Väike Tüdruk ärkab nüüd ise oma telefonikella peale, nii et sel aastal ei pea mina 6.15 voodist välja kargama ainult selleks, et ta multikale sakutada - mina põõnan rahulikult kella seitsmeni... tegelikult ärkan küll mõni minut enne kella, mis on tore - võtan seda kui märki, et olen päevaks valmis :)
Koolis käiv Väike Tüdruk on naljakalt asjalik vaatepilt ja koolist tulles tundub ta mulle nii suur ja iseseisev juba. Kuid piisab temaga vaid üks nädalavahetus veeta, kui ta muutub jälle selliseks armsaks väikseks kallipalliks :)
Isegi endal kripeldab sees, et läheks ikka äkki mingile koolitusele või hakkaks tööd otsima - mingi rahutus tuleb selle septembriga kaasa, seda enam, et sel aastal mul tõesti on rohkem energiat, varem tundus ikka, et suudan hädavaevu laveerida ja opereerida olemasolevate kohustuste vahel. Seekord tundub kõik kontrolli all olevat... ainult vasaks silmalaug tõmbles mul siin kolm päeva täiesti kontrollimatult :p ...
Aga ma arvan, et kui ilmad lähevad külmemaks, siis ei taha ma enam kusagile minna :)
Praegu on ilmad veel nii mõnusad, et Väike Tüdruk korjab koduteel mulle 'lilli' ja püüab koos koolikotiga puude otsas ronida. See teeb mõned kohalikud võibolla murelikuks, aga mul on nii hea meel, et ta natuke üksi õues rahmeldab, nii et ma ei keela ka. Tean, et ta oleks ise ka tohutult kurb, kui ta mõne oksa murraks. Ja et tema ronimine seisneb pigem oksa küljes rippumises, sest üles ta nagunii ei saa :D, siin pole ronimiseks sobivaid puid - kui metallist ronimispuud ja redelid välja jätta :p
Aga üks kord vihastasin ta peale küll. Tuli teine jälle õuest ja kammis õnneliku näoga oma uue jope taskust pätsi märga mulda (tema: sammalt) välja. Ma küsisin nördimusest kokutades, kas tal polnud vähemalt pabertaskurätti, millesse see keerata? Igal hommikul panen ma talle kaks uut salvrätikut taskusse. Aga näed, otsas olid. Aga eks minu pahameel saab ka küllalt ruttu otsa. Kui plekk tuleb välja, siis on tore - kui ei tule, siis käib plekilise jopega, mis siis ikka.
---
Kolmapäeval käis Väike Tüdruk sünnipäeval, issi viis. Ütles, et oli igav olnud, aga ta teadis seda juba ette ja läks 'head tahet näitama'.
Ta teadis tõesti ette, sest kuigi pidu kestis kolm tundi, palus ta juba kodus, et issi talle ühe tunni pärast järgi tuleks. Mul on hea meel, et ta ikkagi läks, ja veel - et üha sagedamini soovitakse kingiks saada lihtsalt raha, sest väga raske on leida huvitavaid mõistliku hinnaga pudinaid, ja raske on neid kodus ka kusagile ära paigutada. Tore, kui raha kinkimine üha tavalisemaks saab. Mul on muidu alati nii suur mure, kas ikka tegin hea kingi :)
---
Väike Tüdruk teatas ükspäev, et tema magusaisu on vähenenud. Ta ütles ohates: "Võibolla on mul lihtsalt nii palju probleeme, et ma ei jõua sellest mõelda."
