Väiku tegi sel nädalal prantsuse keele eksami: esmaspäeval kirjaliku osa ja täna suulise.
Sel puhul tõin talle jälle sushit! Ta on juba mõnda aega selle järele igatsenud.
Aga edaspidi püüan kusagilt selle matikese hankida, mille abil ise teha saab.
Ma pole ausalt öeldes väga osava käega, aga ... ma mõtlen alati nii, et kui ma panen söödavad asjad kokku, siis tulemus ju lihtsalt peab süüa kõlbama, kui see ka väga nägus pole :D
Ma pole mitte kunagi aru saanud, mida ameerika filmides tähendab, et keegi ei oska süüa teha. Et võetakse amps, tehakse hirmus nägu pähe ja võibolla sülitatakse suutäis isegi salvrätti. Et mis seal nii jubedat saab olla? Inimesed joovad isegi lahjendajata viina! :D Kuidas on võimalik makaron juustuga teha söögikõlbmatuks? Unustades makaronid enne ära keeta? :D
Mul endal on hästi vähe asju, mida ma ei suuda süüa. Meelde tulevad tšillipipraga oad - ma ei saa värsket ingverit ja ükskõik millist tšillit süüa. Ükskord ostsin kogemata punaste ubade konservi tšilliga. Mõtlesin, et kui juba ostsin, siis pistan kinni ka, kuigi ei maitse. Pool purki sõin ära ja olin kolm tundi külma higiga kaetult põrandal pikali tundes, et kohe oksendan, aga kahjuks ei õnnestunudki... Aga pekk kartuli või leivaga - no problem! Klimpidega mannapuder on üks õudne asi, aga kui muud poleks, siis ma ütleksin endale, et klimbid on keetmata jäänud nisuterade klomp ja poleks hullu. Nisuteri ma olen närinud küll... ma tean, millisena ta kasvab ja puha :D
Aga veel tahtsin kirjutada sellest, et mulle on viimase kuu aja jooksul tundunud, et Instagram kuidagi haagib mu ise jälgima inimesi, kes võiksid mulle huvi pakkuda. Kogu aeg tundub, et olen mõnd kontot vähemalt üks kord juba 'unfollownud', või siis mäletan küll, et tema hakkas minu täiesti tühja kontot jälgima - ilmselgelt soovides lihtsalt minu tähelepanu oma kontole tõmmata, aga ma arvasin, et ma EI hakanud seda jälgima. Mind hakkab iga päev mitu inimest Instas jälgima (no 5 ikka), ja iga päev võtab sama palju inimesi end maha, sest nende soov oligi vaid endale tähelepanu tõmmata. Ja see on ok. Aga tõesti, viimasel ajal on mul tunne, et näen oma feedis kontosid, mida ma pole tahtnud vastu jälgima hakata. Üks joogamees hakkas kahe nädala jooksul neli korda mu konto jälgijaks ja sama palju võttis maha ka, kui mina tagasi ei follownud, et siis end uuesti märgatavaks teha. HULL! 0_0
Aga täna nägin harilikku tibi oma feedis, mäletan, et tema hakkas mind jälgima ja mina teda mitte. Mõtlesin nagu ikka, et äkki olen ma erakordselt kobakäpne, aga kui end tema kontolt unfollowsin, siis nägin, et ta konto on privaatne. Ja ma 100% kindlasti pole ühtegi privaatset kontot jälgima hakanud, sest kes olen mina, et heita pilk teiste inimeste privaatsesse ellu.
Juba ülepäeviti võtan end mõnelt kontolt maha, mida ma enda meelest ei tahtnud jälgima hakata ja ei hakanud ka...
Kuna kommenteerin suht palju, siis saan aru, miks mulle nii palju (l)ootusrikkaid jälgijaid tuleb, kes end mõne päeva pärast minu jälgijate hulgast maha võtavad - inimestele on jälgijate arv ja kommentaarid olulised. Mõni, kes saab ligi sada kommentaari ja mitu tuhat laiki iga postituse peale, vastab ikkagi enamikule kommentaaridest eraldi, mis on Eestiga ja blogidega võrreldes ju täiesti tavatu - eestlasest blogija ei pruugi mitte midagi öelda oma kahe kommentaari peale ja me keegi ei pea seda imelikuks. Eestlane olla on ikka rahulik ja hää! :D Kui elad mujal ja ei ütle "suurimad tänud!!!" iga heasoovliku kommentaari peale, siis peetakse kohe upsakaks :D
Aga kui keegi instagrammer loeb ja on sama asja üle omaette imestanud, et millal ta veel seda või toda täiesti kogemata jälgima hakkas, siis teadke, et te pole üksi! :D
Musiiid! :)
*
Džiisus, jälle üks jutt ununes täitsa rääkimata.
