaupa kolmesid saama hakata, pole seni ühtegi neljapoegagi saanud, tal on 40 viite. Mul on endal ka suu ammuli, et kuidas ta küll nii tublisti on esinenud kõigil hindamistel!? Kodus näen, et ta on kärsitu ja teeb vigu ja on maru pahane, kui üle 20 minuti õppima peab.

Noh, nüüd siis ei pea õppima.
Ainult lugeda on vaja Viplala raamatut, aga see on ju nii megatore raamat, et seda peaks olema lust lugeda. See on meil endal ka kodus olemas, nii et pole vaja karta raamatukogupisikuid. Ja ma olen tegelikult talle seda juba kolm korda lugenud - esimesel korral oli ta küll nii väike, et ma pigem jutustasin ümber...

Ja nüüd on tal jälle aega meisterdada.
Pildil ongi kastanimunadest ja värvilisest paberist meisterdatud loomakesed: kass, elevant, lõvi, jänes ja kõhutav pingviin.

Aga mulle meeldis lapsena väga paberist loomi ja muud voltida. Mul oli üks raamat, mille pealkiri oligi "Paberist voltimine", sellel olid veel värvilised lehed ja tegema õpetati näiteks parte ja paabulindu ja ühendatud paate ja kosmonauti... Kui Väike Tüdruk oli neljane, siis otsisin raamatukogust selle raamatu üles ja paljundasin, et temaga koos meisterdada. Väikesele Tüdrukule meeldis väga vaadata, kuidas ma voldin (ja ma mäletan, kui armas oli, kui ta ükskord paberist varese lasteaeda viis ja mõned ta rühmakaaslased palusid, et ma neile ka sellise voldiks), aga ise voltida ei meeldi talle siiamaani. Mina aga siiamaani loodan, et ükskord hakkab meeldima... :)

Sõnapeitus

2011-10-20T17:27:00.007+03:00

Leidsin Izismile'ist "isiksusetesti":

Esimesed sõnad, mida mina nägin, olid...

ELEGANT
KIND (sõbralik, südamlik)
OUTSPOKEN (avameelne, otsekohene)

... mina olen rahul! :p

Eks see on tegelikult midagi sellist nagu ajalehesaba-horoskoop - sobib pea kõigi kohta ja pakub hetkeks meelelahutust, mitte tõde.

A mis teil tuli? :D

*

Veel toredat izismile.com'ist:

Pannkook-padjad:

Õgardkõrvits:

Laulumaias arbuus:

Liiga kiire...

Yay!

2011-10-19T21:17:00.013+03:00

Täna siis oligi Väikese Tüdruku sünnipäev.

Just lõpetasime "Detektiiv Lotte" vaatamise kingituseks saadud DVD'lt :)

Nagu olin lubanud, äratasin ta juba 6.15 lastešampusega ja avasin selle täpselt nii nagu soovisin - muljetavaldava plopsu ja uhke aurujoaga, aga ühtegi loiku tegemata!!! :D
Arvan, et peaksin shampusepudelite avamisest endale karjääri kujundama :D

Rafaellod pistsime juba varem kinni, aga õnneks oli meil veel šokolaadikommikarpe.
Hommikust karpi hoiab lahti üks kingituseks saadud raamatutest...

Tänase erilise päeva puhul jalutasin lapsega hommikul kooli kaasa - nagu esimese klassi alguses pidevalt tehtud sai :) - päris armas oli! Väike Tüdruk ütleb, et ta kadestab siiani esimese klassi juntsusid, keda emme ära toob. Mulle endale meeldib ka, kui keegi minuga kaasa tuleb - kohe on vähem külm õues! :)

Ega ma muud talle eriti kinkinudki kui paar raamatut, DVD'd ja hästilõhnavaid vannitoavärke. Telefon sai ju ka ostetud...
Aga siin üks naljakas jänesenuustik!

Väikese Tüdruku soovil ja õpetuse kohaselt tegime mahlajäätise-kuubikuid.
Kallasime jääresti apelsinimahla ja keerasime kile ümber - läbi kile sai torgata hambatikud, millest kinni sai hoida. Väga mõnus maius! :)

Siin üks piduline, kes mangub haledalt kõikekõikekõike, aga eriti midagi tegelikult ei taha - peale oma igapäevaste krõbuskite.

Kõik plaanitu läks korda ja oli tore - kahjuks olen nüüd ise haigeks jäänud ja ei saa taskurätti näo eest ära :S

Tõesti Armas Tüdruk

2011-10-17T17:32:00.005+03:00

Ühel hetkel ilmub Väike Tüdruk minu tuppa nagu välk selgest taevast ja ütleb:
"Emme, kas sa saaksid järgi vaadata, millal muusikaõpetaja sünnipäev on?"

Noh, kooli kodukal on see info olemas ja ma vaatan.
"See on juuli keskel, täitsa suvel."

Väike Tüdruk kõõlub mõtlikult seina najal.

Mina küsin... mnjahh... naljatades: "Mis siis on? Tahtsid talle lilli viia või?"

Siis näen Väikese Tüdruku kohmetust näost, et nii ongi, ja küsin imestunult: "Miks?"
Imestunult selle pärast, et esiteks - muusikaõpetaja pole klassijuhataja, ja teiseks - alles eelmisel aastal oli Väike Tüdruk väga mossis, et peab laulukooris käima. Muusika pole kaugeltki Väikese Tüdruku lemmikaine - ta tunneb end selles saamatuna, kuigi laulda talle üsna meeldib. Arvasin, et see vastumeelsus peab olema natukenegi õpetajale üle kandunud.

Aga ei.

Väike Tüdruk selgitas, et ta näeb, kuidas õpetaja nendega pingutab. "Ta peaks ka selle eest midagi saama," arvas Väike Tüdruk täiesti liigutava kaastundlikkusega.

Mul on, oh..., nii hea meel, et ta selline tähelepanelik ja südamlik lapseke on.

Täna-homme on 'südamlik lapseke' aga veidi tõbisena kodune - kooli läheb alles kolmapäeval.
Mul vist tema sünnipäeva kandis pole kannatust blogida ---
aga panen siia vanu fotosid temast, kus ta on 2-, 3- ja 4-aastane :)

Nüüd on ta nii palju suurem, aga ikka sama armas... :)

Eluke

2011-10-16T10:42:00.006+03:00

Olen viimased päevad entusiastlikult pusinud ühe tõlkeväljakutse kallal, mis ise mu üles otsis. Sellest ongi üle 1,5 aasta, kui ma mõnda oma ajahädas tuttavat tõlkimisega abistasin, nii et olin rõõmsalt elevil. Nüüd on asi valmis, aga pean pead puhkama, et värske pilguga üle lugeda.

*

Väike Tüdruk on nüüd siis lõpuks ka tõbiseks jäänud.
Midagi hullu pole - hääl on ära, silmad ja nina vett täis ja väike köha. Aga tundub, et võrreldes enamikuga klassikaaslastest on ta isegi hästi vastu pidanud ja ma loodan, et ta saab kolmapäevaks ikka terveks, sest siis on tema sünnipäev ja tahaks ikka kooli kommi viia jne... Lubasin ta ju lastešampuse pauguga üles ajada ja koos temaga Rafaellot mugida sünnipäevahommikul :) Haiget last niimoodi ehmatada vist ei julgeks ja kas ta kommi maitset tunneks?...
Aga tõesti loodan, et ta saab terveks. Väga hull ta välja ei näe, ainult homme on küll vara kooli minna.

*

Aga üks piinlik asi seoses tema sünnipäevaga on veel klaarimata. Nimelt käib mu sõbranna oma kahe lapsega tavaliselt külas, kui mul või Väiksel Tüdrukul sünnipäev on. Aga kui nüüd sellest juttu oli, siis puhkes Väike Tüdruk nutma, et juba jälle need 'väikesed koletised' tulevad ja alles nad käisid ja see rikub tema sünnipäeva ja vaheaja täiesti ära ja kas ta vähemalt seekord võib kassi ronimispuu enda tuppa lohistada ja kas ta ehk võib veeta kogu selle külaskäigu oma toas, lukustatud ukse taga.

Muidugi on see suht 'nõrk' ja ebaviisakas suhtumine ja ma käsutaks ta 'korralikuks', nagu mul mõnikord varemgi teha on tulnud, kuid - see on ju tema sünnipäev ja tal peaks olema võimalus 'peost' keelduda... Niisiis pean ma välja mõtlema, kuidas sõbrannale serveerida seda, et pidu jääb ära.
Kerge see just pole...
Veab Väikesel Tüdrukul, et ma oma perege rahujalal olemisest rohkem hoolin kui headest kommetest. Ja sõbrannadest. Või üldse millestki.

It's not easy, it's not easy
these days, can't find a girl to please me...

:p

*
pilt izismile.com

Kelleks tahan saada

2011-10-13T15:56:00.003+03:00

Väike Tüdruk on juba paar aastat rääkinud, et teda teevad nõutuks küsimused selle kohta, mida ta enda juures muuta sooviks ja missuguseks ta saada sooviks. Tema meelest on oluline ennast tundma õppida ja end omaks võtta - armastada ennast just niisugusena, nagu me oleme. See käib nii enda võimete kui ka välimuse kohta. Tema arvates on imelik, kui temalt küsida, mis värvi juukseid ta endale tahaks - tema juuksed on pruunid ja 'järelikult' pruune ta tahabki :D Milleks tahta midagi, mida pole? :D

Huvitav on see, et Idamaades pole see sugugi nii 'hullumeelne' lähenemine asjale. Just lugesin raamatumärkmeid ühest taoismi-raamatust ja seal öeldakse ka, et pole mõtet rabeleda ja energiat kulutada, vaid tuleb endaga ära leppida ja elada iseendana, mitte püüelda (sotsiaalselt) konstrueeritud ideaali poole. See siiski ei eita arenemist - arenemine toimub ilma 'äginata', iseenesest, nagu puu kasvab.

Ma ise olen korduvalt rääkinud, et minu jaoks rahulolematusest mingit arengut oodata pole. Alles rahu tegemine iseendaga loob mingi tasakaalutunde, mille peale midagi üldse ehitama saab hakata.

Tore oli kuulda ka dalai-laamat rääkimas - nüüd kui ta viimati Eestis käis -, et elu eesmärk on õnnelikkus, ja õnnelikkus on sisuliselt rahulolu.

Aga mis meil, läänepool arvatakse: rahulolu on surm, seisak, mandumine.

Hiljuti tuli koolis kirjutada, mis lapsele enda juures meeldib, mis ei meeldi, ja mida tahaks muuta. Väike Tüdruk rääkis, millist peavalu kaks viimast ülesannet talle valmistasid :D
Enda halbadest omdustest arvas ta, et võiks olla 'laisk' ja 'maias'.
Aga mis muutasoovimisse puutub, siis pani ta kirja selle, mis ta arvab, et teised arvavad - et ta võiks olla sportlikum ja osavam arvutaja. Kuigi tal on matemaatikas sel õppeaastal praeguse seisuga 15 'viite' (kolm neist küll miinusega), näeb ta ikka vaeva ja teeb vahel vigu. Ja sport... ei huvita vist enamikku prillidega lastest. Mina omal ajal küll tajusin, et mõtlesin kogu aeg vaid oma näo kaitsmisest, kui ümbruses vähegi käed vehkisid ja pallid lendasid. Ma ise küll tegelikult praktiliselt üldse kekas ei käinud - käisin nii sageli haiglatest sisse-välja ja vahepealsetel aegadel olin kehalisest vabastatud.

Aga mis puutub Väikese Tüdruku 'enesega-rahulolu-usku', siis kuigi see tundub mulle veidi ohtlik, olen rõõmus. Tegelikult on ta ju parajalt täiusepüüdleja nagunii - see veel puuduks, et ta end halvustaks ja kangesti paremaks muuta tahaks. Vara veel neurootikuks hakata.

*

Pilt lapsest, kes on jänes, on pärit izismile.com'ist :)

Vahepealsed arengud

2011-10-11T18:22:00.010+03:00

Nujaa...,
mul jäi Väikese Tüdruku mobiilitajäämine ikkagi hingele kripeldama, ja kui olin end välja puhanud, otsustasin hea õnne peale teha veel ühe katse ja paluda mõnes teises poes müüjal vaadata Nokia X2 mänge - et ehk selle sees on Bounce Tales mäng olemas.
Lootsin ma seda ainult selle pärast, et mudelite nimed ja ka välimus on nii sarnased.

Varuvariandina vaatasime Mehega Internetipoodidest, mis maksavad soodsaimad nutitelefonid. Et äkki ostaks Väikesele Tüdrukule ikka juba praegu midagi nutikat ära ja kui talle tõesti ei meeldi ( - et liiga suur), siis võtan heameelega endale, mulle kulub ka uus ära... :D

Läksime siis seekord Eedenisse (- eile toimus see vahva retk :p) ja ega sealnegi klienditeenindaja just rõõmus polnud, kui ta aru sai, et ehku-peale loodan leida sealt mudelist lemmikmängu, ning selleks palun temal kõik asjad sahtlist välja kakkuda ja telefon kokku panna ja... ilmselt siis kõik jälle laiali lammutada taas.

AGA --- oli! :)
YAY! :)

Väikese Tüdruku mobiil on siis selline nagu siin all/kõrval see must, punase triibuga.

Olemas on fotokas ja hea heliga raadio, mida saab kuulata ka ilma kõrvaklappideta. Kõik, mis puudutab WiFit jmst, on mulle kohutavalt segane. Justkui oleks isegi WiFi, igatahes on menüüs veebi ikoon ja täna tuli mingi sõnum veebiühenduste loomise kohta. Eks ta ise uurib seda telefoni tasapisi. Talle ei meeldi, kui me ka vaadata ja aidata püüame - pisikud! :)
Sellepärast panen ka Internetist otsitud foto - ei hakka teda kiusama, et too telefon ja pildistame ja...

Siiski otsisin ma tema koolis olles vähemalt kella üles ja panin selle õigeks. Ka panin äratuskella homme 6.20'ks helisema. Homme püüan üles otsida klahviluku ja hääletu-režiimi - neid asju võib vaja minna enne kui Väike Tüdruk nende leidmise vastu huvi tundma hakkab.
Praegu ta põhiliselt mängib - jah, andsin talle varem kätte, ei raatsinud sünnipäevani oodata, jälle... Ka oli ta vaimustuses mingist venekeelsest raadiojaamast :D ja püüab vene keelt järele teha...

Aga... Mees, kes oli poes kaasas, jäi kurvaks, et mina ei saanudki telefoni, kuigi oli lootus, et Väike Tüdruk suuremat telefoni ikka ei taha ja see jääb mulle. Ja kuna me olime veebipoes märganud, et telefone saab ka järelmaksuga osta, siis ta keelitas mind ikka ka omale telefoni võtma.

Ja minu valituks sai siis juba veel vanem mudel, Nokia E6.

Üsna keeruline telefon on.
Siiski sain lõpuks kella ja äratuskella paika, telefoninumbrid üle tõstetud ja mailid telefoni jooksma - see viimane on mulle üpris oluline, kuna mõnikord saan mõnelt pahandada, et ma ei vasta (kõik ju teavad, et helistamine mulle ka ei meeldi - vaadaku ma siis kirju vähemalt), aga minu arvuti ju kuumeneb üle, kui ma teda pikalt sees hoian. Nüüd siis saan juba telefonist vaadata, kas on kiireid kirju. Kõik kirjad tulevad sealjuures endiselt ka arvutisse, kust pikematele kirjadele on ju parem vastata.

Aga veel pole ma aru saanud, kust muuta telefonihelinat - pole üldse näinud neid teisi helinaid oma telefonis. Ka oskan ma mp3 salvestada vaid kontori-failidesse, aga mitte telefonipleierisse. Telefonil on mitu avakuva, mida saab libistada - 2 mailiaadressi sattusid mul erinevatele kuvadele, aga noh... see pole suur viga. Mees saatis mulle juba pdf-, jpg-, exceli-, ja doc-failid ja need tulid ilusasti läbi. Avanevad ka sellised asjad, mis minu arvutis ei avane.