:D
Probleeme ma näen tegelikult ainult muusikatunniga. Väike Tüdruk ütleb, et mitte keegi ei saa millestki aru nende klassis; õpetaja ei oska seletada ka siis, kui teda palutakse, ja parem oleks päris otsast peale alustada jälle. Mul on jälle raske aru saada, millest siin raske aru saada on. On noodid - JO, LE, MI, NA, SO, RA, DI ja jälle JO. Nad on alati samas järjekorras, üks on noodijoonel, järgmine noodivahes ja nii edasi. Jo-võti näitab ära jo asukoha, ja sellega on määratud ka kõigi teiste nootide asukoht. Erineva kujuga pausimärkide pikkus tuleb lihtsalt pähe õppida, nootide pikkusega sama, kusjuures need on loogilisemad. Taktideks jagamine võib olla keerulisem, aga kui nootide-pauside pikkused on selged, siis ei tohiks seegi raske olla. Mingeid dieese ja molle ega intervalle nad praegu ei õpi... Aga neil ei saavat keegi millestki aru ja õpetaja ütleb, et kogu klass tuleks istuma jätta. Samas on muusikatunniga ka selline jama, et õpetaja arvab, et lastele jääb kodune ülesanne lihtsalt meelde ja nad teevad selle ära. Aga nii väikestele tuleb ikka öelda: "Võtame päevikud välja ja kirjutame bla-bla-bla..." Kui keegi kunagi koduseid ülesandeid ei tee, siis polegi vast nii imelik, et muusika nii keerulise õppeainena näib.
Ikkagi on tore ja põnev, et on erinevad õpetajad. Sellest aastast on neil ka arvutiõpetus ja informaatikaõpetaja oli kohe hoiatanud, et ta on ja kavatseb ka edaspidi olla väga range... - Väike Tüdruk rääkis seda põnevusest judisedes :D
Ma leian, et on väga vahva, et ta puutub üha rohkem kokku erinevate õpetajatega. Siiski olen väga õnnelik, et veel terve aasta annab neile suuremat osa tundidest senine klassijuhataja, kellel soojus ja rangus on minu meelest täiuslikus tasakaalus, lisaks on ta väga osavõtlik ja hooliv. Teda tahaks küll kloonida, et kõigile jaguks :D
Eile käisime jälle poodides. Ostsime kooli jaoks botased ära. Kampsunit oleks ka vaja, aga teatud iseärasuste tõttu on meil erisooviks, et käiks eest lahti ja oleks ilma kapuutsita. Sest üle pea tõmmatav kampsun ajab Väikese Tüdruku juuksepahmaka väga elektrit täis ja kapuutsi jätab ta a-la-ti jope alt välja võtmata, nii et jope alla tekib küür. Kui ta koti selga tõmbab, jääb sinna alla veel talvejope paks kapuuts, nii et küür koti all on uhke ja keha-asend väga imelik (õlad tõusevad kõrvade juurde ja küünarnukid kehast eemale), aga Väike Tüdruk ise seda tähele ei pane :D... Ma ütlen talle kogu aeg, et jälle on kapuuts jope sees - ma ei pea vaatamagi, ma tean, et on :p
No vaat, sellist kampsi me ei leidnud ja ostsime siis mingi dressika moodi värginduse. Veel ostsime talle koju järjekordsed odavad sussid, kuhu poole aastaga augud sisse tulevad.
Ja mulle ostsime aluskleidi, et ma oma kahte läbipaistvat suveseelikut järgmisel aastal ikka kanda saaksin - erinevalt sellest suvest. Oli aeg, mil mind ei heidutanud, et aluspesu õrnalt läbi kumab, aga sel suvel avastasin, et olen sellise asja jaoks liiga vana juba... Aga romantilised riided - sellised pehme värvi ja pitsiga - meeldivad mulle endiselt.
*
Pilte üles laadides sain telefonikõne, et tulevad pulmad ja vajatakse abi...
Neid pulmi on oodatud nii kaua..... Minu meelest on oma valiku ametlik 'deklareerimine' väga oluline samm ja ma teen omalt poolt kõik, mis oskan, et selle tähtsa päeva ilusaks tegemisel osaleda...
Aint et nüüd ma enam küll ei saa öelda, et kõik tundub kontrolli all olevat, nagu ma postituse alguses kirjutasin :D
8 kommentaari:
Mina mäletan, mina ei saanud ka algkoolis muusikatunnis nootidest mitte midagi aru. St ma suutsin küll määrata, mis noot on kus, kui ma kirjalikult ülesande kätte sain ja kõiki muid asju, millele sai lihtsalt matemaatikaga peale lennata, aga reaalseid helisid nootideks teha või kuulmise järgi midagi paika panna, sellest ei tulnud midagi välja.
Hiljem ma õppisin umbkaudu eristama, aga see võttis 10 aastat kõva tööd. Praegu on jälle kõik meelest läinud. Aga mul pole kunagi suuremat asja muusikalist kõrva ka olnud ning muusikaõpetajad tihti ei oska midagi peale hakata nendega, kelle muusikaline mälu ja eristuslävi ei ole kõige suurepärasemad. Äkki sellel õpetajal on ka mingi niisugune probleem?