Kuna mul pärast duši all käiku nahk alati kipitab - hoolimata ohtrast ihupiimaga lödistamisest, siis käisin täna apteegis vaatamas, kui palju need apteegidušigeelid siis kallimad on tavalistest. No ikka jube palju kallimad olid, neli kuni jumal teab kui palju kordi! Jääb ära! Ma katsun nii hakkama saada, et enne duši alla minekut hõõrun end mandliõliga sisse ja pärast kasutan tavalist ihupiima. See ei võta nahakipitust ja sügelust päriselt ära, aga on oluliselt parem kui ainult dušigeel ja ihupiim.
Aga ostsin oma hommikused rohud välja, 112 päeva normi, ja see maksis 1,27. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda - alles taheti Cipralexi eest mult ligi 70 eurot (nüüd on mul sama toimeainega aga teise nimega rohi). Selgus, et mul on 100% ravimisoodustus nüüd!
Ei noh, see on küll lahe! :)
9 kommentaari:
Toidu saab teha söömiskõlbmatuks näiteks kõva ülesoolamisega. Või ülepipardamisega. Või täieliku põhjakõrvetamisega. Aga kui toit näeb toidu moodi välja, ei ole kivikõva, ei ole soolaga pooleks, siis on ta ikka söödav. Filme ei tasu uskuda :)
Jaa, väga õige, soolamine tuli mulle endale ka lõpuks meelde.
Ja tuli meelde see, et "natuke soola" või "natuke jahu" ei öelnud mulle söögitegemisega alustades üldse mitte midagi, eriti kui selgus, et "natuke soola" tähendab hoopis teistsugust kogust kui "natuke jahu" :D
Ja kõrvetamine - see muidugi! See on nüüd tõesti selline asi, mida kuidagi ära peita ei anna.
Üle pipardatud sööki ma polegi kunagi söönud. Ega teinud. Kui on ikka väga vürtsikas, siis pühin iga ampsu peale silmi, nuuskan nina, aga ära söön ja võibolla kiidan ka veel :D - ma ju ei reisi ka, eks Lõunamaal on vürtsikusel muidugi teised mõõdud ja seal ma ilmselt paluks 'beebitoidu' tasemel vürtsikust :p
Osta mõni looduslik ökoseep.Peab kaua vastu.See tavalise laiatarbe dushigeeli vaht kuivatab nahka.
Minu muidu kolepirtsakas nahk talub kõige paremini kombinatsiooni Nivea dušikreemidest (just kreemidest, mitte geelidest) ja märjale nahale mandliõli määrimisest. Viimane tähendab siis peale pesu mandliõli märjale nahale määrimist, korraks külmetamist ja siis enese kuivatamist. Rätikut tuleb küll tihemini pesema hakata, aga nahk vähemalt ei sügele väljakannatamatult, on pehme ja õlist tunnet ka ei jää.
Hmm, väga head mõtted!
Vaatan ringi, kas meil on dušikreeme!
Ja ma mõtlen, et ma võin ju ka õlisena rätikute sees istuda natuke pikemat aega kui seni ihupiimasena... Nii või teisiti kohe riideid selga ajada ei taha.
Ja ökoseebid - täitsa olen ära unustanud nende olemasolu, kuna kodupoes ei müüda ja kaugemal ma pole eriti viitsinud käia viimastel kuudel. Mul on ka selline mälestus, et nad pidasid päris kaua vastu, aga võibolla on see illusioon - lihtsalt kasutasin neid üksi, kui tavalist tualettseepi kasutasime kolmekesi... Ja et juuksepesuseep mulle üldse ei meeldinud, siis kuidagi unustasin, et muud seebid olid head... :D
Igatahes mõlemal head mõtted, aitäh! :)
Ma mõtlen, et kas on üldse vajalik end duši all iga kord mingi geeliga ülehõõruda? Pole imelik, kui nahk vastu ei pea. Ma käin tihti vaid kuuma vee all ausalt öeldes. Ja mitte iga päev. Keegi pole julgenud tunnistada, et ma haisen :)
Tead, ma jõudsin ka just ringiga tagasi mõtte juurde, mis mind vahepeal varemgi kummitanud on, et kui äkki peseks seebi/geeliga ainult labajalad ja muud 'strateegilised' piirkonnad ja muu jätaks ainult vee uhtuda...
Ja kord nädalas võib ju vannis liguneda ja 'mustuserullid' maha hõõruda :D
Muide, ma käin ka duši all pigem ülepäeviti ja porikärbseid pole ligi tõmbama hakanud, nii ütleks ka, et nagu hullu pole :D
Väga hästi aitavad seebivabad tooted nahahädade vähendamiseks. Eriti just sel juhul, kui pärast pesu tundub, et nahk oleks nagu kokku tõmmanud või liiga väike.
Ehk siis mõni ökopood ja SEEBIVABA duššigeel/šampoon. Mul on aastaid juba näiteks see (http://maheshop.ee/et/shampoonid/4174-coslys-greibi-sampoon-juustekehapesu-250ml-3538396123302.html) ja kogu pere on väga rahul. Abikaasal kadus ka kõõm sellega pestes ära :) Neid on erinevaid lõhnu. Väga hästi vahutab ka.
Väga hea link, Cristal!
Hakkan lausa uurima, mis seal veel huvitavat on! :)
Aitäh! :)
Postita kommentaar