Oli üks naljakas hetk, kus klienditeenindaja vaatas üle mu käesoleva paketi ja kui palju mis teenuseid ma õieti kasutan, et äkki peaks paketti muutma. Ja ta avastas, et räägin 5 minutit kuus :D Ta elavnes lausa silmnähtavalt, säärast kummalist friiklust nähes ja teatas lustakalt, et inimestele, kes telefoniga üldse ei räägi, neil pakette pole :p... Pärast mõningast arutelu saime siiski soovitused paketi muutmiseks, kuu lõpus, aga seda saame teha juba Interneti teel oma kodust.
Eee, jah, ma ise ka imestasin selle 5 minuti üle kuus..., aga tõsi ta on, et ma helistan ainult hamba-arstile ja nii... Lobisemiseks ma üldiselt ei helista mitte iialgi, kuigi just mõni päev tagasi tegin 18-minutise telefonikõne isale, et küsida, kuidas ilma arvutita elu läheb, aga selgus, et ta sai kõik enam-vähem korda :) Isa ise helistab alati (mulle vähemalt küll) 25-35 minutise kõne ja on pikalt rääkima harjunud.

Tegelikult ma olen tõesti püüdnud kokku hoida, et saaks ühe umbes aasta tagasi tekkinud võla makstud... nüüd oleks nagu aeg see ära õiendada. Aga ma ei suutnud millegipärast keelduda, kui Mees arvas, et ma ikka võiks ka telefoni saada :p Mina seda võlga ei tekitanud ja võibolla peaksin vähem muretsema... Aga võlg on siuke ebameeldiv asi, et iga vähegi 'peenem' söökki on nagu teise inimese rahakotist näpsatud raha eest ostetud - ma kohe ei saa, kui mõtlen, et teeme seda-ja-seda raha eest, mis kuulub teisele inimesele, mõnes mõttes. Kui ma elaks üksi ja oleks võlgu, siis elaksin tõesti veepudrust ja leivast, kuni võlg on makstud.

Aga veel telefonist.
Ka blogisse jäetud kommentaarid tulevad mulle nüüd telefoni :) - kas pole peen?! Kui klõpsata suuremaks kõige alumist pilti, siis on näha, et taustapildiks on Väike Tüdruk, ja et olen karikate.emand@gmail.com aadressile saanud kommentaari Anonüümselt. Väga teravalt ja selgelt see just näha pole, aga kui ette teada, mis seal kirjas on, siis vast näeb :)

Igatahes, oleme Väikese Tüdrukuga mõlemad hirmus rõõmsad tema telefoni üle, ja enda oma üle on mul ikkagi ka hea meel, kuigi võibolla ei tohiks... :S

GIACOMO LEOPARDI "Mõtted"

2011-10-09T21:15:00.001+03:00

LR 2008 / 3-4

Tõlkinud Maarja Kangro.

Vaene põdura tervisega itaallane õppis end juba teismeeas küürakaks ja mõningatest hapudest armumistest hoolimata ei jõudnud (oma sõbra sõnul) elu seeski ühegi naisega seksida. Tohutult tark ja andekas poeet oli schopenhauerlikult depressiivne ja inimeste suhtes kibestunud. See aga ei takistanud teda vaimukaid mõtteid kaunilt kirja panemast. Tema pikki poeetilisi lauseid oli vist küll raske tõlkida, kuid Maarja Kangrol on see suurepäraselt õnnestunud.

VI
Surm ei ole halb, sest ta vabastab inimese kõigest halvast ja võtab koos hüvedega ära ka ihad. Vanadus on kõigest halvast ülim, sest ta võtab inimestelt ära kõik naudingud, jättes himud alles; ja ta toob kaasa kõik valud. Sellele vaatamata kardavad inimesed surma ja ihkavad vanaks elada.

XV
Cheilon, keda mainitakse kreeka seitsme targa hulgas, nõudis, et tugeva kehaga mees olgu kommetelt malbe, sest sel moel, nagu ta ütles, tekitaks too teistes pigem austust kui hirmu. Südamlikkus, maneeride malbus ja peaaegu alandlikkus pole kunagi üleliigne nende juures, kes ilu, taibukuse või mõne muu maailmas väga ihaldatud omaduse poolest on üldsusest ilmselgelt üle; sest liiga raske on süü, mille pärast nad peavad andeks paluma, ning liiga metsik ja vintske on vaenlane, keda nad peavad lepitama: üks neist on üleolek, teine kadedus. /.../

XX
/.../ Pean silmas pahet teistele oma teoseid ette lugeda või deklameerida - see iidvana pahe oli sajandite eest veel talutav häda, kuna teda esines harva; ent tänapäeval, kus loomine kuulub kõigile ja ülimalt raske on leida kedagi, kes poleks kirjanik, on sellest saanud taud, avalik nuhtlus ja inimelu uus katsumus. Ja see pole mitte nali, vaid tõsiasi, et selle pahe tõttu on tutvused kahtlase väärtusega ning sõprus ohtlik, ja pole aega ega kohta, kus süütu inimene ei peaks kartma, et teda rünnatakse ning teda kohapeal või siis kuhugi mujale tirituna hakatakse piinama lõputu proosa või tuhandete värssidega; enam pole ettekäändeks soov tema arvamust kuulda, millega tavatseti pikka aega sääraseid ettelugemisi välja vabandada; nüüd on ainsaks ja avalikuks eesmärgiks autorile kuulamisega rõõmu teha, lisaks möödapääsmatutele kiidusõnadele hiljem. /.../
:-D
Jah, tänapäeval pead ette vaatama, et kui kellegagi sõbruned, siis ta kindlasti ootab, et loed tema Facebooki ja blogi ja twitterit ja kõike värki... :-)

XXXIV
Noored usuvad väga sageli, et mõjuvad armastusväärselt, kui nad mängivad kurvameelseid. Ja küllap võib kurvameelsus, kui see on teeseldud, lühikest aega ka meeldida, eelkõige naistele. Ent tõelise kurvameelsuse eest põgeneb terve inimsugu; ja kaugemale vaadates ei meeldi ega too inimestega läbikäimises edu mitte miski muu kui rõõmsameelsus, sest lõpuks, vastupidiselt sellele, mida arvavad noored, ei armasta maailm, kes siin ka ei eksi, mitte nutta, vaid naerda.

LXV
Pikemat aega on meeldiv üksnes nende inimeste seltskond, kelle puhul me peame tähtsaks või meeldivaks seda, et nad meid hindaksid. /.../

LXXII
/Lootus petab inimesi,/ kes nähes, et kellegi lugupidamine nende vastu on kadunud või kahanenud, püüavad seda kergitada teenete või meelehea jõul, mida nad tollele teevad. Lugupidamine pole teenete hind, pigem on ta, erinemata ses suhtes sõprusest, nagu lill, mis korra puruks astutuna või närtsinuna enam uuesti ei puhke. Ent sellest, mida me võime nimetada alanduseks, ei kasva muud vilja kui veelgi kahanev lugupidamine.

CX
Huvitav on tõdeda, et peaaegu kõik inimesed, kes on palju väärt, on oma maneeridelt lihtsad; ning et peaaegu alati peetakse lihtsaid maneere vähese väärtuse märgiks.

Läbinisti väga huvitav raamat!

Rullo

2011-10-09T17:52:00.004+03:00

Meie kassikesel on palju nimesid.
Mõned neist on seotud asenditega.
Kui meie tiigrike end sügamiseks rõngasse tõmbab, kutsume me teda õrnalt ja vaimustunult Rulloks.

Pildil ongi Rullo :-)

Kui ta pea ja käpad on madalal maas, alaselg aga suure mäena püsti, siis kutsume teda Vontsuks, sest nii hea on teda siis tagumikust haarates edasi tagasi kõlgutada ja vonksutada... :-D ... aga sellest mul praegu pilti pole.

Eilne päev

2011-10-08T21:18:00.005+03:00

Käisin Väikesele Tüdrukule Nokia X3'e otsimas, aga seda polegi kusagil müügil - ega laos.
Sain teada, et telefonimängude järgi mudelit otsida ei saa (Väike Tüdruk tahab, et uues telefonis oleks sees mäng Bounce Tales ja ainus selline, mida me teame ongi Nokia X3). Sundisin klienditeenindajat vaatama paari samal ajal välja antud Nokia sisse, et ehk on samal ajal välja antud mudelites samad mängud, aga eih... Oli üpris veider inimesele sel moel pinda käia (ega see klienditeenindaja polnud eriti huvitatud telefonide sisse kaardi toppimisest ja mängude järele vaatamisest), aga kellegi teise asju ajades on paljud inimesed sõjakamad ja söakamad - ka mina :-)

Nii et telefoni praegu ei ostagi, pigem tasub koguda raha nutitelefoni ostmiseks. Vast ongi hea, et ost jääb praegu sooritamata, sest puutetundliku ekraaniga ega ka korraliku qwerty-klaviatuuriga telefonid Väikesele Tüdrukule (praegu! - ma arvan) ei meeldi, aga kahe aasta pärast ainult sellised võibolla ongi, nii et pole mõtet osta mingi väikese ekraaniga kitsas karp, mis juba kolme aasta pärast 'antiik' on.

Aga küll ma väsisin sellest selgitamisest ja info hankimisest ja -seedimisest ära, brrrr...

Ja mu teksased kippusid kogu aeg alla vajuma - aeg neid pesta, ilmselt :-D, pesus lähevad natukene kokku. Igatahes marssisin kolm tundi ringi, ja iga minuti järel pidin jopeääre üles tõstma, püksivärvli üles otsima ja neid üle puusanuki sikutama..., kust nad paraku esimese sammuga jälle allapoole vajuma hakkasid, kuni alumine ots ulatas saapakontsa alla ja ma jälle käed appi pidin võtma... Päris ebameeldiv lugu, kui oled üle 30... Parem hakkan vöökohani ulatuvaid pükse kandma edaspidi, kuni õnnestub tagupool veidi suuremaks kasvatada ;-)

*

Aga eile õhtul tegime jälle filmiõhtu.
Filmi valis Mees.
Ta valis filmi "Spun" ("Pilves"), mis meeldis mulle tohutult!!!
Ma ei tea, kas ma üldse olen näinud sellist punti lahedaid näitlejaid ühes filmis...
Kõigepealt nunnu lontu Jason Schwartzman - vaatan vähe filme ja kirjutan neist vähe, aga temast olen kirjutanud juba seoses kahe filmiga: I 'Heart' Huckabees ja Marie Antoinette. Nii kui esimestes kaadrites teda nägin, hakkasin juba rõõmust nihverdama :-D Veel olid seal varalahkunud kaunitar Britanny Murphy, väidetavalt eesti verd Mena Suvari ja võrratu Mickey Rourke. Võibolla veidi vähem on tuntud alati kriminaale mängiv John Leguizamo. Ja kõik nad mängisid vähem või rohkem napakaid narkomaane. Midagi sügavat selles filmis ei toimunud, aga kogu aeg oli huvitav, naljakas ja ilus vaadata (kuidas inimeste elud kaovad down the toilet).

*

Ka Väikesele Tüdrukule pakkus reede meeldivaid elamusi, kuna neil oli koolis õpetajate päev ja tal oli väga huvitav jälgida 'suuri teismelisi' nendega õpi-asju ajamas. Noored õpetajad olid pidevalt telefoni küljes rippunud ja eri klassides toimuvat vahendanud. Üks lõbus ja ilus punapäine 'õpetaja' olnud kõigi suur lemmik. Kui üks poiss klassis sõna ei kuulanud, siis ei hakanud õpetaja teda noomima, vaid hoidis ta vihikut õhus ja lasi poisil selle järele õhku karata :-D - milline elamus lastele... Kui tund läbi sai, tahtsid paljud lapsed seda tüdrukut hüvastijätuks kallistada. Mõelda vaid, millist muljet võib avaldada vaid ühe tunniga...

*

Veel,
üks nali Väikeselt Tüdrukult.

Nagu usinamad lugejad teavad, pelgab ta mustust.
Nii asus ta ebaküdooniapoolikut väiksemaks lõikama ja vaatas kõheldes nuga ja taldrikut, millel ma just olin õunu puhastanud - õunasodi oli veel taldrikuservas. Võttis siis ikka noa kätte ja seletas:
"See ei ole ebahügieeniline. See on ebaküdoonia!"
:-D

*

Izismilest leidsin ka huvitava asja:

Ma arvan, et teksti autor eksib selles, et arvab, et ainult 'teatud inimesed' selle ära loevad - kui ta just 'teatud inimesteks' ei pea kõiki neid, kes inglise keeles lugeda oskavad -, aga see oli minu puhul küll tõsi, et just selle rea juures, kus see on 'ennustusena' kirjas, läks minul järsku lugemine kergeks - aju harjus ära, võttis valemi omaks vms...
Jah, on kena ikka 'ajuomanik' olla :p

Vast on sobilik panna siia ka pilt armsalt ajuvaba olemisega 'paarikesest'.

Ikka izismile.com'ist

Väike nali

2011-10-06T14:27:00.002+03:00

Väike Tüdruk tuleb 14:10 koolist koju, jube väsinud.

Tõstan talle ette omleti.

"Lõika ise tükkideks," palub Väike Tüdruk, "sul läheb kiiremini."

"Tibu, sa oled juba nii suur, et peaksid sama kiiresti lõikama kui mina," manitsen mina.

Tema väsinult: "Kallis, ära otsi jälle põhjust tülitsemiseks."

Mina hakkan üllatunult naerma ja Väike Tüdruk räägib mulle anekdoodi.

*
Blondiin valmistab mehele õhtusöögi.
Küsib siis õhinal: "No kuidas maitses?"
"Kallis, ära otsi jälle põhjust tülitsemiseks," vastab mees.
*

:-D
Sellest anekdoodist oli tema vastus siis inspireeritud.

Endiselt lõbus on siin meie väikses metsas...

Pilt izismile.com'ist.

Õunahaldjas

2011-10-05T21:48:00.000+03:00

Täna tegin midagi enda kohta väga tavatut: sain teadlikult kokku inimesega, keda tean vaid blogi kaudu. Nimelt arvas Sinilind, et ta võiks tuua meile koduaia õunu ja mina, kes ma üldiselt end kõikvõimalikest kohtumistest välja vingerdan ja ei suuda taluda mõtet, et keegi minusuguse soperdise pärast autoga kusagile kõrvalepõike peab tegema ja sellega jäädavalt kaotab kasvõi 10 väärtuslikku minutit oma elust, leidsin, et Sinilind on blogi järgi otsustades küllalt armas ja ohutu tegelane, et tema pakkumine vastu võtta :-D

Kuna mina blogin fotodega, siis tundis Sinilind mu kohe ära ja naeratas mulle juba autot parkides... - sellest tundsin mina tema kohe ära :p
Oli teine lahke ja nobe nagu Õunahaldjas :-)
Mina sain õunakotid ja andsin vastu kuldse medali (Kalevi oma, teenete eest ikka... :-D - ma olen ebausklik: ei tohi võtta midagi, ilma mitte midagi vastu andmata).

Sinilind kiirustas laulma (päriselt ka) ja kinni ma teda püüdma ei hakanud, kuigi oleks hea juhus olnud - mõelda, meelitada Sinilind mingi õunajutuga pea-aegu koju kätte :-D

Saime ka ebaküdooniaid ja Väike Tüdruk, kes pole neid varem näinud ega maitsnud, on neist vaimustuses ja palub iga poole tunni tagant luba uut võtta...

*
Aga enne 'kohtama' minekut istusin magamistoa põrandal ja otsisin riiulist endale uut raamatut äsja läbi saanud "Krokodilli" asemel. Nägin seal raamatut, mille kohta arvasin, et olen seda kunagi juba lugenud.
Teen selle suvalisest kohast lahti ja loen:

* Keegi ei tohiks uskuda, et on õppinud elama, enne kui ta pole õppinud pidama puhtaks silpidevulinaks lahkeid abipakkumisi ükskõik kelle poolt
... ja nii edasi :-D

Mulle on niimoodi sülle kukkunud kodumaised õunad igatahes abiks küll. Nii et teinekord tasub vist alla suruda hirm kokutama ja koperdama kukkuda, ja pakutud õuntele järele minna :-D

VLADIMIR KANTOR "Krokodill"

2011-10-05T13:59:00.000+03:00

LR 2009 /3-5

Peategelaseks on 50 eluaastale lähenev Ljova (Leo/ Leopold), ehtne väike toruloru, kellest hoolimata filosoofia-alasest kõrgharidusest ja andekusest artiklite kirjutaja ja toimetajana, pole tulnud midagi muud, kui hea joodik. Ljova on igas mõttes lodev, lötsis ja mugavlev. Tal on siiski omad põhimõtted, nagu - mitte mingil juhul abielluda oma kauase elukaaslasega, et see end liiga tähtsaks pidama ja temalt midagi nõudma ei saaks hakata. Nähes, kuidas Inga pilgus lugupidamine ja armastus asenduvad pettumusega, jätab Ljova Inga maha ja asub sebima noort elurõõmsat Verkat, kes jääb lapseootele.