No võõrkeeleõppimisel ka, ma siiamaani ei saa aru, mis vahe on lahtisel ja kinnisel e-l, minu arvates on ühesugused :)
Mina ei ole siiani jo-le-mi mõttest aru saanud, aga alati samas kohas püsivat do-re-mi heliredelit tean une pealt ka, teadsin vist juba kuueselt. Hämmastav, et meie lapsi ikka selle jo-le-mi-ga piinatakse.
Mina õppisin lasteaias do-re-mi'd, koolis algul jo-le-mi'd ja seejärel c-d-e süsteemi :D... aga millegipärast leppisin sellega valutult, et '''igaüks''' nimetab noote isemoodi.
Aga mulle tundub juba eelmisest aastast, et Väike Tüdruk lihtsalt ei taha noote õppida ja erinevalt teistest rasketest ainetest, ka ei arva, et see oleks oluline. Ma näitan talle lehte nootidega ja küsin, milline on ühelöögine noot. Ta ei tea ja ma näitan talle. Siis vaatame üle poole-, kahe- ja kolmelöögised noodid ja taktimõõdud.
Igal järgmisel korral kordub sama :(
Ega ma sagedamini kui kord kuus pole taibanud seda kontrollida ka...
Aga kas tal selle "yhelòògilise noodi" ja kuuldava muusika vahel on reaalne side? Vòi on tegemist mingi veidra keelekasutusega? St. kas instrumendiga koos (vòi laulmisega) on lihtsam ja huvitavam?
Mul tuli sama mõte ja ostsin isegi lastesüntesaatori, et kuidagi laiemat ja selgemat pilti anda. Paraku ostsin kõige odavama, sellel on väikesed libedad klahvid, mida tuleb jube kõvasti vajutada (mustad on täiesti lootusetud), nii et mul on endalgi rütmi raske tabada :D - klahv lihtsalt ei tee häält iga kord... Aga huvitavam oli see lapsele küll ja c (jo, do) asukoht klaviatuuril jäi talle ruttu meelde ja ta pea-aegu oskab 'juba linnukesed...' ja 'kägu kukkus...' mängida :)
(neid õpetasin ma talle kunagi lasteksülofonil). Ma usun ka, et helide kaasamine teeb nootide õppimise 'vähem matemaatiliseks', samas - rütmiharjutuste puhul on noodid ühes sirges reas ja seda on lihtsam jälgida. Huvitavamad harjutused on samas ju keerulisemad... :)
Telefonikellast. Et siis mina kasutasin seda oma 4 aastat ja siis äkki leidsin,et just see mu pea parema poole tuksi keeras [ei peatu oma luuludel (?)],sellisest arvamusest ma ka lugesin kuskilt.ET EI TOHI SEE TELEFON OLLA PEA LIGIDAL MINGIS RAADIUSES JNE.Mine tea,aga siiani pean nüüd kinni vajutamise pärast nii palju voodist välja venima,et mugavus vedelema jääda ei toimi enam.:D
Tjah, seda ma täitsa usun, et telefon ei tohiks pea lähedal olla...
Aga... kas Sina siis ei ärka öösiti vahel üles ja ei taha teada, kaua Sul veel magada on? Minul juhtub seda sageli mitu korda öö jooksul ja ma läheks närviliseks, kui telefon oleks kaugel - ma ei viitsiks selle järgi ronida, sest vahet pole, mis kell on, ilmselgelt tohib veel veidi magada. Samas ei anna rahu see teadmatus, et kui kaugel öö enesega on... Armastan hirmsasti seda soojemat poolaastat, sest mingi osa ajast oskan valguse järgi hästi ära arvata, mis kell on.
Muidu... sageli on mul mobla lausa voodis........ jah, hea see pole. Aga minu pea valutas kõvasti juba 30 aastat tagasi, lasteaiaealisena.
Eks ma ikka tahan teada vahel öösiti,et mis ja kas,aga mul on õues tüüpilised helid,mis ütlevad lisaks valgusevinele,kas kell on näiteks enne poolt kuut või hiljem...D
Postita kommentaar