Hakkasin mõtlema, kui omapärane see on, kuidas kogu aeg ja igal pool meid õpetatakse, et sugu ei loe! Ei tohi eeldada, et naise partner on mees. Ollakse lihtsalt partnerid, vahet pole, kellega, SUGU EI LOE!
Ja siis me kohtume inimestega, kes ei suuda surmani jäänud hõredaid aastaidki 'vales kehas' elada, kuigi hing on see, mis inimesest inimese teeb. Kui valad tee kannust tassi, ei ole see vähem ega rohkem tee.
Aga näe - suur vahe, ikkagi!
Et... meie, hallid heterod, saame oma lühinägelikkuse pärast igal juhul pahandada.
Kord saame pahandada, et sunnime peale soorolle ja sugu tegelikult ei loe.
Ja siis saame pahandada, kuidas me ei mõista, kui tähtis on õige soo keha...
Uhh, segane värk...
Pahandada ei meeldi kellelegi saada, aga tundub, et see on paratamatu, kui kuulud paljukirutud normgurppi/halli massi.
Imestamine on ebaviisakas.
Kõik tuleb rahulikult, silmagi pilgutamata alla neelata ja juba järgmisel hetkel naeratades heaks kiita.
Igaks juhuks ütlen, et see post pole inspireeritud kooseluseadusest.
Ma isegi ei tea, mida see seadus sätestab.
Kui seda, et koos elavatel inimestel on üksteise suhtes mingid kohustused ilma kooselu registreerimata, siis - tore! Kui tuleb ikka registreerida see kooselu, siis ... hmm hmm, jääb kuidagi poolikuks.
Vale mees õiges kehas või õige mees vales kehas?
Trallallaaa!
:)
2 kommentaari:
Kahju, et ma siia "tema" pilti panna ei saa (mul on nee dolemas, aga siia vist lisada ei saa?) Kunagi ühes kohvikus sirvisin ajakirja, kus nägin pilte, kus ma esmalt ei saanudki aru, et tegu on mehega. Pildil oli nii sarmikas ja kena naine, et mul jäi kohe pilk peale. Edasi tuli pilt temast mehena ja samad sõnad. Mehena samuti väga meeldiv.
Siis mõtlesin, et äkki see ongi inimkonna tulevik: mees-naised. Hommikul astudki uksest välja täpselt sellena, kellena end parasjagu tunned, mehe või siis naisena.
Jah, ma imestaksin, kui nii ei läheks! :D
Kui piirid on hägused, siis neid sama hästi kui pole. Ja ilmselgelt on tavade järgi enda arusaamade sättimine põlu all kui midagi väga tagurlikku, ning tõesti - on olemas biseksuaalid ning a-seksuaalid ning väga loogine oleks, et on ka neli soovalikut: mees, naine, mees-naine, ei mees ega naine.
Ja miks mitte vajadusel kord üks, kord teine?
Ausalt öeldes - selle vastu polegi mul mitte midagi.
Mind aga hirmutab see, et solvutakse juba selle peale, kui sa tahad nt mõne teose autori puhul teada, kas tegemist on mehe või naisega.
Veidrikud teevad maailma toredaks ja omapärased inimesed teevad kindlasti maailma rikkamaks, aga kas neid ainult selle pärast, et nad on olemas, kohe normiks pidada tuleb - natuke kahtlane!... Aga eks see ole minu enda kiiks, et tahaks korrastatud ja etteaimatavat maailma :D
Postita kommentaar