Ühel harilikult tööpäeval saab hommikused napsud juba hinge alla kallanud Ljova ülemuselt pahandada, et oli liiga agaralt kärpinud tähtsa autori teksti - autor olnud kangesti pahane. Ljova protesteerib, et ülemus ise oli käskinud artikli 10-leheküljeseks teha, kuid muidugi jäi tema süüdi. Sealt jätkus Ljova päev pahatujuliselt ja murelikult. Kuigi ülemuse noomitus oli ebaõiglane, hakkas Ljova mõtlema enda surelikkusest ja sellest, mis ta maha jätab. Hoolega otsides jõudis ta järeldusele, et naisi oma elus on ta alt vedanud, haridusteed oleks võinud jätkata, karjääri oleks võinud teha - tema aga on ainult joonud ja meenutada on tal vaid ägama-ajavalt piinlikke seiku igapäevastelt joomatuuridelt. Nüüd on ta ilmetu, pontsakas joodikunäss, kelle kadumine ei teeks kellegi elu halvemaks. Midagi siiski korda saata püüdes püüab ta sõnastada oma kaleidoskoobi-teooriat, kus väike raputus (elu)mustri sassi võib lüüa.

Sellised mõtted surmast ja enda väärtusest tõi Ljova pähe surmahirm, mis tekkis kohtumisest jõhkra inim-krokodilliga. Semud peavad Ljova juttu krokodillist deliiriumiks, võibolla on tegemist Ljova personifitseerunud südametunnistusega, tema halvema minaga, kes teab...

* Tõepoolest, Ljova /.../ häbenes oma vaimset üleolekut, oma lugemust, oma kultuursust, kartis, et tema vähem haritud klassikaaslased ja hiljem kursusekaaslased hakkavad teda kadestama, ta tahtis olla lihtsam, just nimelt, "lihtsam" oli õige sõna. Aga nemad, nüüd kandidaadid ja doktorid, käivad ikka veel temalt nõu küsimas, vana sõpruse poolest kirjutab ta nende artikleid lausa ümber, nemad aga lähevad tagasi oma mugavatesse kateedritesse ja oma kõrge teadusega tegelevatesse sektoritesse, soojadesse korteritesse ja nende lolle päid jumaldavate naiste juurde, aga tema, Ljova, joonud juba järgmiseks päevaks pool palka maha, sõidab üüritud toapugerikku kuskil Voikovskaja tänavas, kus on võõras mööbel, võõras ase ja võõras voodipesu!

* Alguses tegi ja rääkis sigadusi, pärast aga kahetses ja palus solvatutelt andeks. Ja sellest hoolimata pidasid kõik teda korralikuks, nõrgaks kuid üldiselt kõlblaks inimeseks - see pani Ljova end veel tugevamalt vihkama.

* "Ausõna, kui mitu korda olen proovinud joomist maha jätta, endale sõna andnud, olen Ingale lubanud, aga ei ole oma lubadust pidanud, mitte midagi ei ole välja tulnud. Aga kas tead, missuguse pilguga vaatab sind naine, kui sa talle muudkui lubad, aga sõna ei pea? Nagu hädist tahtejõuetut inimest. Ka ise hakkad end sama pilguga vaatama! Ma loodan, et kui Verka sünnitab, siis jätan joomise maha, teen lõpu. Siis on, mille eest vastutada, eriti kui poja saan."
"Kas iseenda eest vastutamisest jääb väheseks?"

***

Originaalsus

2011-10-05T11:05:00.005+03:00

Ma pole kunagi olnud väga loov või originaalse mõtlemisega. Vaadates asju, mis inimesed välja mõtlevad, olen täiesti rabatud. Minu puhul on hea, kui ma välja mõtlen, kuidas oma päevaplaani mingi muutus paigutada :D

Siin pildil on näide originaalsusest, mis mind tõesti lummab. See akvaariumi moodi asjandus on vaade zen-aeda. Ühtlasi kujutab ta endast disainielementi, valgustit ja riiulit, kui vaja. Zen-aedades käivad mungad ja preestrid mediteerimas, kuid meie kliimas võib kivises aias kükitamine põiepõletikuga lõppeda - niisiis saab jahedamatel aasta-aegadel hingekosutava vaate otse kabinetti või magamistuppa liita. Kas pole kaunis?...

*

Olime eile Mehega mõlemad kuidagi eriliselt pidulikus tujus, ostsime veini ja kohupiimakooki ja lobisesime väikeste 'praktiliste pausidega' (lõunasöök, duši all käik, paar kirja) hommikul kella kümnest õhtul kaheksani välja. Vahepeal vaatasin korraks lapse õppimised üle ja kell kaheksa algab niikuinii minu tund Väikese Tüdrukuga.

Mingil hetkel nimetasin Väikest Tüdrukut 'fantastiliseks lapseks'. Ja tema naeratas tasakesi ja ütles tõsiselt, et tema arvates on kõik maailma lapsed fantastilised.

Seega näib vähemalt esialgu paika pidavat minu teooria, et laps ei lähe ennast täis pelgalt sellest, et emme teda üle kiidab... :-p Tema tagasihoidlikkus ja mõistlikkus tundusid mulle nii armsad, et ma ei saanud pidama ja ütlesin: "See, et sa niimoodi arvad, teeb sind veel fantastilisemaks."

Varsti ei saa ma selliseid asju enam öelda, ilma et laps mind napakaks peaks... :D
Aga praegu on ta veel nõus oleme emme imeline päiksekiireke...

*

Aa, ma ju leidsin veel ühe fantastilise disaini-ime!

Ma olen rääkinud, et mulle meeldib kõike voodis teha - lugeda, arvutis kolada, kirjutada, telekat vaadata, süüa, Väikese Tüdrukuga mängida ja rääkida, ning ka kõige kallimad külalised - näiteks Õe - kutsun ma koos kausside-klaasidega peagi magamistuppa :-D

Seega on pildilolev 'pesa' mullegi nagu unelmate tuba: terve ruum on täis voodit, seinal on telekas ja piki seina läheb pikk riiul, kuhu oma raamatud-teetassid käest panna...

Aga Mees on selles osas minu täielik vastand - tema ei lähe kunagi voodisse lugema või telekat vaatama, ammugi mitte sööma või külalistega juttu ajama :-D

*

Pildid izismile.com'ist

"Kõigusoojane" Tartu

2011-10-04T10:53:00.003+03:00

Väikese Tüdruku esimesel koolitalvel juhtus selline lugu, et minu õuekraadiklaas näitas -18 kraadi ja ma saatsin lapse kahetsusega kooli, sest puududa võib alles -20 kraadise külmaga. Aga õpetaja vaatas imestunult üksikuid kooli tulnud lapsi ja ütles, et neil on kraadiklaas ebatäpne, sest tegelikult on külmem ja kõik lapsed oleksid rahumeeli koju võinud jääda. Nonii, sealt peale vaatasin ma külmade puhul temperatuuri mitte 6. korruse akna tagant vaid TÜ füüsikaosakonna ilmajaama kodulehelt. Tõepoolest - selgus, et meie kraadiklaasile võib neli kraadi otsa liita, ja seda ma edaspidi tegingi, kui oli vaja otsustada, kas ilm on nii külm, et võib lapse koju jätta.

Mõned päevad tagasi vaatasin jälle kraadi tuttavalt koduleheküljelt, et saada nõu, kas vahetada lapse jope paksema vastu. Ja mis ma avastasin - mõõturite vahe on 8 ühikut!!! Kusjuures päike tõesti peale ei paista, ainult suveõhtuti, viivuks (sügisel päike ei jõuagi sinna, talvest rääkimata) - kraadiklaas on meelega võimalikult sügavasse varju paigutatud.

Olen nüüd mitu päeva võrrelnud aknatagust kraadiklaasi füüsikateaduskonna ilmajaama omaga, ja vahe on alati 6-8 kraadi. Näiteks täna: akna taga on 19 soojakraadi, füüsikahoone katusel aga 11 soojakraadi! Kurtsin oma 'häda ja õnnetust' Mehele, kes kohe avas mitu Tartu ilma näitavat internetilehte, ja kõikjal oli 11 või 12 kraadi. Võiks ju otsustada, et meie aknatagune kraadiklaas on vale, AGA --- nii mehele kui ka mulle tundub 'käega katsudes', et 11 ega 12 kraadi õues pole, pigem 14-16 kraadi.

Te ei kujuta ette, kuidas selline asi ühel väikesel neurootikul juhtme sassi ajab :-D
Küsimus, mida selga panna, muutub kiirelt otsuseks üleüldse õue mitte minna...

(Eih, tegelt ma ikka lähen... kõigepealt katsun varbaga ilma, ja siis sukeldun ülepeakaela :-D, someday...)

PIERRE BAYARD "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud"

2011-10-02T11:21:00.003+03:00

LR 2008 / 18-20

Tõlkinud Tanel Lepsoo.

Alguses tundus mulle raamat, kus räägitakse sellest, et raamatute arvustamiseks või nende kohta hinnangu andmiseks pole neid üldse lugeda vaja, pööraselt naljakas ja vaimukas. Pikapeale aga hakkas tunduma, et autor püüab tõsiselt vähendada inimeste ebamugavust olukordades, kus nad peaksid tunnistama, et pole lugenud olulisi teoseid. Bayard räägib, et raamatumuljetest rääkides räägime me kõige rohkem iseendast, ja endast rääkimiseks pole vaja raamatuid lugeda. Pealegi, mida see üldse tähendab, et me oleme raamatut lugenud? Me võime olla seda lugenud, aga unustanud - või mäletame valesti. Me võime olla unustanud isegi selle, et me mingit raamatut üleüldse lugenud oleme... Nii võime sellest raamatust rohkem teada, kui oleme sellest vaid kusagilt kuulnud.

Bayard, kes muide ise on kirjandusõppejõud, kinnitab, et aastate kaupa on ta kuulnud oma üliõpilasi täiesti arvestatavalt arvustamas teoseid, millest nad on vaid kuulnud või mida nad heal juhul on lehitsenud. Ta väidab, et teeb seda ka ise ning üritab selle üle mitte piinlikkust tunda... Ma mõtlen, et enamikule inimestest pole oma lugematuse tunnistamine kaugeltki nii valulik, nii et see raamat on hingekosutuseks vast eelkõige kirjandusinimestele - ülejäänutele aga lihtsalt hea meelelahutus.

Siiski on selge, et niimoodi vihjetele ja üksikute sõlmsündmuste teadmisele tuginedes saab raamatut arvustada eelkõige paljulugenud või sünnipäraselt sõnaosav inimene - ma kardan küll, et enamikule inimestest jääb see kunst kättesaamatuks. Nagu oma järelsõnas märgib tõlkija Tanel Lepsoo, paljastab Baynard oma tekstiga siiski küllalt suure lugemuse, kuigi räägib selle ebavajalikkusest.

Aga nüüd tsitaadid, ja esmalt raamatu moto, mille autoriks on Oscar Wilde:

* Ma ei loe kunagi raamatuid, mille kohta pean kirjutama kriitika; inimene on nii mõjutatav.
:-D

* Meie kultuurikeskkonnas kehtib vaikiv kokkulepe, et kui tahetakse teosest lähemalt rääkida, tuleb see enne läbi lugeda. Minu kogemus aga ütleb, et on täiesti võimalik arendada haaravat vestlust raamatust, mida ma pole lugenud, koguni - ja võib-olla ennekõike - inimesega, kes seda samuti lugenud pole.
Veelgi enam - nagu me selle kirjatüki jooksul näeme - on ühest raamatust objektiivselt rääkimiseks teinekord lausa soovitatav seda tervenisti mitte läbi lugeda ja ehk seda koguni mitte avada.

Paul Valery sõnul ei oska ka autor oma teost selgitada.
* Teos on loomingulise protsessi tulemus, mis selle käigus küll tekib, kuid seda ületab ning teose taandamine protsessile on kurjast. Seega pole teose mõistmiseks vähimatki vajadust hankida teadmisi autori kohta, sest tolle puhul on tegu vaid äärmisel juhul „läbikäigukohaga“.

* Kriitikas, mis ajab läbi nii teksti kui ka autorita, pole midagi absurdset. See põhineb Valery argumenteeritud kirjanduskontseptsioonil, mille üks postulaate on, et mitte ainult autor pole tarbetu, vaid ka teos on liiast.
:D

* Samal ajal kui ma loen, hakkan ma juba unustama seda, mida olen lugenud, ja see vältimatu protsess kestab hetkeni, mil ma jõuan punkti, kus ma otsekui polekski seda raamatut lugenud ning olen samas seisus mittelugejaga, kelleks ma oleksin võinud jääda, kui ma oleksin mõistlikumat nõu kuulda võtnud.

Mõni unustab ka enda kirjutatu ja kordab seda, teinekord sõna-sõnalt (ka mina) ja Montaigne väidab, et talle tsiteeritakse pidevalt tema enda tekste, mida ta isegi ära ei tunne. Niisiis võime me mitte ainult rääkida tekstidest, mida me lugenud pole vaid ka tekstidest, mille me oleme kirjutanud, kuid mille kohta me unustamise tõttu ei saa öelda, et oleksime seda lugenud.

Kui inimene on kirjandusmaailmas juba autoriteet, siis võib ta julgelt välja paisata ka lausrumalusi...
/.../ tema avaldusi peetakse kas originaalseteks või, juhul kui need üle piiri lähevad, humoristlikeks.

* Selliste müütiliste, kollektiivsete või individuaalsete kujutluste kogumit, mis paigutub lugeja ja iga tema jaoks uue kirjutise vahele ja mis lugemist kujundab, nimetaksin ma sisemiseks raamatuks . See enamjaolt ebateadlik kujutluslik raamat toimib filtrina ning määrab kindlaks uute tekstide vastuvõtuviisid, otsustades, millised elemendid neist meelde jäetakse ning kuidas neid tõlgendatakse.

* Kui aga vastab tõele, et kahe inimese sisemised raamatud ei saa kokku langeda, pole mõtet laskuda pikkadesse seletustesse kirjaniku ees, kes – seda enam, mida rohkem me tema kirjutatut käsitleme – võib aina kasvavas ängistuses tunda, et me räägime hoopis mingist muust raamatust või mõnest teisest inimesest. On koguni oht, et ta võib läbi elada tõelise oma ’mina’ kaotuse, avastades, kui suur lõhe üht inimest teisest eraldab.
Baynard soovitab kirjanikuga tema raamatust rääkides talitada järgmiselt: öelda midagi head ilma üksikasju lisamata.

* Me ei pea kartma ütelda valet teksti kohta, vaid iseenda kohta.

* Raamat ei ole sõltumatu sellest, mida temast räägitakse, vaid allub muutustele, sealjuures koguni ühe ja sama vestluse käigus.

Aga... miks see nii on? Sest kuulates tundub meile, et vestluskaaslane on näinud midagi, mis meil märkamata jäi. Seega siiski on võimalik raamatust nö õigemini ja halvemini aru saada. Ja kirjanikul on ka võimalik leida üles need lugejad, kes mõtlevad samal lainel. Ei ole tegelikult nii, et iga arvamus on õige, sest see on pelgalt arvamus, ja objektiivset tõde polegi, kuigi Bayard näib seda väitvat...

Veel Oscar Wildelt (ja seda pean ma tõsiseltvõetavaks ütluseks, erinevalt motost):
* /.../ inimesed loevad sedavõrd palju, et neil pole enam aega imetleda, ning kirjutavad sedavõrd palju, et neil pole enam aega mõtelda.
Jaa...
Ma olen juba mitu kuud mõelnud, et peaksin iga raamatu kas hästi palju aeglasemalt või kolm korda järjest läbi lugema... mis ma ikka ahnitsen, kuhu mul kiiret? Ega kõiki olulisi raamatuid nagunii läbi lugeda jõua - ükskõik kui palju ma loen, see hulk jääb oluliste raamatute hulgaga võrreldes tühiseks, mik-ros-koopiliseks, lausa.

