Tema aga on selline laps, kelle jaoks pole vahet, kas tegemist on kasutatava asjaga, 'unistamise abivahendiga' või lihtsalt collectioner's item'iga. Nii ma siis ei raatsinudki keelduda kohe laupäeva hommikul temaga Tasku Rahva Raamatusse vudimast, kuigi eelmisel päeval oli minu jaoks sündmusi nii palju, et aitaks terveks kuuks.
Leidsime kenasti üles kaardimängu ja lisaks ostis VT endale muffini-moodi vannipommi. Jalutame siis turusilla poole, kui telefon piiksub: pakiteade! Pakk on sealsamas Taskus!
No tõesti - milline vedamine! Minu jaoks on viimased päevad olnud ikka väga emotsionaalsed ja kirjud, ning pakiteade tuleb just sel ainukesel hetkel, kui ma olen just sealsamas! Ei mingit ekstra käiku! VT pärast ma ju võin, aga enda pärast oleks keerulisem! :D
Pakikene tuli seekord siis blogilugejalt :)
See on nii liigutav, kui keegi kirjutab, et saab minu blogist jõudu juurde ja mind ka vapraks nimetab :D Ma tean ju suurepäraselt, kui vabalt võib juhtuda see, et inimene tahab rääkida, aga kedagi pole kuulamas. Mõtlen siinkohal just E'le, kes ilmselt enam kunagi mulle ei kirjuta... Tema jaoks oli nii solvav, et ma ei leia jaksu temaga kokku saamiseks. Märkan FB's soove: "Kui teile meeldib, mis ma kirjutasin, siis palun 'laikige' või 'jagage maailmaga'. See pole sugugi endastmõistetav, et su jutt kellelegi korda läheb. Kui ühele meeldib anda/kirjutada ja teisel on andi/teksti vaja või see lihtsalt annab midagi tema elule juurde, on see imetore! Tunnen end elu poolt nii hellitatuna... :)
Ja muide - kui ma oma kodus ringi vaatan, siis tundub, et just sel aastal, mil me peaksime loogiliselt võttes enam vähem kogu aeg seisma sammukese kaugusel pankrotist, on tegelikult kuhjaga lisandunud ka esemelist küllust kingituste näol. Ma olen üsna kindel, et ma pole elu sees ligilähedaseltki nii palju pisikesi armsaid kingitusi saanud, kui nüüd selle aasta vältel. Ja nendel asjadel on ju heade soovide kaitsev energia juures, mida ma tunnen...
See pole loogiline, kuid mulle tundub, et olen rikas kui troll :D
Aga selles kingipakis olid lumepalliküünlad ja kuuma kakao ja piparkoogilõhnaline küünal. Selle viimasega on nii, et see lõhn ajab lihtsalt hulluks, see on nii hea. Terve nädalavahetuse elasin ninapidi selles potsikus! Kui näete kusagil JOIK firma küünlaid, siis otsige piparkoogilõhnalist ja nuusutage! See on täiesti taevalik aroom! Ka VT'l lähevad silmad pahupidi pähe, kui ta seda nuusutab - sest välja ju ei raatsi hingata :D, ainult sisse ja veelkord sisse :D
Veel oli seal üks armsamaid raamatuid, mida ma näinud olen: fotodega lood sellest, kuidas loomad on teise liigi titasid adopteerinud - lood ootamatust kohast leitud armastusest ja hoolitsusest. VT luges selle minu voodi jalutsis kõõludes ühe jutiga läbi - ei saanud käest pannagi. Nurr! :)
Pühapäev oli täis suhtlemist.
Kõigepealt sain pika fotodega kirja Vennanaiselt Z'lt. Nad on lastega kenasti Austraaliasse jõudnud, Z sugulasi külastanud, minu Õe ja tema Hindu juures elanud, auto ostnud ja esialgu pole plaanis end kusagile 'maha istutada', vaid ikka kõik läbi sõita, kellele lapsukesi vaja näidata. Tean, et Vennale see ei meeldi, aga panen ikka siia ühe foto Leenu ja Z tädiga. Tädi on nii õnnelik, aga Leenu on fotodel alati veidi põlgliku moega :D - tegelikult on ta hästi vaikne, targa pilguga kõike jälgiv laps, aga fotodele jääb kuidagi ülbelt :D
Siis helistas üle paljude kuude Naabrimees (tegelikult on see tema ema korter ja ta tavaliselt ei ela siin) ja küsis mobiililaadijat. Ma ei tea, miks ma selle kõne vastu võtsin... Ta ütleb: "Ma olen juba mitu päeva siin, aga ei tahtnud sind tülitada!" ja vaatab vilksti minu suunas, et mis ma sellest arvan. Mina noogutan alati, nagu see oleks endastmõistetav, et ta mind ei tülita ja ütlen "Mhmhh!", aga ta ikka ei saa aru. Talle on kasulik aru mitte saada. Ta pakub mulle alati viina. Ma ei taha.
Ja õhtul helistas Mehe lähedasim sõber... Ta küsis, et kuhu me siis reedel jäime, ja tema käest tulid ju kõik küsima, kus Mees on ja kuidas tal läheb. Ta uuris siis omakorda minult, kuidas Mehega ikkagi lood on ja mina jäin pikalt "eeee-tama". Loomulikult arvas ta õigesti, et Mees ei tulnud peole, kuna polnud enam 'konditsioonis'. Arutasime võimalust temapoolseks 'preventsiooniks', nad pidid naisega teisipäeval külla tulema... Mina võtsin selle sekkumisettepaneku hea meelega vastu, kuigi ... tjah... siin pole asi enam raskel hetkel toeks olemises, vaid tema eest otsustamises. Öeldakse, et iga tubli mehe taga on veel tublim naine... Ma hea meelega oleks oma Mehe selja taga, aga mitte selleks, et teda sealt juhtida ja tema eest otsustada :D
Mul tõesti pole huvi marjonetiga elada - ma ei taha isegi oma lapse eest otsustada, mis veel mehest rääkida! - ma ei lase ennast Näägutava Naise rolli suruda.
Mehe sõber rääkis, et tal endal on ka olnud paar rasket aastat: tervisekriisid, teda on rahaliselt suurelt petetud, töövõtjad teevad lubatud 6 kuu asemel oma tööd aasta aega, alkohol, enesetapumõtted... Loomulikult. Enamikul on raske iseennastki läbi elu vedada ja ennast elu mõttekuses veenda - sinna kõrvale veel teist inimest hoida, keelata ja utsitada... Raske!
Igatahes kogu sellest suurest suhtlemisest olid mu kõrvad rullis ja ma ei osanud muud kui rõõmustada, et viimaste päevade draamade kõrvale ka nii palju suurt ilusat ja head tuli, et hea jäi ikka kaugelt ülekaalu. Ees oli veel paar 'trallipäeva'.
1 kommentaar:
Tore kuulda, et on toredaid ja abivalmis ja häid ja toetavaid inimesi.
Muide, "Kadunud" filmis ütles naine midagi väga sarnast oma mehele näägutamise kohta. Oleksin peaaegu nagu filmi vaadanud:)
Postita kommentaar