Wilde räägib mõnusasti ka sellest, kuidas raamatutest rääkides räägime me ikka iseendast, nii et kirjanduskriitika muutub autobiograafiaks :-)

* Mind lõbustab alati nende meie aja kirjanike ja kunstnike narr edevus, kes näivad kujutlevat, et kriitiku esmane funktsioon on nende teisejärgulisest teosest lobiseda.
/.../
Just see ongi kõige kõrgem kriitika tegelikult – omaenda hinge ülestähendus. See on huvitavam kui ajalugu, sest see tegeleb lihtsalt iseendaga. See on nauditavam kui filosoofia, sest selle aine on konkreetne ja mitte abstraktne, reaalne, mitte ähmane. See on ainus tsiviliseeritud autobiograafia vorm...

Oma järelsõnas maalib tõlkija autorist - keda ta isiklikult kohanud on - äärmiselt sümpaatse pildi.
Ja seetõttu olen ma veelgi enam veendunud, et see raamat pole kirjutatud ülbitsemiseks vaid lohutuseks :-)

Mitte just päris plaanipäraselt, aga siiski küllaltki tervislikult :)...

2011-10-01T14:01:00.007+03:00

Täna ärkasin nagu pohmakaga, kui polnud lonksukestki midagi alkohoolset joonud. Piisas selleski, et pidin kella nelja paiku öösel minema ust avama Mehele, kes oli oma võtme maha unustanud. Ega see mul tuju pahaks teinud, küsisin hea meelega, kuidas pidu oli. Ta käib minu meelest kusagil kaks korda aastas tööga mitte seotult väljas, nii et see on haruldane ja tore, kui kusagil midagi talle meelepärast sünnib. Seekord oli tegemist ühe vahva ametiasutuse sünnipäevapeoga, kus Mees kunagi ammu-ammu töötas - uhh, rohkem kui 10 aastat tagasi, kui mõtlema hakata... Aga seltskond oli seal lahe ja nii tore, et Mees ka pittu kutsuti. Niisiis, kui Mees öösel koju tuli, siis olime mõlemad rõõmsas tujus ja jäime lobisema - nii olingi hommikul uimane ja lössis nagu märg saabas.

Nii polnudki ma niiväga kurb, et --- olime otsustanud ainult McDonaldsisse minna ja Aura seekord ära jätta...
Nimelt hakkas Väikesel Tüdrukul eelmisel korral Auras (see on ujula, kes ei tea...) halb ja see 'halb' kestis kogu aja, mis me söömas käisime ja koju sõitsime jne... Ma ei saanud alguses arugi, sest kõik, mis Väike Tüdruk alguses ütles oli, et tal on väga palav ja ta ei taha jopet ja muud selga panna. Aga ilm oli tookord palju jahedam kui täna, nii et hurjutasin teda rumala jutu pärast ja kamandasin riided selga. Alles mõne aja pärast märkasin, et tal on paha olla, ja korjasin mütsi-kindad-salli omale kotti.

Kindlasti polnud ujumaskäik süüdi, aga ma ei tea ka, mis oli.

Nüüd McDonald'si poole jalutades ütles Väike Tüdruk kavalalt, et kuna ujumise piletiraha jääb üle, võime võtta 4 laste-einet... et temal jääb nagunii alati kõht tühjaks :-D... Mina arvasin, et kuna me ujuma ei lähe, siis pole võimalik, et tal täna kõht nii tühi on, niisiis ostsime tervistava ujumise asemel hoopis tervislikke puuvilju.

Koju jõudes tegin ma ühe tervisliku ennelõunase uinaku :D

Ja nüüd lähen ma tervislikku suppi keetma: porgand, hernes (külmutatud), paprika, kartul ja hakkliha. Isegi kassike armastab seda suppi :-D, eriti leemeke ja paprika meeldivad talle :-D
Tegelt... ma ise tahan praegu hoopis kohvi... :-p

Vabadus

2011-09-30T14:44:00.007+03:00

Ma alati imestan, et on peresid, kus vanema sõna tõesti maksab ja samal ajal lapsed pole poolsurnuks hirmutatud. Mina ei tea, kuidas seda tehakse. Ma millegipärast ei tunne, et mul oleks õigus sundida laps tegema midagi arukat, mis teda tüütab ja kurnab (näiteks trennid, huviringid) või sundida teda loobuma tegemast midagi, mis pole kasulik, aga mis talle meeldib ja pole ka päris hävitav (näiteks oma taskuraha mõttetustele kulutamine).

Ma kuulen, et Väikese Tüdruku klassis on lapsi, keda ei viida enam tita-filme vaatama kinno (nagu oli "Printsess ja konn" - täiesti mõttetu, aga mõistagi ohutu meelelahutus) ja kellele ei osteta McDonaldsis laste-einet, sest vanemad ei taha neid mänguasjapudinaid koju. Mina ju ka ei taha neid mänguasjapudinaid, aga ...
... mis mina siia puutun? McDonaldsis käime ju Väikese Tüdruku, mitte minu pärast, ja lõppude lõpuks mina leian, et see burger ise on mänguasjast palju 'kurjem'. Ma kuulsin mingisugusest mängufilmist - ja loodetavasti pole see TÄIESTI tõsi -, et hamburgeri-kotletid tehakse lihakildudest, mis tekivad loomakerede tükkideks saagimisel, ja siis tapamaja põrandalt kokku pühitakse...
Hmm, head isu!
Plaanimegi homme minna ujuma ja siis pärast seda McDonaldsisse selle 'hüva kraamiga' tühjaks läinud kõhtu täitma. Muidugi võtame mõlemad laste-eined, et saaks jälle mõned smurfid, keda sahtlisse teiste kõrvale litsuda. Aga ma ei saa seda ka kategooriliselt ära keelata, kuna ma ei näe, et sellest otseselt kahju sünniks.

Mul keelati lapsena oma taskuraha eest nätsu osta - just selle pärast, et nätsust ei saa midagi. Aga KUIDAS ma nätsu ihalesin!... rohkem kui midagi muud, eriti kui tuli müügile coca-cola-maitselise siirupi täidisega padjanäts..., olin täiesti hull selle järele :-D
Ja ma siiamaani ei arva, et mu vanemad tegid õigesti seda mulle keelates. Osta saab ka 'paljast' maitset, hõngu, unustust ja isegi unistusi, mitte ainult kõhutäit ja kehakatet ja muud sellist asjalikku kraami.

Täna sai laps kätte oma oktoobrikuu taskuraha ja otsustas 10 eurot kulutada üllatusmunade peale. Selle eest saime 15 muna ja imekombel lausa 14 sees olid uued asjad. Aga tema kirjutuslaud riiulitega on asju nagunii tuubil täis.

Ostsime ära ka kommid, mis Väike Tüdruk sünnipäeval kooli viib. Valisime Mentose Rainbow kommitorud.
Tundsin end poes nagu mingi kahtlane kommitädi...
Selle Mentose karbi tegingi täitsa tühjaks, kuigi mulle tundub, et viimast võtta on inetu - äkki tuleb keegi, kellel on tõesti just seda (kommi) vaja :-D Õnneks oli seal kohe kõrval ka Mentos Fruit, kus on osaliselt samad kommid sees.

Meenub, et kord ütles mu sugulane, et tuleb Tartusse asju ajama ja astuks hea meelega ka minu juurest läbi, kui vähegi aega jääb. Noh, mina läksin poodi kaalukooki ostma ja küsisin kahte erinevat kooki, kumbagi pool kilo. Ühest koogist oli 600-grammine tükk ja ma ütlesin, et sobib. Teist oli 800-grammine tükk... Müüja küsis, kas ta lõikab väiksemaks... Mina mõtisklesin, et võib ju juhtuda, et külaline ei saagi tulla ja ma pean kõik üksi ära sööma, ning ütlesin: "Lõigake jah väiksemaks - nii palju ma küll vist ära süüa ei jõua." Vaat, see müüja vaatas mind ka nagu mingit koogikoletist :-D
Muide, sugulane ei jõudnudki oma asjadega piisavalt kiiresti valmis ja ma pidingi need koogid üksi ära sööma :-)

Väikese Tüdruku toast veel paar pilti.
Need pole nüüd nii asju täis kuhjatud kui see ülemine pilt, aga siitki on näha, et laboratooriumi-tüüpi see tuba just pole :-D, kuigi võiks arvata, et laps, kes pisikuid kardab, elab steriilsema välimusega toas.
Ma loodan, et tema tuba väljendab seda, et ta on rõõmus ja vaba hing, mitte seda, et ta on laisk ja lohakas :-D

Üks väike rõõm las olla igas päevas...

2011-09-29T19:50:00.006+03:00

Väike Tüdruk ei salli raamatukogu raamatuid, sest ta kardab pisikuid. Niisiis ise ta raamatukogus ei käi ja kui mina talle mõne raamatu võtan ja seda ette loen, hoiab ta end minust nii kaugele, et ma hajameelselt teda paitada ei saaks oma raamaturäpaste kätega.

Kuid mõnikord tuleb tal oma foobia alla suruda ja raamatukogust pärit raamat kätte võtta - nimelt kui on vaja lugeda kohustuslikku kirjandust. Praegu loevad nende klassi lapsed Kristiina Kassi raamatuid. Püüdsin Väikest Tüdrukut üksi raamatukokku kupatada, kuid ta ei võtnud vedu. Lõpuks tõi Issi talle raamatu "Kasper ja viis tarka kassi". Oiiii, kui 'pikkade näppudega' ta selle raamatu võttis ja kui väikese sõrmeotsalapikesega ta lehti keeras. Ta loeb käed õhus, et mitte oma riideid või nägu kogemata puutuda. Ja oma tuppa ta raamatukogu raamatuid mingil juhul ei võta - neid loeb ta elutoas.

Aga nüüd on ta kaks õhtut lugenud, jõudnud 75. leheküljele ja päris armunud sellesse raamatusse. Muudkui nurrub mulle kassilugusid ja palub seda raamatut päris endale ka. Mul on nii hea meel, et ta on jõudnud arusaamisele, et kohustuslik kirjandus ei pruugi olla mingi nuhtlus vaid hoopis midagi äärmiselt põnevat, mis ilma 'kohustuseta' oleks jäänud leidmata :-) Mina suhtusin terve kooliaja (st ma mõtlen tegelikult tavakooli 12 klassi) kohustuslikku kirjandusse suure entusiasmiga :-)))
Ta ütles ka, et leidis sealt raamatust 'minu' - üks kollase karva ja siniste silmadega leebe kassike Emili olevat täpselt minu moodi :-D - igale poole ma ka jõuan :-p

Aga informaatikatunni jaoks tuli välja mõelda miski loodusepilt, mida joonistada arvutiga. Ja ma püüdsin Väikesele Tüdrukule näidata, kust saab pintsli paksust muuta ja värve võtta, aga ise ka ei mäletanud enam midagi ja enne kui ma midagi ära näidata sain, olime mõlemad juba ära tüdinenud ja näljased :-p

Ja muusikatunni koduseks ülesandeks oli kirjutada kaanon! O_o
Tasapisi selgus, et VIST siiski vaid rütmi koputamiseks. Ja VIST ainult kolme taktiga. Üldiselt, mida enam ma täpsustusi küsisin, seda segasemaks muutus Väikese Tüdruku arusaam sellest, mida ta õieti tegema pidi (päevikus seisis, et tuleb kirjutada kaanon). Igatahes uus surematu heliteos jäi loomata ning me panime lihtsalt paar 'taad' ja 'tii-tiid' kolme kahelöögilisse takti.

***

Kuna Meest homme pole, siis mõtlesime sellenädalase filmiõhtu täna ära teha. Aga äkitselt meenus, et täna on seriaal, mida Mees vaadata tahab - "Troonide mäng"... Nii et filmi asemel vaatame siis seda :-D, ja pikendamiseks paar osa "Head Case'i" ... mis on, tõsi küll, juba minu valik... :-p

Meil köetakse nüüd, mis on super.
Ma olen juba nii harjunud 2 * 2 meetri suurune paks tekk seljas mööda korterit ringi käima :-D...

*

Pilt izismile.com'ist.

ÜLO TUULIK "Kõrge taevas"

2011-09-28T20:21:00.004+03:00

See raamatuke on ilmunud 1985. aastal ja mõjub kuidagi mõnusalt kodusena. Siiski lugesin mõningase nõutusega kolme esimest artiklit, mis on järelhüüded Juhan Smuulile, keda kirjanik Tuulik (loomulikult) isiklikult tundis. Täiesti võimalik, et need tundusid mulle kummalised ainult selle pärast, et olin kindel, et tegemist on reisiraamatuga - sellele viitas pealkiri ja kaantel olevad fotod. Kujutlege siis mu üllatust, kui esimesed kolm juttu rääkisid sellest, milline vaimukas seltskonnainimene, aga siiski ka melanhoolne 'kajutikotkas' oli kadunud Juhan Smuul, kes kirjutas merest ja armastas merd ja merd tundvaid inimesi, aga meresõitudel viibis kokku alla aasta oma elust. Võibolla on aga järelhüüded alati kummalised - need ju peavadki olema emotsionaalsed, aga kui nad seda siis on, siis mõtled ikka, et oh kas kõneleja nüüd ei liialda - kas ta ikka oli niiiii teravmeelne ja tore ja melanhoolne ikka... ja mõelda vaid kui hellake - ei suutnud kukkegi tappa :-D

*
Loomult oli Smuul väga pehme, õrn, delikaatne inimene. Ma ei kujutle situatsiooni, kus ta saanuks näiteks tahtlikult solvata naisterahvast, kuigi ta oma sisimas vaikse kirumisega rääkis mõnegi daami vaimuannetest või kõne- ja klatshimahust, mis kisendas klubist või saalist välja suurte lavade järele, ja endamisi sajatas, et hääleõigust ei luba meil inimeselt mingi seadus ära võtta.

*
Legendilähedase maine Juhan Smuuli ümber sünnitasid ennekõike ta tõepoolest särav kunstnikuandekus ja kirjanikukuulsus, kuid sugugi mitte vähem tema puhtinimlikud iseloomujooned: vahenditus ja vastutulelikkus, heasoovlikkus ja heldus, ja meie laiuskraadi inimestele mitte liiga sageli omane avatus.

Kunagi kirjutas Thomas Mann:

"Kes on kirjanik? See inimene, kelle elu on sümbol. Ma usun pühalt sellesse, et mul piisab rääkida iseendast, et hakkaks kõnelema kogu epohh, saaks hääle inimkond, ja ilma selle veendumuseta ütleksin ma lahti mis tahes loometööst."

Inimesed, kes Smuuli raamatuid lugesid, teadsid ju temast praktiliselt kõike. Sisuliselt on kogu Juhan Smuuli looming tema ikka ja aina täiendatud autobiograafia.

Mmm, mulle ka meeldib, kui kirjanikud endast kirjutavad... nagu Tõnu Õnnepalu näiteks; kui stiil on hea/ilus/meloodiline, siis kukub raamat alati kenasti välja, kui sellest kõige tähtsamast ja lähemast kirjutada :-)

Hermann Hesse ütles... oh ... 50-aastasena vist... et tal pole enam kirjanduslikke ambitsioone ja nüüd kirjutab ta vaid pihtimusi.

///Oot-oot, ma leidsin ruttu üles selle tsitaadi Hesselt - aga Tuuliku raamatus seda pole, see on mujalt: "Ma loobusin juba aastate eest esteetilisest auahnusest ja ei kirjuta enam kirjandust vaid pihtimusi, nii nagu uppuja või mürgitatu ei tegele oma soenguga või hääle modulatsioonidega, vaid lihtsalt karjub."
Hesse on ikka ka lahe, onju!? :-) ///

*
Küllap jäid laevasõidud tollal noiks ainuaegadeks, millal tal oli piisavalt mahti paljude elunähtuste, raamatute ja sõprade, kultuuri- ja kirjanduspoliitika, iseendagi üle arutleda. Maal võivad üksteise kukile kuhjuvad sündmused, vahelduv sõpradering või miski muu mõttekäike kiiresti uutele radadele juhtida, kuid kajut, too merevangla, laev, too mereklooster, sunnib inimest pihtima.

Pärast esimest hämmeldust oli ikkagi huvitav lugeda, nii et huvi tekkis isegi mehe vastu, kelle vastu Juhan Smuul Ülo Tuuliku sõnul huvi tundis: norra polaaruurija Nanseni vastu :-D

Seejärel tulid lühilood kuulsatest inimestest, kelle olemust Tuulik kusagil tabamas käis. Aga mõnes jutus juhtub hoopis nii, et ta vaid kujutles seda kohtumist... või kohtas kedagi teist, kes meenutas talle mõnd tunnustatud tuttavat või hoopis ammusurnud kultuuritegelast.

*
/Thomas/ Mann ei sallinud Lutherit, tuletan endale meelde nüüd muuseumina toimivas XIV sajandi frantsiskaani Katariina kirikus. Mann möönis Lutheri küll olevat grandioosse figuuri, aga jõhkra, ropu suuga, pidurdamatusse raevu sattuva - antieuroopaliku, nagu ütleb Mann. ("Ma ei oleks tahtnud olla tema külaline...") Mannile on vähe, et inimene on kuju, Mannile olgu inimene inimene.

Yay, kultuuriklatš! :-)

*
Aga autot ei tulnud.
Täpselt kell 7 pidi ta meid ootama.
Autot ei olnud ka kell 9 ja kell 10.
Me istusime Vahinguga Räpina maantee ääres rohul 30 kilomeetrit Tartust. Vahingul oli portfell kaasas. Ma ei ole teda kunagi näinud portfellita. Kumbki meist ei olnud kuulus. Vahing küsis:
"Kui naisterahvas ootab sind kella kaheksaks, kas siis sobib veel minna kell pool kaksteist?"
Ma teadsin, et kulub kõigest 20 aastat ja me saame oma rahvuskultuuri aegumatult unustatud osaks, nii et meist kirjutatakse kohustuslikud biograafiad kooliõpilastele ja iga meie uut teost analüüsitakse läbi "Sirbi ja Vasara" mitme numbri - iga tegelast eraldi.
Ma aimasin, kui halb on olla kuulus.
Armastasin veel Hemingwayd ja teadsin sõna-sõnalt, et naised ootavad mehi alati, ja kaalutlesin, miks Vahing, kes seda halvemini ei tea, peab vajalikuks minult üle pärida.

Armas, terve see lugu oli kena! Eriti nending lõpulauses, et Juhan Liiv oleks nende asemel juba ammugi jalgsi astuma hakanud.
Ja veel mitu lugu olid nukrad ja hõrgud.

Kolmas osa siis oli lõpuks reisikiri, kuid - ei midagi lõbustavat, kuna reis kulges Pol Pothi poolt mõni aasta varem laastatud Kampucheas (Gambodzha, Cambodia). Kõikjal on jäljed piinamistest ja surmast, kohalikest paljud on kaotanud kõik oma sugulased, naiste osakaal riigis on 80 %. Tuulik on juba enne reisile asumist emotsionaalselt väsinud, rusutud ja nukker, tunneb, et emotsioone peaks kokku hoidma - ja see tunne on mullegi ju tuttav. Sellest tuli nukker aga ilus reisikiri.

*
Maailma ei tea Kampucheast midagi. Maailm on Kampucheast üht-teist lugenud ja kuulnud, aga teadmine ei sünni veel sellest. Khmerid läksid surma vaikides. Nüüdki ei näe te absoluutselt ühtki nutvat, leinavat, ahastavat inimest. Keegi ei kurda oma valu, sest siis peaks ahastama kogu maa. See on vaikiv kannatus, sõnatus, vulkaani jalamile langenud laava ja tuhk, mida veel õrn tuulgi ei puuduta.
Kõik on siin põlenud, kustunud.
Kampuchea on vaikiv ühishaud.

Ringituulamise õigustuseks:
* Katarsis ei sünni ainult usutundest ja mitte ainult pühades paikades.
Inimese hing võpatab peaaegu alati kokkupuutel suure, võõra või päris tundmatuga, kohtumisel kauge ja kättesaamatuga.
Ja sedamoodi või teisiti, aga samamoodi olen minagi tahtnud ning saanud nautida iseennast mõneski võõras paigas, tuntud muuseumis, kuulsate inimeste läheduses.

Mulle tundub see kummaline..., aga ju siin midagi on.

Igatahes, nagu ma juba ütlesin - kuidagi koduselt ja mõnusalt, 'inimlikult' kirjutatud raamat. Ja wiki pildil on Tuulik nii sümpaatne - aga ma ei osanud seda pilti siia 'ärandada'.

Meie igapäevasest munast

2011-09-28T17:26:00.012+03:00

Mulle meeldib ajakirjanduse juures see, et kui ikka bossid rahva raha loobivad ja rajavad linna rahadega golfiväljakuid või toetavad kreeklasi, kes ei viitsi, tõesti ei viitsi tööle minna õigeks kella-ajaks ja lihtsalt ei armasta tööd teha, siis tekib kohe rohkem lugusid sellest, kuidas elavad Normaalsed inimesed, kes ei saa 4000 eurot kuupalgaks. Ma tean, et reformikate jaoks on need inimesed nagu rotid, kelle piiksumist intelligentne (loe: rikas) inimene ignoreerib, aga mul on ikkagi hea meel, et see piiksumine kostab. Näiteks lugesin kusagilt, et Katrin Siska ei osta enam eriti puuvilju ja vahukoort ja rõõmustasin, et ma pole ainuke piiksuja...
Ühel päeval just vaatasin, et peab jälle puuviljade ostmise lõpetama, lihtsalt ei saa enam... ja samal päeval algas koolis mingi kampaania - 5 peotäit puu- ja köögivilja iga päev :-)... Võtsin seda kui märki, et ei tohi siiski supi sees olevale keedetud porgandile lootma jääda, vaid tuleb ikka kasvõi üks nektariin päevas osta. Tore, et kool südametunnistusele koputas, aga bhh... kus pole, sealt ei võta surm ka, nagu öeldakse. Me oleme ka loobunud näiteks juustu, mahla, salatite ja muu sellise ostmisest, mis on tervislik, aga magu ei täida. Kuu peale need vitamiinid ja toitained - hea kui kõhu täis saab. Lihaga on ka nii, et supi sisse ostan 200 gr hakkliha, muud liha osta ei jaksa.
Õnneks on olemas MUNA. Kaheksa senti tükk ja väga toitev kraam. Teen keedumuna-majoneesivõiet, pannkooke, omletti (kusjuures mina panen omleti sisse ka natuke jahu, nii tuleb ta palju suurem ja kohevam - kolmemunaomlett kergitab juba klaasist pannikaane õhku ja sellest jätkuks meile kolmele) ja muna-piima-segu saab vahele kallata ka igavale praekartulile ja makaronile. Isegi Väike Tüdruk sööb kõiki munaroogasid, nii et olgu 'kanajumal' selle hüva kraami eest tänatud. Sealjuures kuulun ka mina nende hulka, kel jääb hing kinni mõeldes puurikanade võikale elule ja --- seega mina neid munatoite enamjaolt ei söö. Jama küll, sest muna on ju nii kasulik.
Mul lihtsalt pole isugi, kui ma tean, kust need munad tulevad. Eks lihaga on sama jama, ja viimasel ajal keedan ma aedviljasupi ja hakklihaleeme eraldi, et Väike Tüdruk ja Mees omale supi sisse liha saaksid ja mina saaks puhta supi. Mis puutub taimede elutahtesse, siis vähemalt pole neil selliseid retseptoreid, mis puudutusele ja valule reageeriksid...
Mõnikord tekib siiski mul ka miski liha-himu, ja täna soojendasin Salvesti maksasousti, kusjuures - kitsaste aegade tõttu tegin kõigepealt kahest sibulast ja supilusikatäiest jahust sibulasousti, millele alles kallasin peale poest toodud purgitäie maksakastet - jäi küll maksamaitse alles. Samas vorst ja viiner on täiesti vastumeelsed. Kas tõesti on nende maitse muutunud või on muutus vaid minu sees?
Olen oma aedviljaleeme, kaerahelbepudru ja rukkileivaga nii ära harjunud, et mul on raske uskuda, et ma neist loobuks ka siis, kui raha jälle niimoodi sõrmede vahelt ei kao. Mäletan veel aega, kui maksin 50 000 kroonise õppelaenu enneaegu ära, lihtsalt niisama muu seas - raha oli arvele nagu ise-enesest aegamisi kogunenud, kuigi ostsin alati kõik mis tahtsin, ikka jäi üle, vaja teda millekski polnud. Nüüd istun siin oma logiseva arvuti taga ja ei julge viinamarjakobaratki osta :-D
Ja mune ma ka ei söö ja... no on värk ikka küll! :p
Aga täna on täitsa munavaba päev... hommikul sõin lihtsalt röstsaia võiga, lõunaks siis kartul-maksakaste ja õhtuks - kaerahelbepuder. Mees kindlasti 'rõõmustab' :-D - tema sööks kasvõi igal õhtul omletti, aga ma arvan, et 4 korda nädalas on piisavalt palju.
Minul seevastu pole pudru vastu midagi... söön kõhu täis ja lähen õhtusele jalutuskäigule, nii mõnus :-)

Tüütus

2011-09-28T07:46:00.004+03:00

Isa helistas eile, et tal läks arvuti katki... Mhh, jamalugu, minu oma on ka täiesti lombakas - nii lombakas, et ma salamisi tahaks, et ta päriselt kräšiks, siis ma enam ei raiskaks aega, oodates, kas lehed avanevad ja kui avanevad - kas klahvid töötavad seekord või ei tööta. Blogipostituste tegemisega pole veel hullu - kui mul klahvid seisma jäävad, siis salvestab blogger teksti automaatselt ja mul jääb üle vaid arvuti kinni panna ja mõni teine kord edasi kirjutada. Kirjadega on teine lugu - kui need pooleli jäävad, siis tuleb lihtsalt kõik uuesti kirjutada. Samas, ega poolikuid blogitekstegi tuju jätkata pole - palju lihtsam on ühe jutiga lasta... Arvuti on selline ludin, et tahaks, et see oleks kogu aeg lahti ja tippimisvalmis, sest oodates, kuni ta käivitub, on juba aeg otsas ja emotsioon jahtunud. Aga lahti ma enda oma jätta ei saa, sest ta kuumeneb kiirelt üle ja hangub. Nii et blogimisega on mul väga keerulised lood praegu...

Ja ega suurt midagi kirjutada ole ka. Elu kulgeb rahulikult ja rõõmsalt. Terve lasteaia-aja vajas Väike Tüdruk iganädalaseid puhkepäevi ja oli ka mõnelgi koolihommikul väsinud ja õnnetu, nii et pidin teda veenma, et see pole haigus, vaid väsimus ja kooli tuleb ikka minna. Sel aastal on ta hommikul vara juba heast tujust pakatamas. Talle meeldib üha rohkem klassikaaslasi ja kui ta minult ühel päeval küsis, mis asjad minu elu ilusamaks teevad, siis ta ise luges üle mitme klassiõe nimed :-D - väga armas!
Esimeses klassis ei jaganud lapsed tema huumorimeelt. Väikese Tüdruku naljatamisi nimetasid nad kiusamiseks, isegi kui täiesti ilmselgelt polnud öeldud midagi kurja. /// Näide: Üks tüdruk teisele: "Seal olid vastikud söögid." Väike Tüdruk pistab vahele: "Keedukartulid kisselliga." Esimene tüdruk väga pahaselt: "Miks sa pead kogu aeg kiusama."/// Väike Tüdruk oli sageli pisarsilmil, sest midagi õelat ta ei ütle ega mõtle. Ja mina lohutasin teda, et enamikus peredes ei naljatata pidevalt ja lapsed pole sellega harjunud. Kui lapsed saavad vanemaks ja targemaks, siis muutuvad naljatajad populaarsemaks.
Ja nii ongi läinud :-)
Yay! :-)

Väikesel Tüdrukul tuleb kuu aja pärast sünnipäev. Hoian igast eurokesest kinni, et äkki saaks talle ikka selle telefoni osta, mida ta tahab... tal polegi mitte kunagi täiesti uut telefoni olnud ja see, mida ta tahab, pole ka mingi uusim ja kalleim asjandus vaid Nokia X3. Ta tahab seda mingi mängu pärast, mis seal sees on :D Ma olen talle öelnud küll, et seda mängu saab teistesse telefonidesse ka tõmmata, aga ta on klassivenna telefoniga harjunud ja tahab just seda. Pole siiski sugugi kindel, et kuu aja pärast see raha olemas on, kahju küll, sooviksin teda rõõmustada... Aga jõuluks vast ikka. Siis võtaksin mina oma vana Nokia temalt jälle tagasi, sest minu kaheaastane Samsung on ka pilditu suurema osa ajast. Igatahes nii kaua ta pilti ees ei hoia, et numbrit otsida või sisse lüüa. See kaheksa-aastane 'antiiktelefon', mis Väikesel Tüdrukul praegu on, on palju tublim - ja ilma helistamata kestab selle aku terve nädala! Kes on midagi sellist kuulnud rohkem kui kaheksa aastat vana telefoni kohta! Minu 'antiikse arvuti' aku kestab max 20 minutit :-D, nii et vean juhet kogu aeg ühest toast teise (Mees ju magab veel, nii et hommikuti trükin elutoas).
Tehnika on ikka mega-tüütu...

Aga näe, seekord klahvid töötavad ja mina ei hakanud magamistoast viimast läbi loetud raamatut (Ülo Tuuliku "Kõrge taevas") üldse kaasa võtmagi... Ei tea, mis neist raamatupostitustest niimoodi saab...

"Imeline karjus"

2011-09-25T14:54:00.011+03:00

Ma pole terve septembrikuu vist ühtegi raamatut läbi lugenud. Vaatasin telekat, mõtlesin ja magasin. Isegi 'Hallo, Kosmose' loenguid ei kuulanud. Võimalik, et olin sõnadest tüdinenud...

Aga nüüd tunnen, et on taas aeg lugema hakata ja sissejuhatuseks võtsin kätte kõige nunnuma muinasjuturaamatu, mida tean. Siinsed lood räägivad tillukesest India karjusest nimega Gopal. Lapse sündides andsid targad mehed vanematele teada, et poisist tuleb jumalatega võrdne tegelane, aga oma emme jaoks on ta suurema osa ajast lihtsalt üks väike ja vallatu, kaunis ja maias kullatükike. See, et ta metsatulekahju alla neelab, tohutu mürkmao alistab, mäejumalaga sõbruneb ja jumal Indrast võitu saab, külaelanikke muidugi hämmastab ja rõõmustab, aga päeva lõpuks peetakse Gopali ikka vaid armsaks võrukaelaks.

Indias kuuldud lood on nii armsasti ümber jutustanud luuletaja Mathura.

---

* Nagu emad ja isad ikka, armastasid Nanda ja Jašoda oma lapsi väga. Tegelikult olid nende mõtted kogu aeg oma laste ilul, armsatel liigutustel ja sellel, kuidas hoolitseda nende eest nii, et neist kasvaksid inimesed, kes toovad teistele palju rõõmu.

* Kui Gopal oli saanud kolme aastaseks, avaldas ta isale soovi hakata karjuseks. Nanda-baba naeratas rõõmsalt seda kuuldes. Kui aga Jašoda-ma sellest plaanist kuulda sai, ei olnud ta väga rõõmus. Ta mõtles, et kui Gopal hakkab karjuseks, siis on ta pikad päevad kodust ära karjamaadel. Siis ei saa ta oma poega enam nii palju näha kui enne, ega saa ka nõnda palju osa tema imelisusest.

* /Ema läheb kööki üle ääre keevat piima päästma./
Väike Gopal aga ei olnud sündmuste sellise käiguga aga üldsegi rahul. "Minu emme rinnapiim oli nii hea ja magus!" mõtles ta. "Ükski teine toit ei maitse mulle sama hästi. Miks ta mind küll oma sülest maha pani?" Ja kuna emme kohe ei naasnud, muutus ta pahuraks ja tahtis hakata koerust tegema.
/.../
Nähes, millega ta poeg tegeleb, lähenes Jašoda talle tasahiljukesi selja tagant. Gopal ei märganud oma ema, küll aga märkas ta, et ahvidel, kellele ta võid söötis, tuli järsku näole väga ehmunud pilk. Siis keeras ta pead ja nägi seal Jašoda-mad, kelle peos paistis vits. Välkkiirelt kargas Gopal püsti ja ja hakkas hirmunult põgenema. Jašoda ajas teda taga mööda kõiki nurgataguseid. Oma peene piha ja suurte rindade tõttu ei olnud tal sugugi kerge kihutavat last püüda.
"Pea kinni, jää seisma," hüüdis ta. Tema juuksed vajusid valla ja pead kaunistanud lilled kukkusid maha.
/.../
Kinnipüütud Gopal oli nutu äärel ja hõõrus kätega silmi. Et lapse hirmu vaigistada, viskas ema vitsakese kiiresti minema. Loomulikult poleks ta niikuinii oma last löönud. Ent selleks, et teda halva käitumise eest iikagi karistada ja sel moel kasvatada, otsustas ta Gopali natukeseks ajaks paigale panna - uhmri külge siduda.

:D, sensuaalne värk.

* Ehkki madu imetles väga Gopali ilu, ei suutnud ta oma vihast loobuda.
/.../
Nähes Gopali nii lootusetult mao valduses, haaras karjapoisse ja teisi Vrindavana elanikke hirm. Nad olid ju pühendanud kõik oma parimad soovid Gopalile. Kui nad nüüd nägid teda nõnda ohtlikus olukorras, tundsid nad õudust ja mõned neist minestasid.
/.../
Jašoda-ma tahtis otsekohe jõkke söösta, ent kuna teised teda takistasid, siis ta minestas. Tema sõbrannad, kes tundsid samasugust muret, valasid pisaraid nagu oavarrest.

---
Ega mul vist pole piisavalt teadmisi, et seda öelda, aga mulle tundub see kõik väga 'indiapärane' :D... Eriti veel, kui ma meenutan, mida Õde mulle India naistest rääkinud on - kui lapselikud, emotsionaalsed ja rõõmsameelsed nad paistavad. Ma ei saa aru meist-valgetest, kes me arvame, et lapse üle ülepeakaela õnnelik olemine on lapsele kuidagi hukatuslik. Lapse jaoks on see loomulik, et ta on oma emme südamerõõm. Hukatuslik on lapsele hoopis see, kui temalt ei nõuta lugupidamist teiste inimeste vastu ja tal lubatakse arvata, et tema on (maailmas) tähtsam kui teised inimesed - aga see ei puutu üldse ema isiklikku naudingusse oma lapsega suhtlemisel, need on täiesti sõltumatud asjad - ka kalk ja hoolimatu ema võib lapse kasvatada arvama, et ta (laps) on teistest tähtsam.
See raamat on aga kirjutatud nii, et kogu aeg tuleb heameelest ja üllatusest naer peale :-)

Müristab!

2011-09-24T15:20:00.005+03:00

Käisin just õues ja nägin seal laia eredat vikerkaart :-)
Langes üksikuid jämedaid vihmapiisku ja päike paistis - muinasjutuline.
Tõesti kahju, et fotokat kaasas polnud... ma vist polegi kunagi vikerkaart pildistanud!

*

Täna on Mees oma äripartneriga sõidus jälle, ja meie Väikese Tüdrukuga laiutame :-)
Loomulikult pesin siblijate vähesust nautides hoolega põrandaid, seda enam, et sel nädalal oli see kiiduväärt töö üldse unarusse jäänud ja tolmu kõikjal küllaga.
Paraku on meie vapper tolmurobot katki - mitte midagi hullu pole, lihtsalt vetruv plastikust toru tuli selle plastjubina küljest lahti, millega ta masina külge ühendatakse. Palusin Mehel selle kohe septembri algul üle vaadata, kui masin rõdul katki läks. Ja seal ta nüüd on, sest minu Mees on sõnade-inimene, mitte mingi masinist, onju. Otseloomulikult võiksin ma selle toru ise ka paika teipida, aga - - - mulle tegelikult ei meeldigi tolmuimeja, sest ta LÕUGAB.
Ma saan jube hästi aru, kui mugav see masin on, aga ometi lootsin salamisi juba ammu, et ta katki läheks ja ma oleks sunnitud harjaga tuustima - lööb tolmu õhku, aga on vähemalt vaikne...
Aga miks ma ei võiks harjata ka siis, kui majas on töötav tolmuimeja?
Vaat selle pärast, et aparaat on tõesti silmnähtavalt tõhusam - pealegi, kardinatesse ja raamaturiiulisse põrandaharjaga ei tiku.

Ja nüüd on masin katki, ma pole seda ise parandada tahtnud ja pole isegi Mehele meenutanud, et meil on rõdul üks katkine koduabiline. Ilmselt ma nüüd loodan, et külm võtab ta ära (kohe päris endale :D), kui ma teda piisavalt kaua rõdul hoian...

Täna pidin end lausa tagasi hoidma, et mitte kasutada Mehe kodust eemalolekut selleks, et tüütu mürgeldis rõdult salaja prügikasti kõrvale toimetada ja pärast ilmsüütult öelda, et kuna nädalaid on mööda läinud sellest, mil palusin masinat vaadata, siis järeldasin, et sellest ei saa asja... Milleks ma siis end blondeerin kui mitte selleks, et mõnikord süüdimatut juttu ajada?

Filmiõhtu

2011-09-23T22:03:00.005+03:00

Mõtlesime Mehega, et hakkaks õige kord nädalas midagi televiisorist üheskoos vaatama. Reeglina vaatab tema telekat elutoas, kus on tema kontorinurgake, mina aga magamistoas - nii et ühist kaasaelamist ühelegi telesaatele või filmile pole.
Ja kuigi meil on palju ühiseid lemmikraamatuid, on meil väga vähe ühiseid lemmikfilme :D - siin on meie maitsed väga erinevad. Tema vaatab ajaloolisi seiklusfilme ja põnevikke, ka õudust, mina pean esimesi igavaks, teisi liiga põnevaks ja kolmandaid talumatuteks. Mina vaatan põhiliselt draamasid, mida tema peab igavateks :)

Aga ma mõtlesin, et küllap on meie plaadiriiulitesse kogunenud üht-teist, mis teiselegi huvi pakuks. Täna oli film minu valida ja ma valisin filmi " A Love Song for Bobby Long", kuna seal on joodikuid ja kirjandust :D, arvasin, et talle võiks meeldida hoolimata sellest, et Ameerika filmi kohta kulgeb lugu väga aeglaselt ja ilma üllatusteta.

Tegin filmivaatamise ajaks suure hunniku juustu ja suhkruga ahjusaiu (st osad juustu, osad suhkruga), aga minu heameeleks oli Mees nõus, et sööme neid enne ja pärast filmi, aga filmi ajal mitte - muidu läheb liigseks krabistamiseks ja nihverdamiseks.

Pildike ka minu tillukesest köögist - vähemalt see osa, mis mahub kaamerasilma ette, kui Mehe koha peal istuda ja ahjusaiu oodata.
Köök näib alati sassis, kuigi igal asjal on oma koht... No söögi valmistamise ajal pole sassis köögi pärast mõtet põdeda ka... Vaat, kui hommikul kohvi lähed tegema ja köök on veel eilsest saadik sassis - siis on küll kole..., aga meil nii pole, sest Mees teeb endale tavaliselt veel 11-12-paiku õhtul teed ja koristab siis viimasedki laokile jäänud esemed-purud ära ja kui on musti nõusid, siis peseb needki puhtaks.

Ja Mees jäi selle filmivalikuga rahule - naeris päris palju ja mõnuga, samas ei kippunud ta tõsiste kohtade peal nalja viskama, nagu ta igavlemise puhul ikka teeb...
Nii et esimene filmiõhtu läks korda..., näis, mis järgmine kord saab - siis valib filmi tema :D
Ma tean, et ta õudusfilmi mulle ei vali, aga raske saab tal olema küll, sest kui ta liiga põneva filmi valib, siis ma panen pidevalt pausile ja küsin, kas ta ikka pääseb ja kuidas ta pääseb ja kes tegelastest filmi lõpuks ellu jäävad ja kuidas keegi sureb ja kes ja miks on kogu selle asja taga - kui mul neile küsimusele vastuseid pole, siis ma mingist hetkest ei julge edasi vaadata, vähemalt samal päeval mitte... :D Otse telekast ma üldse põnevusfilme ei vaevu vaatama, sest neis krutitakse sageli pinge vahetult enne lõppu nii üles, et isegi hääletu peal vaatamine ei aita --- ma vahetan kanalit ja jõuan tagasi, kui kõik on läbi ja mõnikord ei saa ma isegi seda teda, kes kogu sellest kambast siis 'paha' oli... ja MIKS? Nii et mõttetu! Seda põnevam on, mis filmi Mees valib :)...

***

2011-09-23T11:38:00.004+03:00

See nädal on olnud nukker, sest mul on olnud paar ärevushoogu. Esimene asi, millest ma märkan, et olen meelerahu kaotamas on --- et ma ei taha voodit ära teha :p
Nagu tahaksin endale jätta uru, kuhu põgeneda...
Leian endale muudes tubades tegemist, siis tulen hommikusöögiga magamistuppa teleka ette ja tõmban teki peale... siis ei tõuse üles, kui hommikusöök on söödud, vaid teen näo, nagu tuleks telekast midagi väga huvitavat ja lõpuks jään magama. Siis on aeg teha lõunasöök, mul on muud majapidamistööd tegemata ja dushi all käimata... ja polegi enam aega ega mõtet ja varsti lähen nagunii ju jälle voodisse, eks.
Asjad on päris pahasti, kui pean kodust ära minema ja jätan endast maha sassis voodi.
Veel 4 aastat tagasi arvasin ma, et olen lihtsalt räpakas ja lohakas, arvasin niimoodi lapsest saadik - kõik arvasid seda minust! -, kuid 30 aastaselt, kui olin hakanud võtma antidepressanti Cipralex, hakkasin äkitselt enda ümber korda ja puhtust hoidma. Ja fakt on see, et mu iseloomu see rohi ei muutnud, lihtsalt ärevus ja uimasus vähenes, fookus paranes, energiat tuli juurde ja nüüd ei käinud voodi ära tegemine ja mustade toidunõude voodist ja põrandalt kööki tagasi viimine mul enam üle jõu.

Algas see ärevus jälle täiesti ootamatult. Enne lastevanemate koosolekut märkasin, et olen tuim, uimane ja vaikne. Koosolekul tahtsin ühte asja küsida ja poole lause pealt algas täiesti ootamatu südamekloppimine. Järgmisel päeval pugesin pärast 3-tunnist ülevalolekut tagasi tegemata voodisse, eile sain linnas sõbrannaga kokku ja vedelesin suurema osa päevast viigipükstega teki all, kui pimedaks läks, siis pimedas. Mul pole selle kõige kohta isegi migit tunnet, olen lihtsalt tüdinud endast.

Ma pole praeguseni suutnud ära otsustada, kas mulle meeldiks rohkem pendeldada positiivsete ja negatiivsete emotsioonide vahel, või olla tuim. Oh, olgu, tegelikult meeldib mulle olla rahulik, mitte tuim. Positiivsed emotsioonid kurnavad mind ka nii väga, et ma parem ei tunne neid. Samas, isegi Väike Tüdruk ütleb, et ma pole veenev, kui ma temaga pahandan :p Tundub, et laste ja meestega rääkimiseks on vaja rohkem emotsiooni, et neile kohale jõuaks, et sul on tõsi taga. Ja mõnikord ma tunnen vihastamisoskusest tõesti puudust. Näiteks kui mu Mees ütles, et ta ei viitsi tulla mu Venna L. pulma. Siis ma ütlesin lihtsalt: "Mhmh!" Aga tegelikult on mul selline arvamus, et pulmades käiakse partneriga, kui vähegi kedagi kutsuda on. Kutsuks kellegi teise? :D Näiteks eile olid Moka kohvikus nunnud poisid leti taga, muudkui naljatasid, kui ma kooki ja rummikokteli ostsin, ja uurisid lõpuks, kas ma pärast ikka püsti ja minema saan*** ja lubasid vajadusel appi tulla... nii et abivalmeid selle kusagil ju on... :D /*** ma ostsin ainult ühe kokteili, käisin ainult ühe korra leti juures, veetsin kohvikus selle ühe kokteili ja koogi taga 1,5 tundi, nii et don't get any ideas...:D ***/
Aga mul pole nagu midagi öelda Mehele. Teda see ei huvita, kuidas maailmas kombed on või et oleks kena minna oma lugupidamist ja toetust avaldama Vend L. otsusele - mitte, et ta seda tunneks ka, olgem ausad. Kuigi Vend L. talle meeldib (ja meeldiks palju rohkem, kui nad rohkem suhtleks), aga aga... Mina olen Mehest siiski konventsionaalsem - on see hea või halb, ei tea. Näiteks pean ma heaks tooniks käia kooli koosolekutel, kuigi kõik, mis tähtis, tuleb ju teadetena koju nagunii. Aga mulle tundub hea anda 'koolile / õpetajale' teada, et olen dialoogiks ja koostööks kooliga valmis, kui see peaks vajalikuks osutuma. Ja tegelikult on armas käia seal aeg-ajalt - kuigi seda arvab ainult teadvustatud osa minust; on ilmne, et mingi osa minust tahaks koju teki alla jääda, kui tuleb koosolekule minna - seda järeldan ma ikkagi tegemata voodist ja enda vaiksusest - mingeid vastakaid mõtteid ma seekord ei täheldanud. Näiteks kuulsin klassis üllatusega, et õpetaja on laste käekirjadel vahet tegema õppinud --- ma poleks kunagi arvanud, et see on võimalik. Minu meelest on kõigil väikestel lastel ühesugune väljakujunemata käekiri. Põnev oli kuulda, et see polegi nii :)

Ja asi, mille kohta ma küsisin, oli ka huvitav. Nimelt on söögivahetunnid vist kell 10, 11 ja 12, aga lapsevanemad tahaksid, et kõik sööksid kell 12. Sest kell 10 pole kellelgi kõht tühi veel. Vaat, ma ise olen tüübilt oludega kohaneja ja pean seda jubedaks pirtsakuseks :D Kui söök on kell 10, siis ei pea ju kodus kõva hommikusööki sööma. Näiteks Väike Tüdruk sööb kodus mõned küpsised ja kella kümneks on tal kõht kenasti tühi jälle. Probleem on pigem selles, et lapsed lähevad pärast kooli trenni, mis võib kesta kella neljani ja kuus tundi söömata olla on raske lapsele. Aga kas see just kooli probleem on, mille tõttu söökla ümberehitamist nõuda - see on juba iseküsimus. Ja küsisingi selle kohta, kui kaua on lahti see lett, kust saab osta einevõileibu ja pirukaid ja kioskikraami (limonaadid, kommid, shokolaadid). Selgus, et see lett on lahti umbes kella neljani. Nii et nälgima ei pea keegi ja mina lapsevanemate pahameelt ei mõista.

Aga täna pingutan ja olen peaaegu tubli - vastasin kirjadele, võtsin tolmud, pesen pesu ja kohe lähen koristan tualettruumi ka ära ( - loodetavasti).
Täna on päikest ka näha... isegi masenduses on mõnusam olla, kui päike paistab... :p

Nalja ka

2011-09-18T08:35:00.005+03:00

Ühel päeval korjas Väike Tüdruk kooliteel kastaneid. Värskelt koorest vabanenud kastanid läikisid punakaspruunilt ja lausa kutsusid pihku võtma ja silitama. Üks kastanitest aga oli suurte valgete laikudega.

Väike Tüdruk räägib asjalikult: "Need teised on hobukastanid, aga see on lehmakastan."

Mina imekspanevalt: "Oo!, vau!, kas tõesti?"

Väike Tüdruk vaatab mulle otsa, pööritab silmi, vangutab pead ja ütleb: "Muidugi mitte! Nalja tegin!"

Noh, hetk hiljem sain ma ise ka aru, et mõistagi pidi see nali olema, aga ta nii rahuliku häälega rääkis, et ma korraks jäin uskuma :D

*

Järgmisel päeval rääkis ta lastele koolis Juku-anekdoote.

Üks neist oli selline...

Juku: "Õpetaja, kas tohib kedagi karistada millegi sellise eest, mida ta teinud pole?"

Õpetaja: "Ei tohi."

Juku: "No sel juhul - mul on kodune töö tegemata!"

Lastele nali meeldis ja üks tüdruk pakkus, et nad võiksid sellist nalja ka oma õpetajale teha. Läksid siis õpetaja juurde ja küsisid:

"Õpetaja, kas tohib kedagi karistada millegi sellise eest, mida ta teinud pole?"

"Mõnikord tohib, mõnikord mitte," vastas õpetaja, jättes lapsed pika ninaga :D

*

Vanast vihikust leidsin naljaka stseeni minevikust. Väike Tüdruk oli siis 2 aasta ja 8 kuune.

Meile tuli külla minu tädi ja tõi Väikesele Tüdrukule üllatusmuna. Mina neid talle siis veel ostnud polnud ja muna üle andes selgitasin: "See on üllatusmuna. Tädi V. tõi selle sulle."

Harutame selle paberist lahti, teeme munad lahti ja saame mänguasja kätte. Väike Tüdruk silmitseb seda mõnda aega arupidavalt ja teatab siis:
"Mina olen nii üllatunud!"

*

Minevikust veel.

Mehele pisteti ükspäev ilus libe tõrvaseep pihku ja eks ta tõi selle koju.

No küll see lõhnas vängelt, suitsuselt, saunaselt...
Leian, et see lõhn on pisut 'pikantne' ja minu meelest sobibki see eelkõige meesteseebiks, aga olen seda dushi all siiski ka ise kasutanud ja see toob hästi eredalt meelde mu vanaema kunagise kodu juurde kuulunud lisahoone - pesuköögi.
Tollal elas vanaema suures esimese vabariigi aegses häärberis, mis kunagi oli mõeldud ühele perele, minu ( - samuti minu ema -) lapsepõlves aga elas seal 3 peret. Kuna suures majas tekkis nii palju pesu, et seda kausis ära ei pese, siis oligi pesupesemiseks ehitatud eraldi maja, kohe kaevu lähedusse - õieti asus kaev maja ja pesuköögi vahel nurgas. Seal oli suur pliit, millele oli kohe otsa ehitatud tohutu veepaak. Seda hoonet sai põhimõtteliselt ka pesuruumina kasutada, aga leiliruumi seal polnud. Ja ka seal oli selline puhas aga suitsune lõhn nagu tõrvaseebil - eriti kui ruum oli soojaks köetud.

Eile käisime jälle Auras ja ma käisin ka laval. Olin lausa pettunud, et sealses saunaruumis sellist lõhna polnud. Siis hakkasin mõtlema, et küllap on tegemist elektrisaunaga... - võõras värk minu jaoks :)
Isa saun on hoopis veel suitsusema lõhnaga ja ega ma väga palju muid saunu külastanud polegi, mulle pole see eriti meeldinud, sest pea kipub valutama hakkama...

Kas keegi veel on elanud pesuköögiga majas?

Veel tsitaate tegematajätmisest

2011-09-17T22:07:00.003+03:00

Leidsin samast vihikust tsitaate ka ARVO VALTONI raamatust "Tee lõpmatuse teise otsa".

Tsitaadid, mis mina olen välja kirjutanud, räägivad enamjaolt jälle asjade kulgu mitte sekkumisest ja vaikselt omaette olemisest.

* Head tegema minnes me teeme tihti halba.
Astunud sammu, mis meid näiliselt millegagi ei ähvarda, astume mõnikord sündmuste ahelasse, milles meie osa lõppeb alatusega või oma kõige paremate äratundmiste reetmisega. Seepärast talitavad õige vaistu järgi need, kes hoiavad end võõrastest asjadest eemale.

* Raamatutes on öeldud, et me kõik tahaksime olla targad; selleks ei tule merede taha reisida. Tarkust ei saa otsida; kui me hoiame oma südame puhta, voolab tarkus ise sinna sisse.

* Kui sa tead palju, siis sa liigud sinnapoole, et ei taha enam midagi teada. Kui sa oled oma südame puhastanud, ei kipu sa enam looma. Vabanemine mõtetest on tagasipöördumine õnne tühjusesse.

* Tark vaikib ja ei tegutse. Midagi pole sellest loomulikumat.

Aga ka...

* Inimsuse juureks on pehmus ja tähelepanelikkus, suuremeelsus ja armastus. Selle kaunistuseks on tark vestlus ja muusika.

Minu jaoks pole see viimane tsitaat eelmistega vastuolus, kuigi saan aru, et mõne jaoks on, küllap.
Samast vihikust lugesin ka kellegi tiibetlase juttu, et kõik inimesed, kellel on sarnane karma, näevad maailma ühesuguselt. Nende ühist tajumust või kogemust maailmast nimetatakse 'karmast tingitud vaateks'...
Ka üks võimalus selgitada seda, miks mingid grupid koonduvad-tõmbuvad... :)

*

Izismile.com'ist leitud pildilt on näha, mis juhtub siis, kui tühjuse- ja vaikuse-juttu võtta sõna sõnalt, mitte voolava suunana :-p

Tsitaat

2011-09-17T18:22:00.004+03:00

Kuidas õpetada kuningaid?

Vana võlur teeb seda nii...

"Auline isand, ära tee midagi sellepärast, et see tegu on õiglane või kiiduväärt või üllas; ära tee midagi sellepärast, et see tegu tundub hea; tee ainult seda, mida sa pead tegema ja mida sa kuidagi teisiti teha ei saa."

Väga taoistlik seisukoht URSULA K. LE GUIN'i raamatus "Kaugeim kallas"...

Vaatan jälle oma vanu vihikuid üle, ja kuna ma ühes kirjas sellest ( - tegude tegemata jätmisest) just rääkisin, torkas silma.
Ma olen ikka päris palju mõjutatud sellest, mis ma loen... samas... eks ikka nokid välja selle, mis sobib ja muu heidad kõrvale. Ja niimoodi muutud lugedes üha iseendamaks.

Lödipüksid

2011-09-13T15:03:00.003+03:00

Täna käis Väikese Tüdruku klass Lille majas seenenäitusel; ühiselt kooli juurde tagasi ei tuldud, sest mõne lapse kodule on Lille maja palju lähemal kui koolimaja - ja Väike Tüdruk oli ainus, kes polnud nõus iseseisvalt koju tulema.

Olen kindel, et õpetaja oleks lapsed nö teeotsale (bussipeatusesse näiteks) juhatanud ja kõik teised lapsed usaldasid, et õpetaja neid linna peale ekslema ei jäta, aga mitte minu hiireke. Kui me eile rääkisime sellest, et ta tegelikult oskab väga hästi Kaubamaja peatusest koju sõita, siis hakkasid tal huuled värisema ja minu meelekindlus sai otsekohe otsa. Ma ei suuda tema (ega vist ka kellegi teise) nuttu vaadata ja luban kohe kõike, mis mult palutakse... no eriti kui laps nutab hirmu pärast...

"Hoia /ära/ oma lapse pisaraid, et ta võiks neid valada sinu haual." Minu meelest ütles nii mingi Vana-Rooma filosoof...

Ma tean, et lähen vale rada, kui pisaratele kohe järgi annan, kuid ma teen seda tõesti sekundi murdosa jooksul ja ei jõua midagi mõelda. Olen üliväga manipuleeritav, ja kahjuks mitte ainult pisarate kaudu... Mõnikord ma mõtlen, kas mul üldse mingit oma tahet on, või ma teen kõik nii, et teiste soove rahuldada... ja siis imestan veel ise, miks ma inimestest (ja nende soovidest, mida ma kohe täitma tõttan) eemale hoian :p
Ja äkki ma valisin Mehe hoopis peamiselt selle järgi, et tema on kaugelt kõige vähem püüdnud mind enda tahtmiste järgi tegutsema panna. Ta ütleb alati, et on oluline, et ma teeksin seda, mida ma tahan, JA... - EI teeks seda mida ma ei taha. Muidugi on ta sellega reserveerinud endale samad õigused, muig :)

Igatahes läksid teised lapsed õpetajaga veel kusagile pildinäitusele või jumal teab kuhu, aga Väike Tüdruk ootas mind Lille maja ees, nagu olime kokku leppinud. Ütlesin, et ta oleks võinud mulle helistada ja plaanide muutusest teada anda, kuid ta ütles, et ei tahtnud 'elu nii kirjuks ajada' :D... Ohh jahh, seda mõistan ma küll...

Lisaks tuli meile alles hommikul kodu-uksel hüvasti jättes pähe, et võibolla palutakse seal näitusel (mis oli nagu loeng koos näidismaterjaliga - seened! :-) ) telefon välja lülitada, ja jälle ei saanud ma talle kiiresti sisselülitamist ja passwordi õpetada, sest teadsin, et ta läheb närvi, kui peab kiiresti midagi uut ära õppima. Kas ta on selle minu pealt õppinud või on need geenid......... :((( Bugger!
Niisiis palutigi lastel telefonid välja lülitada ja Väike Tüdruk ei saanud seda teha, sest ta ei osanud seda uuesti sisse lülitada, ja ma helistasingi kenasti loengu ajal nagu mingi ülbik, keda ei huvita, et teised rahus oma tööd püüavad teha. Ise ma taunin väga selliseid lugupidamatuseavaldusi...

Ja meile ei tulnud meeldegi, et täna pole Väikesel Tüdrukul esimest tundi :p...
Nii et vaene laps sai voodist välja tühja klassi kupatatud... köhh, köhh, köhh...
Üks väike pulmakorralduses osalemise palve ja mu mõistus ja mälu ei tööta üldse enam... Minust on ikka hullult palju maailmale kasu.... yeaah...

*

Mujalt '''ka''' (:p) põnevat...

Nimelt selgitati välja, et kui meesterahvas saab isaks, siis kukub potsti allapoole tema organismi testosterooni-tase. Kuna testosteroon on seotud seksi-isu, uudsuse-otsimise ja riskikäitumisega, siis muutub mees testosterooni vähenedes otsekohe palju taltsamaks. Mida rohkem mees lapsega otseselt tegeleb, seda selgemalt väljendub testosterooni vähenemine tema organismis.

Nii-nii. Ja jälle tuleb välja, et kuigi tundub väga rumal mõte, teha laps mehega, kes pole kindel oma valmiduses peret rajada, siis TEGELIKULT, biokeemiliselt, on see täiesti 'mõistlik'. Biokeemiliste protsesside tulemusena teeb ainuüksi isaks saamine mehe isa-olemiseks sobivamaks ja võtab vähemaks tema tungi endale uut ja huvitavamat 'paaritumispaarilist' otsida, ehk - isaks saamine muudab mehe truumaks.

Mega! Psühholoogia on ikka nii huvitav, et kuku või pikali...

*

Pildid izismile.com'ist

Täna

2011-09-12T21:37:00.003+03:00

Täna hommikul oli Väike Tüdruk nii imeliku näoga ja nohune, et pidin ta laupa katsuma, kuid see 'kõlbas küll' kooliminekuks. Väike Tüdruk ütles, et oli kaks esimest tundi siiski uimane olnud. Ta ütles veel, et päris paljud lapsed on juba haigeks jäänud ja puudunud või puudusid täna. Väga tobe, aga mul oli kergendus seda kuulda - ma pean end alati kuidagimoodi süüdlaseks, kui Väike Tüdruk haigeks jääb..., aga paistab, et praegu ongi selline aeg lastel...
Ega ta täna õhtul ka väga kraps välja näinud, kuigi päeval laulis mulle köögis rõõmsalt uusi koorilaule :) Laulud on üllatavalt keerulised ja ilusad, paistab, et õpetaja võtab 'koorindust' tõsiselt.
Oleks masendav, kui ta nii kooli alguses haigeks jääks.

Pildistasin jalatseid esikus - kolm paari on minu omad, kaks Väikese Tüdruku omad, aga kõik näivad ühesuurused... mõelda vaid! :)

Kui täna jalutama minema hakkasin, lipsas Väike Tüdruk mu seelikuga minema ja tembutas sellega, kandes seda hijabina (moslemi naiste peakate), seelikuna ja topina (mis see tegelikult ongi :D, aga mina kannan seda endiselt seelikuna). Teda oli naljakas ja kena vaadata ning ma panin endale lõpuks selga hoopis 'koolilapsekleidi', mida ma juba väga palju aastaid kandnud pole. Kuidagi eriline tunne oli... seda kleiti kandsin ma pidevalt tollal, kui Mehega tutvusin - mitte küll meie tutvumisõhtul, aga meie esimesel õhtul paarina küll. Mõelda vaid, et see oli aastal 1998..., 13. aastat tagasi. Oleksin arvanud, et kui selle kleidi selga panen, tunnen end nagu 'seesama tüdruk', aga ei... ma pole enam seesama tüdruk.

Not to worry, õue minnes katsin kleidi ilusasti kinni mantliga, mis oli kleidist pikem :)

---

Ma polegi pea terve septembrikuu midagi lugenud, sest vaatan sarja Ally McBeal - meil on esimesed neli hooaega. Iga osa on 42 min pikk ja hooajas on neid umbes 26. Praeguseks olen jõudnud kolmanda hooaja lõppu. Esimene hooaeg oli väga naljakas. Teine oli vaimustav kahe nähvitsa - Lingi ja Nelle mängu tuleku tõttu ja kolmas on ... ääretult kurb, täis kaotusi ja luhtumisi. Iiiuuu, mis komöödiasari see selline on :( Olles jõudnud kolmanda hooajani, näen ka, et paljud minu mõtted abielust, naistest-meestest, seksist, tööst, isegi rahast, on ilmselt enne olnud firma 'lapsesuu' Richard Fishi suus... :D Jälgin suu lahti, kuidas Fish väljendab samu 'ülbeid' mõtteid, mida mina olen avaldanud... Ma tõesti ei teadnud, et see sari mind nii palju on mõjutanud. Ja et selle sarja pärast ma olengi selline male-chauvinist-pig. (Olgu, ma pole meessoost, aga iga kord, kui seal mõnele mehele käratatakse, et ta on male chauvinist pig, siis olen mina selle mehega nõus ja võiksin sama juttu ajada - järelikult võib seda ka minu kohta öelda... :p)

Mõningaid ütlusi sealt, mis ma märkasin välja kirjutada...

* Everybody is alone. It's just easier to take in a relationship.
Richard Fish

* Happiness can be found in one word: DENIAL.
Richard Fish

* Maybe I'm happy and I just don't know it.
Ally

* If two people prioritize space and fun and freedom, it's fine. But when they fall in love and still do it, it's pathetic.
Whipper

* I'm used to getting dumped. This isn't pain I'm feeling, this is nostalgia.
Ally

Kids today

2011-09-12T07:58:00.005+03:00

Eks vist kõik inimesed vajavad tähelepanu, noored aga lähevad selle saamisel kummalisi kiirteid pidi.
Üks selline tee, mida mina ei mõista, on rippuvate pükstega ringi käimine. Minu meelest on see nii kole ja ma mõtlen alati kakahunnikule jalge vahel, kui näen poisse alla lastud pükstega või haaremipükse tüdrukutel. Aga miski ime läbi peetakse selliseid asju moodsaks või vähemalt kandmisväärseks.
Need pildid izismile.com'ist lõbustasid mind tublisti...

---

Veel lõbustas mind eile õhtul üks 'autocorrect'.
Need tekivad nii, et inimene trükib telefonivestluses mõned tähed või sõna ja telefon parandab selle oma tarkusega millekski muuks. Tavaliselt tulevad välja mingid roppused või lihtsalt riivatused (vähemalt need on, mis Internetti üles lähevad), aga see vestlus isa ja tütre vahel on nii armas. Tõlgin selle ära, kõik ju ei pruugi inglise keelt lugeda.

Isa: Tule alla, söök on valmis.

Tütar: Olen ühe minuti pärast kohal - amelen hetkel Laureniga.

Isa: Kes pagan see Lauren veel on?

Kui ta on sinu pruut, siis võib tema ka sööma tulla.

Tütar: Isa! Ma tahtsin öelda, et olen pesupesuga ametis. //Lauren - laundry// Ma pole lesbi.

Isa: Kahju küll. Mehed on tõprad. Tule nüüd sööma.

No arvata võib, et isa teadis, et sõnum on 'solgitud' - et ta tütar pole gay ja kui oleks, et räägiks sellest niimoodi söömakutsumise vastuseks telefonis, ning et isa lihtsalt naljatas. Aga nii tore oleks, kui Mees niimoodi reageeriks, kui Väike Tüdruk teataks, et on lesbi :D
Me oleme sellest rääkinud ja Mees arvab, et see oleks ikka jube asi ja laps tuleks püüda 'mõistusele tuua'... Mina aga olen ajapikku 'avastanud', et mul poleks selle vastu kohe mitte midagi. Oleks poeg, siis oleks teine lugu - homoseksuaalsetesse meestesse suhtutakse palju tõrjuvamalt kui naistesse ja ma ju ei taha, et mu lapsel oleks raske. Aga naised on ju palju meeldivamad elukaaslased kui mehed - nad on palju hoolitsevamad, hoolivamad, tähelepanelikumad, kompromissialtimad ja töökamad ka veel - naisega oleks palju mõnusam pere luua :p

Aga noh, hetkel arvab Väike Tüdruk, et tema tahab endale ainult kasse - ei mingit meest ega lapsi, ja kooselu mõne tüdrukuga pole ta kaalunudki...

Pildid izismile.com'ist, autocorrect on lehelt damnyouautocorrect.com

Nädal

2011-09-11T14:12:00.001+03:00

Kool on käima läinud kuidagi nii rahulikult, et pole millestki kirjutadagi.

Väike Tüdruk ärkab nüüd ise oma telefonikella peale, nii et sel aastal ei pea mina 6.15 voodist välja kargama ainult selleks, et ta multikale sakutada - mina põõnan rahulikult kella seitsmeni... tegelikult ärkan küll mõni minut enne kella, mis on tore - võtan seda kui märki, et olen päevaks valmis :)

Koolis käiv Väike Tüdruk on naljakalt asjalik vaatepilt ja koolist tulles tundub ta mulle nii suur ja iseseisev juba. Kuid piisab temaga vaid üks nädalavahetus veeta, kui ta muutub jälle selliseks armsaks väikseks kallipalliks :)

Isegi endal kripeldab sees, et läheks ikka äkki mingile koolitusele või hakkaks tööd otsima - mingi rahutus tuleb selle septembriga kaasa, seda enam, et sel aastal mul tõesti on rohkem energiat, varem tundus ikka, et suudan hädavaevu laveerida ja opereerida olemasolevate kohustuste vahel. Seekord tundub kõik kontrolli all olevat... ainult vasaks silmalaug tõmbles mul siin kolm päeva täiesti kontrollimatult :p ...
Aga ma arvan, et kui ilmad lähevad külmemaks, siis ei taha ma enam kusagile minna :)

Praegu on ilmad veel nii mõnusad, et Väike Tüdruk korjab koduteel mulle 'lilli' ja püüab koos koolikotiga puude otsas ronida. See teeb mõned kohalikud võibolla murelikuks, aga mul on nii hea meel, et ta natuke üksi õues rahmeldab, nii et ma ei keela ka. Tean, et ta oleks ise ka tohutult kurb, kui ta mõne oksa murraks. Ja et tema ronimine seisneb pigem oksa küljes rippumises, sest üles ta nagunii ei saa :D, siin pole ronimiseks sobivaid puid - kui metallist ronimispuud ja redelid välja jätta :p

Aga üks kord vihastasin ta peale küll. Tuli teine jälle õuest ja kammis õnneliku näoga oma uue jope taskust pätsi märga mulda (tema: sammalt) välja. Ma küsisin nördimusest kokutades, kas tal polnud vähemalt pabertaskurätti, millesse see keerata? Igal hommikul panen ma talle kaks uut salvrätikut taskusse. Aga näed, otsas olid. Aga eks minu pahameel saab ka küllalt ruttu otsa. Kui plekk tuleb välja, siis on tore - kui ei tule, siis käib plekilise jopega, mis siis ikka.

---

Kolmapäeval käis Väike Tüdruk sünnipäeval, issi viis. Ütles, et oli igav olnud, aga ta teadis seda juba ette ja läks 'head tahet näitama'.
Ta teadis tõesti ette, sest kuigi pidu kestis kolm tundi, palus ta juba kodus, et issi talle ühe tunni pärast järgi tuleks. Mul on hea meel, et ta ikkagi läks, ja veel - et üha sagedamini soovitakse kingiks saada lihtsalt raha, sest väga raske on leida huvitavaid mõistliku hinnaga pudinaid, ja raske on neid kodus ka kusagile ära paigutada. Tore, kui raha kinkimine üha tavalisemaks saab. Mul on muidu alati nii suur mure, kas ikka tegin hea kingi :)

---

Väike Tüdruk teatas ükspäev, et tema magusaisu on vähenenud. Ta ütles ohates: "Võibolla on mul lihtsalt nii palju probleeme, et ma ei jõua sellest mõelda."
:D

Probleeme ma näen tegelikult ainult muusikatunniga. Väike Tüdruk ütleb, et mitte keegi ei saa millestki aru nende klassis; õpetaja ei oska seletada ka siis, kui teda palutakse, ja parem oleks päris otsast peale alustada jälle. Mul on jälle raske aru saada, millest siin raske aru saada on. On noodid - JO, LE, MI, NA, SO, RA, DI ja jälle JO. Nad on alati samas järjekorras, üks on noodijoonel, järgmine noodivahes ja nii edasi. Jo-võti näitab ära jo asukoha, ja sellega on määratud ka kõigi teiste nootide asukoht. Erineva kujuga pausimärkide pikkus tuleb lihtsalt pähe õppida, nootide pikkusega sama, kusjuures need on loogilisemad. Taktideks jagamine võib olla keerulisem, aga kui nootide-pauside pikkused on selged, siis ei tohiks seegi raske olla. Mingeid dieese ja molle ega intervalle nad praegu ei õpi... Aga neil ei saavat keegi millestki aru ja õpetaja ütleb, et kogu klass tuleks istuma jätta. Samas on muusikatunniga ka selline jama, et õpetaja arvab, et lastele jääb kodune ülesanne lihtsalt meelde ja nad teevad selle ära. Aga nii väikestele tuleb ikka öelda: "Võtame päevikud välja ja kirjutame bla-bla-bla..." Kui keegi kunagi koduseid ülesandeid ei tee, siis polegi vast nii imelik, et muusika nii keerulise õppeainena näib.

Ikkagi on tore ja põnev, et on erinevad õpetajad. Sellest aastast on neil ka arvutiõpetus ja informaatikaõpetaja oli kohe hoiatanud, et ta on ja kavatseb ka edaspidi olla väga range... - Väike Tüdruk rääkis seda põnevusest judisedes :D
Ma leian, et on väga vahva, et ta puutub üha rohkem kokku erinevate õpetajatega. Siiski olen väga õnnelik, et veel terve aasta annab neile suuremat osa tundidest senine klassijuhataja, kellel soojus ja rangus on minu meelest täiuslikus tasakaalus, lisaks on ta väga osavõtlik ja hooliv. Teda tahaks küll kloonida, et kõigile jaguks :D

Eile käisime jälle poodides. Ostsime kooli jaoks botased ära. Kampsunit oleks ka vaja, aga teatud iseärasuste tõttu on meil erisooviks, et käiks eest lahti ja oleks ilma kapuutsita. Sest üle pea tõmmatav kampsun ajab Väikese Tüdruku juuksepahmaka väga elektrit täis ja kapuutsi jätab ta a-la-ti jope alt välja võtmata, nii et jope alla tekib küür. Kui ta koti selga tõmbab, jääb sinna alla veel talvejope paks kapuuts, nii et küür koti all on uhke ja keha-asend väga imelik (õlad tõusevad kõrvade juurde ja küünarnukid kehast eemale), aga Väike Tüdruk ise seda tähele ei pane :D... Ma ütlen talle kogu aeg, et jälle on kapuuts jope sees - ma ei pea vaatamagi, ma tean, et on :p
No vaat, sellist kampsi me ei leidnud ja ostsime siis mingi dressika moodi värginduse. Veel ostsime talle koju järjekordsed odavad sussid, kuhu poole aastaga augud sisse tulevad.

Ja mulle ostsime aluskleidi, et ma oma kahte läbipaistvat suveseelikut järgmisel aastal ikka kanda saaksin - erinevalt sellest suvest. Oli aeg, mil mind ei heidutanud, et aluspesu õrnalt läbi kumab, aga sel suvel avastasin, et olen sellise asja jaoks liiga vana juba... Aga romantilised riided - sellised pehme värvi ja pitsiga - meeldivad mulle endiselt.

*

Pilte üles laadides sain telefonikõne, et tulevad pulmad ja vajatakse abi...
Neid pulmi on oodatud nii kaua..... Minu meelest on oma valiku ametlik 'deklareerimine' väga oluline samm ja ma teen omalt poolt kõik, mis oskan, et selle tähtsa päeva ilusaks tegemisel osaleda...
Aint et nüüd ma enam küll ei saa öelda, et kõik tundub kontrolli all olevat, nagu ma postituse alguses kirjutasin :D

VIRGINIA WOOLF "Between the Acts"

2011-09-05T08:22:00.004+03:00

Virginia Woolfi puhul on mulle jäänud mulje, et inimesed ei loe teda ja kui loevad, siis jälestavad. Aga mul kuulub ta nende 'kõige lemmikumate' hulka. Vast enim tähelepanu pälvinud "Orlando" meeldib mulle jälle kõige vähem.

"Between The Acts" on Woolfi viimane romaan, mis valmis aastal 1941 ja avaldati alles pärast autori enesetappu. Siin kirjeldatakse üht ööpäeva maamõisas, mille aias tuleb esitamisele näidend. Vaheldumisi saame pilgu heita sellesse, mis toimub ühe või teise tegelase väikses peakeses ning millist seltkondlikku loba parasjagu ajavad etendust vaatama tulnud külaprouad ja -härrad. Woolf on andnud suurepäraselt edasi seda, millist üksildust ja igatsust tunnevad inimesed, kes välispidiselt näivad end mõnusasti tundvat ja tühja juttu ajavat. Siis aga inimesed unustavad, kus nad viibivad, ja pobisevad enda nina alla luuleridu ning häbenevad, kui näevad, et neid on unelemise pealt tabatud. Raamat on täis pisikesi armsaid kohti, kus kohmetud inimesed midagi kokku kokutavad, et peita oma piinlikkustunnet või leevendada teiste oma - väga liigutav! Kõige suurema tähelepanu all on vist Isa(bella), kes on just selline avasilmi unistaja ja omaette pobiseja. Aga kangesti köitvad oli ka vanamamma Mrs. Swithuni ja külalise William Dodge'i pisukesed vestlused, kus jääb kõik ütlemata... nimelt see, kui väga nad teineteisele meeldivad..., aga kuidas sa ikka ütled endast poole vanemale inimesele "Sa oled nii armas ja kodune, samas õrnuke nagu linnupoeg..." või endast poole nooremale inimesele "Sa näid nii üksildane ja kurb, jumal sind kaitsku..." See kõik tuleb kuidagi teistmoodi edasi anda, või enda sees minema kanda :p
Sest kesse draamat tahab - ei keegi.

Muidugi meeldib mulle ka see, kui aeglaselt Woolf oma jutuga edasi jõuab :)

Niisiis koguneb seltskond aeda näidendit vaatama. Vesteldakse kergel toonil, imetletakse loodust ja vana maja... ja võibolla viimast korda, sest lähenemas on Teine maailmasõda ja seda mõtet ei saa päriselt peast välja ka need, kes sooviksid karmi reaalsuse kasvõi üheks õhtuks unustada.

Illustratsiooniks üks väike katkend tunnetusest, tunnetest.

See 'sensatsiooninäljane' kohvijooja on külaline, Mrs. Manresa.
Sel päeval viskab ta silma peremehele (Giles).
Bartholomew on Gilesi isa, kes ka sealsamas maamõisas elab ja Isabella on Gilesi naine.

* She looked before she drank. Looking was part of drinking. Why waste sensation, she seemed to ask, why waste a single drop that can be pressed out of this ripe, this melting, this adorable world? Then she drank. And the air round her became threaded with sensation. Bartholomew felt it; Giles felt it. Had he been a horse, the thin brown skin would have twitched, as if a fly had settled. Isabella switched too. Jealousy, anger pierced her skin.

Mingeid vastandumisi või erilisi sõnasõdu siiski ei tulnud :), igaüks tegeles oma tunnetega üksipäini, kõik olid väga tsiviliseeritud ja vaos hoitud.

Väga meeldivalt on talletatud see, kuidas keskklassi maaelu tollal välja nägi. Tuli sõda ja kõik muutus, aga sellesse raamatusse jäi see püsima.

Hajameelsus

2011-09-04T13:44:00.008+03:00

Täna pidin käima kolmes poes - kirjatarvetes, toidukas ja lillepoes -, ja kuigi need asusid siinsamas meie koduses poekeskuses, on kolm poodi korraga minu jaoks ikka ilmselt liiga palju: toidupoest väljudes jalutasin tagasi antud raha rahakotti toppides kips-kõps minema ja jätsin ostud maha :D
Õnneks oli lillepoes veel käimata ja sealt väljudes hakkasin juba mõtlema, et imelikult kerged kotid on mul... Läksin aga kassa juurde tagasi ja nägin oma värke seal kõrvale tõstetuna. Asusin neid tasakesi kotti roobitsema ja siis märkasin, kuidas üks kassasabas seisev noormees mind kikivarvul, kael õieli silmitses :p Õnneks pöördus müüja siis ka minu poole ja mäletas mind kenasti ja kõik oli ok... :)

Täna on Väikese Tüdruku armsal õpetajal sünnipäev ja kuna kool algab nii vara, siis pidin lilled täna ära ostma. Kahjuks kõige ilusamat värvi roosid ei tundunud kõige värskemad, aga valitud kimbu kohta kinnitas müüja, et need on tõesti värsked - ja mina kohe usun :) Ma ütlesin, et mul on vaja, et nad üle öö ilusasti vastu peaksid ja tema soovitas kodus veel otsi lõigata ja nad SOOJA vee sisse panna. Kas tõesti sooja? Ma ei julgenud, panin pigem jaheda...

Jätsin lilled esikunurka, ukse kõrvale, et maha ei ununeks, kui ma juba nii hajameelne olen. Nüüd peab meeles pidama, et kassikest ja lilli üksi samasse ruumi ei jätaks :D - kassike on meil väga lillehuviline...

Kui ma lilli pildistasin, siis Mees ütles, et väga hea mõte, õpetajale lilledest hoopis pilt saata - kahju, et see sul juba poes pähe ei tulnud :p

Aga hajameelsusest veel... Mind sellised 'unustamised' nagu toidupoekraamiga alati alarmeerivad, et mul on liiga palju mõttes. Hakkan kohe otsima, mida saaks vähendada. Aga mõned inimesed on oma hajameelsusega kuidagi harjunud. Mäletan siiani pööraselt naljakat blogipostitust, kus keegi kirjeldas, kuidas ta võõra noodimapiga tähtsalt mööda kontorit ringi jalutas, oma ülemuse jopega töölt lahkuma hakkas ja poes koos tagasiantud rahaga ka raha-aluse oma kotti toppis :D Lisaks läks keegi hommikul tööle erinevatest paaridest kingadega, millel olid veel eri kõrguses kontsad :D No tõesti, ma poeks hirmust nädalaks ajaks voodi alla rahunema, kui ma seda ka ei märka, et ma lonkan... aga näe, inimesed elavad nii, sest pole ju parata, oma asjad tuleb ära teha... Vaprad inimesed...

*

Aga eile ostsin selle aastanumbri sees esimest korda ajakirju - "Eesti Naise" ja "Ühe"...
On päris kummaline, milline luksus tundus ajakirjade ja võileibadega voodisse pugemine, kui pole seda nii kaua teinud.
Ja kui huvitavad tunduvad ajakirjad, kui neid nii harva lugeda! :D
Mäletan hästi, et kunagi tõi Mees mulle töö juurest iga nädal ajakirju ja siis tundus kõik ükssama joru - samad reklaamid, samad inimesed, samad mõtted...

Seekord oli "Ühes" Lii Undi ilus artikkel sellest, kuidas ka Indias traditsioonilised pereväärtused ja -rollid kadumas on ja milline kahju sellest kõigile tuleb. Lisaks palju joogast, meditatsioonist ja veel kaugemast-esoteerilisemastki... Ja kaanetüdruk Beatrice on mulle alati väga meeldinud - alati nii kaunis ja samas nii lihtne. Kujutan ette, et kooselus on ta väga keeruline natuur, aga oma tegemistest ja mõtlemistest räägib ta ilma dramaatikata, nagu muu-seas...: tegin seda, mõtlesin seda... võiks olla seda..., natuke toda... :D

"Eesti Naises" oli kaanelugu tuntud blogija Epuga ja tema intervjuust jäi silma soosiv suhtumine avatusse ja avameelsusesse. Olen just viimasel ajal ühe sõbraga arutanud selle avaliku eneseavamise üle blogides ja kommentaarides... Me tõesti pole vaielnud ega püüa teineteise arvamust muuta, niisiis mina olen jätkuvalt seisukohal, et ei maksa häbeneda ennast ja et avameelsus lähendab inimesi - teda jälle heidutab see, et suures eneseavaldamishoos näidatakse ka rumalust ja inetust. Eks jah..., mis parata :)
Oleme ühel meelel selles, et mõlemal on õigus.